Palun rääkigu kaasa vaid need, kes samastuvad või on olnud samade küsimuste ees.
Mul on 1 laps, 6 aastane. Juba ammu oleme soovinud omale teist last, 2 aastat tagasi jäin rasedaks, aga tegu oli emakavälisega. Peale seda oli hirm ja kartus ning soov kadus. Mees ikka aegajalt teeb juttu, aga mina vedu ei võta. Nüüd tunnen, et vanus hakkab sinna maale jõudma ja ka osake minust soovib seda, et saada teine laps. Aga ma nii hirmsasti kardan. Esiteks, et jõrjekordselt ei puruneks osake minust, teisalt vaevab küsimus, kas ma saan hakkama kahe lapsega. Majanduslikult on kõik olemas meil. Praeguseks on esimene laps juba nii suur, et tegutseb ise, käib õues, teeb lihtsama võiku, mängib, omad sõbrad jne. Kas ma tahan end jälle mitmeks aastaks panna kinni? Ma ei ole eriline ema, st. mul on suhteliselt lühike süütenöör, ma ei viitsi mängida ja nämmutada samu teemasid 500 korda, aga ma armastan oma last niinii palju ja meil on koos väga lõbus, ta on super lahe kaaslane igal pool ja temaga pole mingeid probleeme, ei jonnimist ega midagi.
Aga siit tuleb jälle see pool, et sooviks teist last, aga…..
Teema: Teine laps
Mina lähtusin sellest, et kumba ma hiljem kahetseksin-laste olemasolu või mitte olemasolu. Tutvusringkonnas ei ole keegi kahetsenud et tal lapsed on, kuid on küll neid kes kahetsevad et vaid 1 või 2 last. Mõtlesin pikalt kas saada kolmas laps, sain ja parim otsus 🙂
Ma arvan, et ei tasu karta. Kui tervis lubab, muidugi. Ka su lapsel on hea, kui saab õe või venna.
Palun rääkigu kaasa vaid need, kes samastuvad või on olnud samade küsimuste ees.
Mul on 1 laps, 6 aastane. Juba ammu oleme soovinud omale teist last, 2 aastat tagasi jäin rasedaks, aga tegu oli emakavälisega. Peale seda oli hirm ja kartus ning soov kadus. Mees ikka aegajalt teeb juttu, aga mina vedu ei võta. Nüüd tunnen, et vanus hakkab sinna maale jõudma ja ka osake minust soovib seda, et saada teine laps. Aga ma nii hirmsasti kardan. Esiteks, et jõrjekordselt ei puruneks osake minust, teisalt vaevab küsimus, kas ma saan hakkama kahe lapsega. Majanduslikult on kõik olemas meil. Praeguseks on esimene laps juba nii suur, et tegutseb ise, käib õues, teeb lihtsama võiku, mängib, omad sõbrad jne. Kas ma tahan end jälle mitmeks aastaks panna kinni? Ma ei ole eriline ema, st. mul on suhteliselt lühike süütenöör, ma ei viitsi mängida ja nämmutada samu teemasid 500 korda, aga ma armastan oma last niinii palju ja meil on koos väga lõbus, ta on super lahe kaaslane igal pool ja temaga pole mingeid probleeme, ei jonnimist ega midagi.
Aga siit tuleb jälle see pool, et sooviks teist last, aga…..
Kui lühike süütenöör, siis ehk tegeleks sellega enne kui keegi lisaks tuleb, kes võib olla kümneid kordi elavam laps ja ettearvatum laps kui praegune. Kui lapse puhul koged, et sind on kinnipandud, siis see on lapsele väga raske kogeda, kui ta tunneb, et on pidevalt emal ees. Mitte see, et hinges armastad, vaid see, kuidas tegudes seda hinges olevat väljendad, jääb lõpuks lapse elus toimima. Laps saab olla võimalus koos kasvada. Aga lühike süütenöör annab lapsele vägivaldse lapsepõlve. See, et peale plahvatamist oled ülihea ema, ei päästa midagi, pigem õpetab lapse manipuleerima. Et kõigepealt ajame ema endast välja ja siis saame kõik, mis tahame. Kui mees lapse jutuks teeb, siis paku mehele, et seekord jääb tema lapsega koju ja sina sünnitad ja lähed peale seda perele elatist teenima. Kas see sobiks ?
Olen mees. Meil on 3 last, varsti tuleb neljas.
1. Mehe koju jäämine – miks mitte, aga alles 6 kuu möödudes, ehk siis 1,5 a tagumised kaks kolmandikku. Siis sööb tita juba päris toitu ka. Tissitada saab siis hommikul, õhtul ja öösel. NB! Nädalake peab naine olema vanemahüvitisel, muidu kaotate rahaliselt.
2. Mingid süütenööri jutud – see on sama taseme värk kui et enne lapse olemasolu peab olema maja, auto, muruniiduk ja koer, muidu ei mängi välja. Enne “süütenööri pikendamise koolitust” ei peaks rasestuma?? Pole nii lolli juttu tükk aega lugenud.
Kui vanus on juba kriitiline, siis on praegu viimased võimalused ja nii ongi. Sellest tuleb lähtuda ja see on ainus, mis loeb. Mitte see, mitu krõpsupakki keegi kunagi võib-olla välja manipuleerib.
Koolitused võib-olla pole pahad, inimesed ikka tahavad oma aega kuidagi sisustada, aga rasestumist ei tohi sellisest tilulilust sõltuvusse seada.
Mina lähtusin sellest, et kumba ma hiljem kahetseksin-laste olemasolu või mitte olemasolu. Tutvusringkonnas ei ole keegi kahetsenud et tal lapsed on, kuid on küll neid kes kahetsevad et vaid 1 või 2 last. Mõtlesin pikalt kas saada kolmas laps, sain ja parim otsus ????
Haha, kes ikka julgeks avalikult tunnistada, et lapse saamine oli vale otsus.:D
Mõtle lapse seisukohast. Vend või õde on alati parem kui olla üksiklaps. Mina olen olnud kaua üksiklaps, enne kui õde sündis. See oli unistuse täitumine, natuke küll hilja, sest mängukaaslastena veel parem kasvada. Oma lastega plaanisime väikese vahe ja see on tõesti hea lastele, et nad ei ole peres üksi, see paistab. Mõtle ka sellele, kui laps on täiskasvanu ja teie vanad. Kas lihtsam on hooldada üksi või jagada hoolt ja vastutust õe või vennaga? Praegu tundub nii kauge, aga see tuleb kord niikuinii. Mõistan sinu muret, siiski soovitan mõelda laiemalt ja lapsed on igal juhul toredad 🙂
Mina lähtusin sellest, et kumba ma hiljem kahetseksin-laste olemasolu või mitte olemasolu. Tutvusringkonnas ei ole keegi kahetsenud et tal lapsed on, kuid on küll neid kes kahetsevad et vaid 1 või 2 last. Mõtlesin pikalt kas saada kolmas laps, sain ja parim otsus ????
Haha, kes ikka julgeks avalikult tunnistada, et lapse saamine oli vale otsus.:D
On neid ka olnud. Lapsi nad küll armastavad kõiki, aga mõni on siiski väljendanud, et nüüd sai liiast (need on olnud 4-5-6ndad lapsed, pered muidu normaalsel järjel, aga emotsionaalselt sai lõpuks palju).
Mul on kolm last, teine sündis, kui esimene oli 1. klassis. 10a hiljem ma kahetsen, et ei jäänud ühe lapsega. Teine laps on erivajadusega, mu tervis läks korrast ära, meil on olnud väga rasked ajad ja see kindlasti ei ole olnud kogu seda vaeva väärt. Olen ise üksiklaps ja mulle meeldib. Arvasin ka, et lapsel peaks ikka olema vend/õde, et see on kuidagi parem variant, kuid kahjuks arvasin valesti.
Mõtle lapse seisukohast. Vend või õde on alati parem kui olla üksiklaps.
See nüüd küll mingi argument pole. Tean palju inimesi, kes pole oma venna või õega iialgi klappinud ja on see vend või õde pigem vihavaenlane kui mingi sõber, niipea kui täiskasvanuks saadakse, ei suhelda enam iialgi. Sellest nüüd küll lähtuma ei peaks, et lapsel on kindlasti parem õe või vennaga kui olla üksiklaps.
Mõtle lapse seisukohast. Vend või õde on alati parem kui olla üksiklaps.
See nüüd küll mingi argument pole. Tean palju inimesi, kes pole oma venna või õega iialgi klappinud ja on see vend või õde pigem vihavaenlane kui mingi sõber, niipea kui täiskasvanuks saadakse, ei suhelda enam iialgi. Sellest nüüd küll lähtuma ei peaks, et lapsel on kindlasti parem õe või vennaga kui olla üksiklaps.
tahtsin sama kirjutada, ka minu tuttavate hulgas on inimesi, kes pole kunagi oma õe-vennaga klappinud ning suureks saades enam ei suhelda. kui vanuste peale mõelda, siis nende vanusevahel on pigem 5+ aastat, ehk kui pisem sündis, oli suuremal juba “oma elu” ja sõbrad jne, titega väga lähedust ei tekkinud ning pigem oli titt mingi tüütu tegelane, kes asju kiskus ja keda vahel hoidma pidi.
1-3aastase vahega lapsed on pigem lähedased, sest harjunud väikesest saati koos sarnaselt mängima ja tegutsema, 2- ja 7aastasel sellist ühisosa enam ei teki, kui üks õpib puslet panema, teine juba loeb ja kirjutab
Mitte keegi ei julgeks öelda, kui ka kahetseks.
Mul on kolm last, teine sündis, kui esimene oli 1. klassis. 10a hiljem ma kahetsen, et ei jäänud ühe lapsega. Teine laps on erivajadusega, mu tervis läks korrast ära, meil on olnud väga rasked ajad ja see kindlasti ei ole olnud kogu seda vaeva väärt. Olen ise üksiklaps ja mulle meeldib. Arvasin ka, et lapsel peaks ikka olema vend/õde, et see on kuidagi parem variant, kuid kahjuks arvasin valesti.
Ja milleks siis seda kolmandat veel vaja oli?
Mul kaks last, vanusevahe 8 aastat. Teise lapse sain ka siis, kui “vanus hakkas sinnamaale jõudma” ehk päris kolmekümnendate lõpus. Vanusevahe venis pikaks just seetõttu, et olen ise ringikäija ja -reisija tüüp ja üldse ei tahtnud ennast enam aastaks-paariks kodu külge aheldada. Mees on mul tubli ja aitas, aga esimese lapsega oli raske, gaasivalud olid pikalt ja sünnitus raske jne, ja siis tekkiski aastateks tõrge.
Mõistusega lõpuks võttes sain aru, et nüüd või ei kunagi. Ja pean ütlema, et titeiga oli kergem, kõik loksus kiirelt paika. Rasedus kulges küll raskemalt (olin ju pea 10 a vanem ka).
Nüüdseks olen üle 40, lapsed 3 ja 11. Tihti nad just koos ei mängi, aga vanem loeb väiksemale vahel raamatuid või õpetab mõnd lauamängu. Suuremast lapsest on päris palju abi tegelikult ja see on positiivne. Eks neid kaklemisi tuleb ka ette muidugi, aga arvan, et samavanused kakleks isegi rohkem. Üldse ei kahetse ja suurt vanusevahe ei kahetse ka.
Ma hiline alustaja, esimese lapse sündides olin 34, olime ka aastaid proovinud, enne kui õnnestus. Rasedus oli kerge, aga lõpus läks mu tervis kehvaks ja sünnitus oli õudne. Lapsega suurt probleeme polnud kuni jalad alla sai, siis hakkas mu meelest kohe jonn pihta, ma olin jumala kindel, et kõik, mina rohkem lapsi ei taha. Muidu plaanisin ka ikka 5+ aastat vanusevahet. Kuna olin ju 35+, siis kõik ikka küsisid, millal teine tuleb. Ma kogu aeg resoluutselt vastasin, et ei-ei, ei mina taha. Või no 40selt mõtlen veel korra. Aga elu pani ise asja paika. 38a sain teise lapse. Temaga on tervisega jamasid olnud, kasvab küll välja, aga võtab aega. Nüüd, kui ta varsti 5 saab, olen rahul, et neid kaks on. Täitsa lahedad tegelased, kuigi väsitavad ka omavaheliste jagelemistega.
Mina kahetsen seda, et lastel on suur vanusevahe (8 aastat), aga näen, kuidas väikevenna silmad lähevad särama, kui saab teada, et vanem vend tuleb koju või kui koos õues korvi mängivad või niisama müravad. Kuna esimene laps oli väga tujukas, halb magaja, ei leppinud hoidjatega, lasteaiaga – siis ei tahtnud kuuldagi teisest lapsest, aga nüüd olen väga õnnelik, et on 2 poega.
Muide, kui 5 aastat tagasi ema matsin, siis sain aru, kui hea, et sul on õde ja vend, kellega saad seda raskelt hetke jagada, kellega ema ja ühist lapsepõlve meenutada.
Teemaalgatuse põhjal julgustaks siiski oma raseduse hirmust üle saama ja proovige kindlasti!
Pigem kahetseksid, kui jääks üritamata see 2.laps.
Midagi pole ka pahasti, kui jääbki üks tubli laps teie peresse, aga võiksite ikka proovida teist saada, kui mõlemal soov.
Mind huvitab teemaalgataja vanus.
Päris sageli on nii olnud, et naine räägib vanuse tõttu lapse saamisest, ise on aga alles 30-aastane.
Muidu olen seda meelt, et kui vanus päriselt kriitilise piiri juures ei ole, siis võib ka oodata. Esimese lapse vanus on juba selline, et teisest lapsest talle mängukaaslast nagunii ei tule, miks mitte saada see teine laps hoopis siis, kui esimene laps on veelgi suurem.
Kui rääkida omast kogemusest, siis minu laste vanusevahe on 17 aastat ja mu tuttavate seas on naisi, kelle laste vanusevahed ongi 15-21 aastat. Ilmselgelt võib siit järeldada, et verinoored me pole, oleme kõik sünnitanud viimase lapse vanuses 35+, osad ka 40+ ja nii palju kui oleme sel teemal sõprade-tuttavatega rääkinud, siis on see olnud elu parim otsus. Minul oli ka. Mul on kokku kaks last, samas kasvanud on nad nagu üksiklapsed, sest vanem läks teise linna kooli, kui mina teise lapse ootel olin. Neil ei ole omavahel mängukaaslase suhteid, küll aga on soe õe-venna suhe täiesti olemas, hoolimata vanusevahest.
Teemaalgataja puhul mängib oma osa ka hirm, tingitud emakavälisest rasedusest. See on loomulik, et hirm lapsesoovi pärsib. Samas on ka päris tavaline see, et kõikide rasedustega ei lähegi kõik hästi. Emakaväliseid, peetumisi, katkemisi, surnultsünde – üsna paljudel naistel on südames üks või mitu nurgakest siia ilma mittejõudnud pisikeste jaoks.
Aeg leevendab seda valu ja uus laps ka, sest mõtted lähevad väga mujale kohe.
Nii et minu soovitus isiklikust kogemusest lähtudes on see, et kui vanusepiir pole just päriselt kriitiline, siis anna endale aega (mõistlikkuse piires). Samas mängi selle mõttega, et teine laps tuleb. Kui aasta-paari pärast ikka vastumeelsus tahtmisest üle käib, siis vast polegi vaja rohkem lapsi.
Mõtle lapse seisukohast. Vend või õde on alati parem kui olla üksiklaps.
See nüüd küll mingi argument pole. Tean palju inimesi, kes pole oma venna või õega iialgi klappinud ja on see vend või õde pigem vihavaenlane kui mingi sõber, niipea kui täiskasvanuks saadakse, ei suhelda enam iialgi. Sellest nüüd küll lähtuma ei peaks, et lapsel on kindlasti parem õe või vennaga kui olla üksiklaps.
Eks see sõltub vist päris palju ka sellest, kuidas neid lapsi kasvatada?
Minu esimene rasedus peetus ja ma olin väga löödud, kuid mõtlesin, et ju siis polnud ettenähtud. Parem terve laps ja natuke hiljem. Kuigi raseduse alguses ka muretsesin, siis liialt sellega pead ei vaevanud. Kui kardad, et rasestudes võib taas midagi valesti minna, siis pigem sisenda endale, et nüüd läheb kõik hästi. Ja läheb ka. Minu süütenöör nüüd ka teab mis pikk pole aga lapsi ma ei kahetse sekundikski. Kui toetav mees kõrval, ei tohiks ju olla teemaks ka enda “aadtateks koju kinni panemine”. Lapsega saab kõike teha kui vaid tahta.
Mina olen üksik laps ja soovitan igal juhul saada veel lapsi. Minu arvates on ühe lapse omamine, kui pole just probleeme tervise, majandusliku kindlustamatuse või ebakindla suhtega, täielik egoism. Miks? Esiteks on lastel koos toredam kasvada (mängida, kakelda, omada saladusi, täiskasvanuna omada lähisugulasi ja mälestusi). Teiseks jäävad vanemad vanaks ja ühel lapsel võib nendega väga raske olla. Õed-vennad saavad üksteisele toeks olla. Matsin oma isa, olin emale toeks vähiga võitlusel, matsin ka tema ja tõesti, tundsin suurt puudust toest, tundsin end kui mingi maailmatala kui ise oleks tahtnud jõuetusest maad kraapida. Lähimad sugulased on onud, aga ei olnud ema nendega väga lähedane ja seega pole minagi. Ise saaksin neljanda lapsegi, aga vot seda enam ei jaksa. Oleks ema elus ja abiks, siis veel. Seega- mõelge ka oma lastele, mitte ainult endale. Lapsed on mõnusad kaaslased kui arengulised kiiksud välja arvata ja olen uhke, et olen elu andnud kolmele toredale inimesehakatisele.
eiseks jäävad vanemad vanaks ja ühel lapsel võib nendega väga raske olla. Õed-vennad saavad üksteisele toeks olla. Matsin oma isa, olin emale toeks vähiga võitlusel, matsin ka tema ja tõesti, tundsin suurt puudust toest, tundsin end kui mingi maailmatala kui ise oleks tahtnud jõuetusest maad kraapida.
Ma olen ka sama mõelnud. Lapsepõlves mängukaaslaste leidmine pole raske, aga leida kedagi, kes aitab sul haigeid vanemaid hooldada, matta, leina jagada, hiljem neid meeles pidada ja mälestusi jagada, see on teine teema. Kindlasti võib siin tuua palju näiteid, kus peresuhted on nii halvad, et need asjad nii ei käi, aga eks perekonna läheduse jaoks saavad vanemad ise ka väga palju ära teha.
Mul oli õega vanusevahe 4 a, kahjuks sai ta õnnetuses surma, kui ma olin 8 ja tema 12. Mul on küll kahju, et vanemad pärast seda veel üht last ei saanud. Õde või vend oleks nii tore olnud. Nüüd ootan ise teist last ja loodan, et saan ikka kolmanda ka.
Õed-vennad saavad üksteisele toeks olla. /…/ Lähimad sugulased on onud, aga ei olnud ema nendega väga lähedane ja seega pole minagi
Vaata nüüd ise – ei pruugi õdedest-vendadest miskit abi olla, kui ema oma vendadega lähedane polnud.
Õed-vennad saavad üksteisele toeks olla. /…/ Lähimad sugulased on onud, aga ei olnud ema nendega väga lähedane ja seega pole minagi
Vaata nüüd ise – ei pruugi õdedest-vendadest miskit abi olla, kui ema oma vendadega lähedane polnud.
Täpsustaks, et vahemaad olid suured ja inimesed ei kohtunud. Tegemist ei olnud niivõrd läheduse kui elukohast tuleneva võõrdumisega. Telefonitsi ja kohtudes suhtlesid ema ja onud vabalt, mina jäin sellest ringist välja. Matuste puhul olid onud olemas, aga emotsionaalset tuge polnud. Mulle olid toeks mehe õed ja vennad, sest nende peres on kellegi probleemide puhul tõeline ringkaitse.
Eiiii
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
