Tere! Oleme mehega koos olnud 7 aastat, abielus neist viimased 5. Oleme alati palju tülitsenud, periooditi enam, periooditi vähem. Armastust meil kindlasti on, puudu jääb ehk teineteisemõistmisest ja lähedusest. Esimene laps on meil 2,5 aastane ja ma tõesti ei suuda uskuda õnne, et ta meil olemas on. Rääkisime ammu juba teisest lapsest, nüüd tundub aeg õige olevat, kuid muretsen siiski suhte pärast mehega. See on ikka omajagu ebakindel ja tihti mõtlen, kas ma selle inimesega tahan tõesti elu lõpuni koos olla. Samas vanus juba sealmaal, et lapse saamist kaugele edasi lükata ei saa. Mu sisetunne ei ütle tõesti suurt midagi, hormoonid liigutavad mõtteid lapse suunas. Ei oska kohe midagi peale hakata. Majanduslikult olen kindlustatud, saaksin vast tulevikus ka kahega hakkama üksi, aga loomulikult soovin, et lapsed isaga üles kasvaks. Ma ei loo endale illusiooni, et laps suhet parandab. Olen ka psühholoogi juures käinud, see suurt selgust ei toonud kahjuks.
Teema: Teine laps/mehega suhted mitte väga head
Vahel laps lähendab inimesi. Kui vanus koputab ja huvi on, siis tegutsege! Samas võiksite teha vaeva näha ja oma suhet parandada. Lapse saab tänapäeval naine ka üksinda.
Kuna teil on juba üks laps olemas, siis ma kahjuks ei usu, et uue lapsega suhted paremaks läheksid. Miks peaks, kui selle ühe lapsega ei ole läinud. Mis see teine laps teistmoodi on.
Mina saan aru, et teemaalgataja ei taha uut last mitte üldse suhte parandamise eesmärgil, vaid vaatamata sellele, et uus laps võib niigi kasinat suhet veelgi halvendada.
Ei oska ausalt öeldes nõu anda, endal mul on kolm last ja tean, kui palju väikelapse iga suhet koormab või proovile paneb. Siis aga on just meest väga vaja, praktilisest küljest isegi. Nii lühikese kirjelduse järgi raske üldse aimu saada mis õigem oleks. Sa pargi see teema natukeseks ja tule näiteks poole aasta pärast selle juurde tagasi ja vaata siis mis tunded on.
Kas ta on hea isa? Valida saad oma lapsele isa ja selleks jääb ta alati. Kas mehega lõpuni kokku jääte, seda kindlust ei saa kunagi olla ei täna, poole aasta ega 5 aasta pärast.
Samas ise olen arvamusel, et kooselu ja ehk isegi armastus (mitte armumine) on ka inimese teadlik valik. Teil paistab olevat küll seda, millele toetudes pikemalt vastu pidada võiks, on hoolimine ja tahe pere olla ja seda suurendada.
Mina ütleks, et andke minna.
Minu enda lugu- seisukoht- koos 10 a, abielus 5. On samuti perioode, kui tüli on tüli otsas, aga see ei ole hoolimatus ega kurjus, pigem oleme mõlemad väga kanged. Teemad, mida me ei saa selgeks vaieldud, on ka valdavalt samad. Ma ei välista lõpuni, et need saavad meile ka kunagi saatuslikuks.
Meil on 5a tütar, tegelikult tiimina töötame väga hästi. Ka on mees väga hea isa. Jah, mina vajaksin teatud mõttes rohkem mõistmist- tähelepanu, aga olen aru saanud, et need on minu lapsepõlvehaavad, mis nüüd välja löövad.. Ja eelkõige pean nendega ise tegelema.
U a tagasi oli mul katkemine, elasin väga raskelt üle. Jäi tunne, et mehe toest oli puudu, kas ja kuidas üldse edasi jne.
Tegelikult on minus olnud otsus, et lapsed tahan saada ühe mehega. Isegi kui abielu ei ole igavene jne. Nüüd olen uue raseduse alguses, näen, et tugi ja abi ja mõistmine on olemas. Tunnen, et see uus algus on meie tülitsemistel kõvasti hoogu maha võtnud ja teineteisele lähemale toonud.
Mõnesmõttes tõesti suhe põhineb otsusel – jah, ma olen selle mehega koos elu lõpuni, saan ainult temaga lapsi. Kui sa selle otsuse teed, siis püüa olla ise parem, ise õnnelik, sest suhe tavaliselt toimib paremini siis, kui oled ise õnnelik ja rahulolev ajades omi asju, selle puuduses ei saa kedagi süüdistada. Kindlasti aitab restardi tegemine. Natuke romantikat, meenutate vanu aegu.. miks üldse armusid temasse. Naine teeb mehest mehe. Naine on mehe peegel. Pole mõtet igast tühjast tüli teha.
Kui viid nt töömured koju ja valad need mehe peal välja, siis ei saagi kõik hästi olla. Mul üks sõbranna läks niiviisi täiesti normaalsest mehest lahku, sest oli nii stressipundar ja valas kõik mehe peale välja, sealjuures ei olnud ta mehega rahul ka, täiesti imelikes kohtades… Väga kahju, et alles pärast sellest aru sai.
Aga sulle edu! 🙂
Kui sa tahad rohkem kui ühte last elus (noh üleüldiselt) ja sa eelistad, et neil oleks üks isa (veidi lihtsam kui kahe lapse eri isadega maid jagada), siis saaksin lapse. Laps kindlasti suhet ei päästa, ehk on isegi liigroosiline mõelda, et suhe püsima jääb järgmise raseduse ja titeea, aga kui sa hindad teda lapse/laste isana ja tahaksid veel lapsi, siis võiks ju. Mees on ka nõus? Kui tema pole ka väga tuulepea, siis on ta arvestanud, et sina oled tema laste ema, mitte ei pane nelja tuule poole.
arvan nii:
1. “elu lõpuni koos olla” – see on üks paras muinasjutt, no palun ava silmad ja vaata ringi, kui paljudel see siis õnnestunud on või kes on koos, kas need siis õnnelikud alati on? ehk et minu mõte: sellist garantiid ei anna Sulle mitte keegi, ei lastega ega lasteta. Mees võib jalga lasta, endal võib mõni mees mingi hetk jalad alt lüüa – mida iganes!
2. tahad last ja mõtled ka vanuse peale: kui ikka last tahad, siis mina teeks ära 🙂 Kaks on ikkagi parem kui üks ja isegi kui peaksid üksi jääma ja on raske alguses, hiljem on sellevõrra tuge palju rohkem. Ja lastel ka keegi veel peale iseenda :).
3. Kui mees on pereellu panustav, siis on see suur asi juba iseenesest. Tasub väärtustada! Ja seda enam, kui te partneritena suudate olla toimiv tiim, see on juba eriti hea.
Kui oled otsustanud sama mehega veel ühe lapse kasuks, siis oleks abiks ehk see romantiline happily ever after lihtsalt mõneks ajaks riiulisse panna ootele. Ja nautida täiega lihtsalt seda turvalist pereelu ja laste kasvamist. Kui lähevad suhted keeruliseks, leia/leidke abi psühholoogidelt. Aga kui on siht silme ees, et lapsed ja rahulik pereelu eelkõige ja mingid tohutud ootused mehele/suhtele suudab ajutiselt kõrvale jätta, siis jaksab kindlasti.
Mul on ka oma mehega keeruline suhelda, aga ta on hea isa, tark ja kuldsete kätega. Endal suhteliselt samad mõtted peas olnud enne teist last. Aga samuti vanus teema ja no ei lähe ju lihtsalt uut “lapseisa” kusagile otsima. Ning lapsed – need on pikas perspektiivis siiski sellised sõltumatud tegelased ehk et tühja sest isastki kunagi tulevikus, kui nad on suured ja meil enam ei peaks klappima, mul on siis ikkagi vähemalt oma lapsed :))
arvan nii:
1. “elu lõpuni koos olla” – see on üks paras muinasjutt, no palun ava silmad ja vaata ringi, kui paljudel see siis õnnestunud on või kes on koos, kas need siis õnnelikud alati on? ehk et minu mõte: sellist garantiid ei anna Sulle mitte keegi, ei lastega ega lasteta. Mees võib jalga lasta, endal võib mõni mees mingi hetk jalad alt lüüa – mida iganes!
2. tahad last ja mõtled ka vanuse peale: kui ikka last tahad, siis mina teeks äraKaks on ikkagi parem kui üks ja isegi kui peaksid üksi jääma ja on raske alguses, hiljem on sellevõrra tuge palju rohkem. Ja lastel ka keegi veel peale iseenda :).
3. Kui mees on pereellu panustav, siis on see suur asi juba iseenesest. Tasub väärtustada! Ja seda enam, kui te partneritena suudate olla toimiv tiim, see on juba eriti hea.
Kui oled otsustanud sama mehega veel ühe lapse kasuks, siis oleks abiks ehk see romantiline happily ever after lihtsalt mõneks ajaks riiulisse panna ootele. Ja nautida täiega lihtsalt seda turvalist pereelu ja laste kasvamist. Kui lähevad suhted keeruliseks, leia/leidke abi psühholoogidelt. Aga kui on siht silme ees, et lapsed ja rahulik pereelu eelkõige ja mingid tohutud ootused mehele/suhtele suudab ajutiselt kõrvale jätta, siis jaksab kindlasti.Mul on ka oma mehega keeruline suhelda, aga ta on hea isa, tark ja kuldsete kätega. Endal suhteliselt samad mõtted peas olnud enne teist last. Aga samuti vanus teema ja no ei lähe ju lihtsalt uut “lapseisa” kusagile otsima. Ning lapsed – need on pikas perspektiivis siiski sellised sõltumatud tegelased ehk et tühja sest isastki kunagi tulevikus, kui nad on suured ja meil enam ei peaks klappima, mul on siis ikkagi vähemalt oma lapsed :))
Meest tuleb väärtustada ja kannatlik olla, ootusi mehe suhtes olla ei tohi, mingist igavesest suhtest ei maksa unistadagi, nagunii mees laseb varsti jalga, aga vähemalt on oma lapsed! No mida suhtumine! Lapsed on siiski ühepalju ema ja isa omad ja tegelikult mitte kummagi omad.
Pereellu panustamist tuleb väärtustada?! See on ometi elementaarne, et mees pereeelu panustab, kui ei , siis sellisega ei looda peret ja ei saada lapsi.
Ni allaheitlikku ja kõigegaleppivat postitust, nagu sinu oma, pole ammu lugenud.
Kägu kirjutas:
Meest tuleb väärtustada ja kannatlik olla, ootusi mehe suhtes olla ei tohi, mingist igavesest suhtest ei maksa unistadagi, nagunii mees laseb varsti jalga, aga vähemalt on oma lapsed! No mida suhtumine! Lapsed on siiski ühepalju ema ja isa omad ja tegelikult mitte kummagi omad.
Pereellu panustamist tuleb väärtustada?! See on ometi elementaarne, et mees pereeelu panustab, kui ei , siis sellisega ei looda peret ja ei saada lapsi.
Ni allaheitlikku ja kõigegaleppivat postitust, nagu sinu oma, pole ammu lugenud.
Hmmm… Ma ei tea, kas siin on nüüd mingi kommunikatsioonihäire või mis 🙂
Sina julged nagu päriselt ka 100% väita, et “kuni surmani õnnelikult”??? Statistikat ja inimesi enda ümber ikka oled märganud? Milleks elada mingis helesinises unistuses kui võiks olla realist. Pärast tulevadki need unistajad siia halama, et mees pani teisega ajama jms.
Ootuste koha pealt on mõte selles, et tihti naised siiski kipuvad eeldama, et mees mõtleb nagu naine ja tunneb ja tunnetab samu asju ja situatsioone. Nii see paraku enamasti ei ole ja siis lõpebki asi jälle naise “näägutamise” ja mehe vihastamisega/apaatsusega. Vähem eeldada ja rohkem konkreetne olla oma soovides. Kui on mees, kes soove-mõtteid silmist loeb, siis muidugi on vedanud. Millegipärast mulle tundub, et see on erand (mis kinnitab reeglit).
Kas siis meest, kes pereellu panustab, ei peakski väärtustama? Et peaks võtma seda kui midagi nii elementaarset, et milleks seda isegi positiivselt hinnata?
Huvitav on ka väide, et “kui ei, siis sellisega ei looda peret ja ei saada lapsi”. Elu käib ikka niipidi, et nö päris pere tekib alles koos lastega. Minu kogemus ütleb, et alles siis selgub, kas ollakse hea meeskond või mitte. Mõned arvavad koguni, et mehed alles lastega tõelisteks meesteks kasvavadki. Kust seda superhead “valmistoodangut” 🙂 siis enne lapsi võtta, garantiiga, et on “kindlasti ja elementaarselt pereellu panustajad”?
Kas siis meest, kes pereellu panustab, ei peakski väärtustama? Et peaks võtma seda kui midagi nii elementaarset, et milleks seda isegi positiivselt hinnata?
Ma pole küll too vastaja, aga arvan, et seesama mõte sinu esimesest postitusest, mida sa siin uuesti toonitasid, ajas teda närvi;)
Kas tõesti on valdav pilt siis loru-meestest, et pereellu panustav eksemplar mingi haruldane näide peaks olema?
JAH, see ON elementaarne, et kui mees ja naine on otsustanud pere luua, siis nad panustavad pereellu (tegelikult see ei olene soost üldse). Muidugi võib tunnustada ja olla õnnelik, et mul on hea mees, aga seda kuidagi eriliselt autahvlile tõsta on tõesti kummaline tänapäeval.
võib-olla on tõesti selle koha pealt õigus 🙂 kuid tundub jah, et valdav pilt on loru-mehed ja näägutavad naised 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
