Teema: teine laps

Minul kodus 3,5 a ja 1,4 a. Tahame mehega mõlemad ühte last veel:) Alguses oli natukene raske, kuid nüüd on nad omavahel parimad sõbrad, mängivad, jooksevad, teevad kõike koos:)) Loomulikult vahepeal on mõlemal paha tuju ka, kuid rõõmu on siiski rohkem:) Mees on väga palju toeks, tegeleme nendega väga palju:)

No kui sa ise ei taha, siis lähtu rohkem endast, sest tegelikult oled sina ju 24h imikuga hõivatud.

Samas, mina nutsin peatäie, kui teise raseduse rasedustest oli positiivne, ma ei tahtnud lapsi rohkem, sest esimesega oli päris raske. Praegu olen rahul.

Mina arvan, nii et kas kohe 2 last järjest nii umbes 1,6-2aastase vahega või siis alles umbes 6aastase vahega, kus vanem laps enam lasteaiast viiruseid koju ei too, on igati abiks ja hakkab juba kooli minema. Sinu jutust jääb küll mulje, et tahad vist veidike ikka veel \”vabadust\” nautida, kui lapse saab juba vanaemade juurde jätta ja veidi hinge tõmmata ning ka iseendale elada.

Minul sündis see otsus esimesel sünnitusjärgsel päeval esimesele lapsele sünnitusmajas otsa vaadates. Tundus nii iseendastmõistetav, et on vaja teist väikest veel. Laste vanusevahe 1,7. Vanem laps on praegu u. 4,5 ja väiksem 3. Alguses oli ikka väga raske ja seda, kui raske, sain ma aru alles siis, kui natuke kergemaks hakkas minema.
Üks põhjus, miks ma tahtsin väikse vanusevahega lapsi, oli see, et ma olin esimest last sünnitades 31a. ja tundus, et kui jätan laste vahele pika vahe, siis on mul endal teist last sünnitades vanust liiga palju. Teiseks ma lootsin, et siis saavad lapsed koos mängida ja nii on see ka läinud. Seda möllu ja tralli ja mängu on kõrvalt nii mõnus vaadata. Kuni teise lapse sünnini oli mul vahel tunne, et mina pean lapse jaoks tsirkus olema, et lapsel igav ei oleks ja mulle see ei meeldinud.

Meil esimene laps hetkel 4 aastane. Soov oleks küll teine laps saada, mõnel hetkel on see soov väga suur ja siis mõtlen nendele unetutele öödele, mis mind esimese lapse puhul unehäireteni viisid, kerge deprekas ja stress siis tuleb suur hirm peale ja puksib lapsesaamis soovi jälle aga edasi ja edasi. Samas näen, et lapsel üksi igav ja tema räägib ammu, et meil oleks titat vaja:)

Minu kahe lapse vahe on 3a3k. Esimese lapse titeiga oli väga raske, seepärast olid teise osas suured kõhklused. Lõpuks ikka mõtlesin, et annan talle ühe võimaluse, ja selle ta kasutas kohe ära 🙂 Raseduse ajal olin enamus aega üpris õnnetu ja närviline, kartsin sünnitust ja kõike, mis pärast edasi saab, aga tegelikult on väga kenasti kõik laabunud (va magamine). Praegu on poja 1,5a vana ja mõtlen kolmanda peale. Ma ei ole kindel, kui hästi ma ikka hakkama saan, sest ega ma mingi superemme ei ole, aga kuidagi ei taha tööl käia. Tahaks enda soovides ja unistustes selgusele jõuada ja midagi täiesti uut tegema/õppima minna (kuigi olen juba 32) ja mõtlesin, et lastega rahulikult kodus olles on võibolla rohkem aega mõelda. Aga võibolla on see ka täiesti vale mõttekäik ja kolme kõrvalt ei jää enam üldse energiat midagi uut ette võtta?

Meil esimene laps 4a4k. Ei ole veel seda tunnet tulnud, et oleks õige aeg teiseks lapseks. Kuna vanus ka veel peale ei suru, siis ei kiirusta. Aegajalt ikka mängin selle mõttega, et äkki võiks juba, aga siiani olen alati jõudnud arusaamisele, et ei veel. Minu 4-aastane vajab veel väga palju minu aega ja tähelepanu, ei taha teda veel sellest ilma jätta.

Peale esimese lapse sündi teadsin, et tahan teist last ka üsna varsti, sest soovisin väikest vanusevahet, et lastel oleks hea koos mängida. Esimese lapsega olid esimesed kuud väga rasked – magada üldse ei saanud, aga selle peale üldse nagu ei mõelnud sel hetkel. Teine laps ei tulnud aga kohe esimese raksuga, aga lõpuks siiski õnnestus rasedus lõpuni kanda ja lastevahe sai 2,5 a (plaanis oli veidi alla 2 aasta). Kui enne käisin ühe lapsega kõikjal, siis kahega enam polnud see võimalik ja jäin täielikult koju.
Õnneks magas teine laps öösiti nagu ingel, nii et selles suhtes oli jälle kergem. Raskemaks läks veidi hiljem, kui laps juba liikuma hakkas. Emotsionaalselt on seda pikalt kodus olemist raske taluda. Siis kui noorem juba 2-3 aastane, läheb jälle kergemaks, sest on juba asjalik ja temaga saab üsna kõike teha.
Seega lapse saamisega peab arvestama, et kui tugivõrgustikku pole, kellele lapsi hoida jätta, siis vähemalt 2 aastat oled jälle kinni ja enese jaoks aega üldse ei jää. Kui sa sellest oma ajast loobuda veel ei taha, siis parem lükka edasi.
Ise mõtlen, et tahaks veel kahte last, aga vot seda oma aega praegu rohkem ohverdada ei suuda. V-o mõne aasta pärast on teised mõtted.

Minul tulemas neljas laps järjest.Esimene oli superlaps,hakkas kõike varakult tegema ja oli üldse igati asjalik ja terane kutt.Mõtlesin,et nii on ju väga lihtne lapsi kasvatada.Peale pikka proovimist(üle aasta) õnnestus beebiootele jääda ja laste vanusevaheks sai 2a10k.Teine laps oli aga väga kehva magaja,sööja ja üldse väga viril(kuid gaasivalusid).Ei saanud ma üksi midagi teha(wc käia,du¨¨i alla,üksi magada).Ta ainult karjus kui minuga olla ei saanud.Siis mõtlesin küll,et enne kolmandat ei saa kui teine kooli läheb.Tundsin,et väike vajab mind palju ja siis poleks beebi jaoks enam üldse aega.Samuti vajasin hädasti seda OMA AEGA.Siis aga hakkas mees tihti rääkima kolmandast,et saaksi kõik jutti ära ja vanast peast saaks jälle vabadust nautida.Paar kuud mõtlesin ja ei tea kuidas aga ta sai mu nõusse.Kohe esimesel korral jäin ka rasedaks.Nüüd on mul kodus imearmas 2a kes on öösiti maganud nagu karuott,pole kunagi põhjuseta piiksugu teinud,on hea sööja,pole kunagi gaase olnud ja on väga asjalik üksi tegutseja.
Laste vahed mul siis 2a10k ja 2a5k.Neljas tulemas samuti 2a5-6k.Tean tagant järgi mõeldes,et kui oleksin laste vanused suuremad jätnud(eriti esimese ja teise),siis poleks mul neid hetkel nii palju.Teise lapse sündides tundsin äkki,et esimene on juba nii suur ja asjalik,et temaga saab palju koos tegutseda ja üldse väga suur tundus juba.Tundsin korraga,et oleksin tahtun nautida rohkem seda suurema lapse iseseisvuse aega ja aega endale.Siis oli aga juba hilja.Mida lähemale sünnitus jõudis,seda rohkem tundsin et tahan elada jälle rohkem endale ja magamata öödele ei suutnud mõeldagi.Nüüd neljandat oodates ei muretse selle pärast enam üldse ja tean,et see kõik ju kiiresti mööduv.Lapsed mängivad enamuse ajast ikka ninapidi koos ja on väga suures sõbrad.Hoiavad üksteist väga ja arvestavad teineteisega.Ise olen üksiklaps ja sellist elu oma lastele poleks tahtnud.Oleksin ei tea mida andnud,et mul oleks õde või vend olnud.Kasvõi lastekodust võetud.
Kui sa sisimas tunned,et pole veel valmis,siis oota veel.Samas võib see ootamine aastatepikkuseks kujuneda,sest harjud selle iseseisva lapsega,enda järjest suureneva vabadusega,vb teed karjääri ja ei soovi sellest enam loobuda jne.Samas kui jääd rasedaks ja tunned juba lapse liigutusi,tead et see oli õige otsus.Oma juba sündinud lapsi me ju keegi ei kahetse.

Ma päris sünnitusmajas ei otsustanud, et nüüd ja kohe on vaja teist ka, aga mu vanem laps oli ikka väga väike kui ma tundsin kohe kõigest hingest, et nii armsaid lapsi võiks meil kohe rohkem olla. Teine otsustas tulla kiirelt ning laste vahe on 1a3k. Väike vanusevahe (alla 3) oli mul tegelt juba enamvähem teismelisena ära otsustatud.

Esimene oli kuldlaps, teisega natuke rohkem vaeva, aga üks mu elu õigeimaid otsuseid kindlasti. Kasvatan enamvähem nagu kaksikuid ja mida aeg edasi, seda rohkem. Sest kui teine sündis, siis oli vanem ise ka alles titt ja seda juttu pole meie majas kunagi kuulda olnud, et sina oled nüüd suur jnejne.

Kolmandat tahaks ka, aga järjest vist ei suuda. Just emotsionaalses plaanis. Samas kui lükkaks ta kolmekümnendate teise poole ja kui siis kolmas ei tahaks tulla, siis jääks see sündimata kolmas laps mind ikkagi väga kripeldama.

Mina olen ka seda meelt, et kas väikese vanusevahega lapsed (kuni 2 aastat) või siis juba suure (7-8 aastat). Meie valisime esimese variandi ja vanusevahe on 1.5 aastat. Arvan, et kahega on lihtsam kui oli ühega. Nüüdseks on noorem aastane ja juba mängivad/kaklevad koos.

Tunnistan, et esimese lapsega tuli uue beebi igatsus peale umbes 6 kuud peale sünnitust aga teisega pole siiani tulnud. Ju siis on meie limiit täis.