Teema: Teine laps

Mina teadsin kohe, et kui mul võimalik, siis ma üritan lapsed saada väikese vanusevahega.Nüüd ongi nii, et üks sai 3 ja teine 1 aastane.Ei taha, et laps üksi peaks kasvama.Ise olen ka 2-lapsega perest pärit ja ei kujuta ettegi kui mul poleks mu õde.Olgugi, et me mingis vanuses elasime rohkem \”oma elu\”, sest vahet 5a aga praeguseks kui mõlemal oma pere, saame suurepäraselt läbi ja ma olen õnnelik, et ta mul olemas on.Üks ja ainuke aga ma pole üksi 🙂
Kõigil polegi rasedused ja sünnitused ühesugused, lapsekasvatamine samuti.Mõnel kergem, teisel jälle tiba keerulisem.Minul õnneks sünnitustega läks kähku aga eks gaasivalusid oli mõlemal.Ise peab üle olema sellest ja vastu pidama.Laps tahab ka tunda ennast turvaliselt ja hoitud.Meiegi olime väga väsinud ja \”pead kaotamas\” vahel kui ei teadnud enam mida nende gaasidega peale hakata(lapse rahutus).Nüüdseks on see aga juba minevik.Lapsed kasvavad ja ma näen kui tore neil koos on.Kui lõbus.Ja meile teeb see palju rõõmu näha kui õnnelikud need pisikesed on:)
Meile kõigile on antud üks elu, mingi missioon kui nii võib öelda.Igaleühele on antud ikka niipalju, kuipalju ta jaksab kanda…nagu öeldakse.Kui teine laps tahab tulla teie ellu, siis ta tuleb.Kui olete otsustanud kindlalt et ei, on see ju puhtalt teie valik.
Alguses on ikka raske aga selleks need raskused ongi, et neist võitu saada.Edu, jaksu ja kannatlikku meelt! Häid pühi ja meeleolukat aastavahetust! 🙂

Mina ei tahtnud üldse lapsi. Siis kohtasin oma tulevast abikaasat ja mõtlesin, et temaga koos võiksin küll lapse saada. Saime lapse, nautisin emaks olemist, meie väikest pere ja mõtlesin, et rohkem lapsi minu südamesse ei mahu. Lihtsalt nii vahva oli oma lapse kasvamist nautida.
Tuleb välja, et eksisin. Sündis teine laps. Tuleb välja, et minu südamesse mahub palju rohkem armastust kui varem arvasin. Olen väga õnnelik.
Hetkel mõtlen, kas ikka saada kolmas laps. Armastusest puudu ei oleks, aga noh… see on ikka tükk tööd, tahaks vahepeal ise ka elada. Eks paari aasta pärast mõtlen edasi, aega veel on.

Mina nägin ükskord ema 2 lapsega, üks neist u 1 ja teine 7. Nad läksid kohvikusse sööma ja ema tegeles ainult oma väiksema lapsega, jalutas temaga ringi, hüpitas ja hoidis süles. Vanema lapse jaoks tal tähelepanu ei jagunud, too istus kurvalt ja üritas emale rääkida, mis ta koolis tegi, aga ema ainult nähvas talle et söögu ja ärgu lobisegu…

Ma tean ka enda tutvusringkonnas peresid, kus vanemate lastega ei tegelda nii palju kui noorematega, isegi kui vanusevahe vaid mõned aastad.

Ma ei saa üldse aru, miks keegi endale last tahab. Mul on juba naabri lapse pidevast määgimisest peavalu.

Lisaks kõigele eelpoolnimetatule tundub mulle veel, et kui peres on vaid üks laps, kipuvad vanemad rohkem \”kanaemastuma\”. Loogiline ka tegelikult, et oma ainsa järeltulija eest tuleb maksimaalselt hoolitseda. Tita ja väikelapse puhul on suur hoolitsus ja tähelepanu iseenesest tore ja omal kohal, aga hiljemalt 6-7-aastaselt võib see last kohati ahistama hakata.
Mul on 3 last. Nad on kõik nii erinevad ja mõnusad, igaüks neist on minu maailmapilti omamoodi laiendanud. Kui neid veel üks oli, kippusin vahel kasutama loogikat \”minu laps teeb nii\” -> \”lapsed teevad nii\” (ka selles tähenduses, et kui näit. minu laps käis vara potil, arvasin, et teiste laste emad on lihtsalt laisad, et nad oma lapsi õpetanud pole). Nüüd saan aru, et kõik ongi juba sünnipäraselt erinevad, oma tugevate ja nõrkade külgedega.
Aga minu piir on ka 3 last, rohkemaks pole lihtsalt ajalist ega rahalist ressurssi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aastase lapse kõrvalt on vara teiste üle imestama hakata.

[/tsitaat]

Täpselt minu mõte.
Ma ka ei tahtnud ei teist, kolmandat ega neljandat last, kui eelmised olid aastased. Kõige väiksema vanusevahega sündisid kaks viimast, pesamuna sai hakkama pandud, kui kolmas oli umbes 1a2k, teised vahed on märksa suuremad.
Tähelepanu pärast nad ei ole kunagi konkureerinud ja beebi-ea osas on meil valitsenud see reegel, et iga järgmisega on elu lihtsam ja ilusam. (Kuigi ei saa öelda, et esimesega midagi rasket oleks olnud.)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tead ma lugesin esimesed 3 lauset ja rohkem vist polnud vajagi. Sa ju ainult ohid ja kurdad kui RASKE ikka on
appii hea, et sa minu sõber pole oleksin ohkimise peale otsad andnud![/tsitaat]

kõike ei pea ka välja ütlema, mis sülg suhu toob.
teemaalgatajal võib vabalt sjd olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma siiralt imestan, miks saavad inimesed rohkem lapsi.
Mul on üks laps. Rasedus oli väga raske, sünnitus oli väga raske, alguses oli lapsel ja ka mul palju terviseprobleeme. Praeguseks pole ühtegi püsivat tervisekahjustust diagnoositud. Beebiiga oli samuti väga raske st laps magas vaid minu kõhul (isegi mitte kaisus), hiljem jäi magama vaid tunde kestva kussutamisega (gaasivalud ja ei saanud rp korraga nii palju, kui tahtis). Olime mehega mõlemad kurnatud. Alates 7-kuust, kui rpa hakkas saama, on elu lill. Magab terve öö, päeval ei jorise näljast ja mängime-toimetame ilusasti koos.
Esimest last planeerides mõtlesime, et võiks 2 last u 2-3 aastase vahega saada ja siis kolmas kunagi hiljem. Nüüd mõlemad mehega oleme kindlad, et ei taha ühtegi enam. Nüüd me teame ju, kui raske see on. Magamata ööd, kurnatus, jorisemine, hirmud lapse tervise pärast, juba üks laps tahab väga palju tähelepanu… Mitme lapse vanemad – MIKS?
Olen samuti mitme lapsega perest ja mäletan pidevat võitlust tähelepanu ja eristumise pärast. Oma roosade prillidega mõtlesin, et mina suudan kahele lapsele ka piisavalt tähelepanu jagada, aga see on ju ebareaalne – siis ei jää mul enda ega abikaasa jaoks üldse aega!
Ma ei ütle, et kahetsen, kindlasti mitte. Olen väga õnnelik oma ainsa lapse üle ja väga naudin temaga koos kodus olemist. Ka siis nautisin, kui olin väga kurnatud ja väsinud, sest tema naeratus andis jõudu. Ei olnud ma ülemäära närviline ega masendunud. Lihtsalt väsinud.
Üritage nüüd kuidagi mulle selgeks teha, et see asi tundub praegu millegipärast palju hullem ja raskem kui tegelikult.[/tsitaat]

Minul on kolm last paariaastaste vahedega ja väga tore on. Rasedused olid kerged, sünnitused olid ilusad ja beebiiga oli esimesel alguses raske, aga teisel ja kolmandal kerge. Mees on ka väga palju aidanud.

Kuna mul on kõik nii lihtsalt läinud ja tulnud, siis ongi kolm last. Kui oleks nii raske nagu sul, oleks ka ilmselt üks.
Tahtsingi kohe kolme väikeste vahedega, sest ise olen sellisest perest pärit ja mul on lapsepõlvest väga head mälestused.

Enda ja abikaasa jaoks on meil ka aega, meil on lapsehoidja, kes kord nädalas meile annab võimaluse kinos või kohvikus käia. Kui oleks vähem raha, käiksime jalutamas, aga ikkagi kahekesi.

See on kõik mõistetav. Ainult seda ei mõista, kuidas sa ei taipa, et rasedused-sünnitused-beebiead on kõik erinevad?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Appi, mis raskustest te räägite? Praegu on mu elu ilus ju! See oli AINULT 7 esimest kuud, mis olid rasked.
Sellepärast ma teema tegingi, et olenemata sellest, et mul läks nii lihtsalt, et laps JUBA 7-kuuseks saades magas hästi, mängis omaette, ma sain päeval tööd teha, korralikult magada, aga ikkagi oli see minu jaoks nii raske, et ei taha teist last.

Koos mängimisest – mina mäletan oma lapsepõlvest vaid kaklemist, kiskumist. Asi läks sinnani välja, et algklassides ma lihtsalt \”kolisin välja\” minu ja õe ühisest toast ja isa remontis pisikese aknata sahvri minu toaks. Põhikooli lõpus kolisin vanaema juurde, sest me ei saanud üldse läbi. Koolis probleemid, kohutav kiusamine ja kaklemine, mis meil omavahel oli. Hea, kui hommikusöögi suutsime üle elada ilma, et oleks üksteisele füüsiliselt kallale läinud. Me lihtsalt oleme nii erinevad inimesed, et saame ühes ruumis hakkama vaid siis, kui täiesti vait oleme. Hoogu andis muidugi see, et meid nii ühte potti koguaeg suruda taheti, sugulased kinkisid mänguasju kahepeale, et me läbi hakkaks saama jne. Aga see on teine teema… Ma lihtsalt ei hellita lootust koos mängimisest.

Samamoodi on vaev ju paljudel neil, kes silmad punnis mulle otsa vaatava ja vaidlema hakkavad, et küll ma ümber mõtlen ja kunagi ikka tahan teist ka. Mul on siiani olnud vaid üks kogemus, kus pole ohkima hakatud selle peale, et ma soovingi, et vaid üks laps jääks ja see oli mu lastetu tädi poolt, kes polegi kunagi lapsi tahtnud.

Ja muidugi olen ma kade. Mitte sisimas, täitsa avalikult kohe. See on loomulik, et ma olen õnnetu, et mu rasedus ei läinud nii nagu ma tahtsin-unistasin, sünnitus, lapse beebiiga. Ma usun, et kõik on natukenegi õnnetud, kui asjad ei lähe nii nagu nad loodavad? Ma olen päris palju õnnetu, aga alati ei lähegi asjad nii nagu plaanitud. Ega ma sellepärast oma negatiivseid emotsioone nende peale välja ei ela, kellel läheb hästi. Ega nemad minu õnnetuses süüdi pole. Halvimal juhul saan süüdistada vaid ennast kogenematuses ja teadmatuses, mis paljuski mu olukorda hullemaks tegi. Aga see faas on ka möödas juba.

Ja ma tõesti ei saagi aru. Sellepärast teema on, et ei saa. Ma tahan aru saada, kust võtavad naised selle julguse ja jõu, et kõik see uuesti läbi teha. Tahan teada, miks ma ei suuda nii tugev olla, et teine veel saada, kui see peaks olema loomulik soov, sest \”kõigil ju on\”.

Palun vabandust, ma ei tahtnud kedagi solvata. Püüdke mu kirjutisi avatuma meelega lugeda, alati ei pruugi perekooli teemad olla tüli üles kiskumise pärast, vaid asjaliku ja arendava arutelu tekitamiseks.[/tsitaat]

Küll hakkad tahtma, kolme-nelja, vahel ka enama aasta pärast on sul õudne titeisu jälle peal. Enamikul naistel tuleb see tagasi. Mul oli ka esimese lapsega raske, ikka väga pikalt, kõigele lisaks oli ta väga allergiline ning nõrguke, nii et tuli isegi beeieas temaga haiglas olla. Mõtlesin samuti, et iial enam ei taha teist. Läksid mõned aastad mööda ja teine laps sai lausa kinnismõtteks. Oleks noorem olnud oleksin pärast mõningast pausi veel kolmandagi sünnitanud.
Siin on tegemist loodusseadustega, mille vastu inimene ei saa – vastasel korral oleks inimene kui liik ammu välja surnud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Küll hakkad tahtma, kolme-nelja, vahel ka enama aasta pärast on sul õudne titeisu jälle peal. Enamikul naistel tuleb see tagasi.[/tsitaat]

Aga siiski ei pruugi, inimesed on nii erinevad, naised või mitte. Mul üks laps, kohe-kohe 16 aastat vana ja mingit titeisu pole nende aastatega küll kohanud. Mulle ei istu väikelapsed, mida suuremaks mu laps kasvab, seda rohkem rõõmu ma temast tunnen, titeiga oli puhas põrgu, seega ühest lapsest on küll mis küll. Minu jaoks 🙂