Teema: teises riigis elamine/töötamine-kas olete kahetsenud otsust?

Ei ole ka mitte kahetsenud. Parim otsus, mis ma elus teinud olen. Lapsed kasvavad normaalses yhiskonnas, endal monus tookeskkond, mitte nagu eestis stressi pesa. Olen vahest moelnud, et voiks akki veel monda teist riiki proovida, kus oleks soojem ja veel paremad tingimused. Aga eestisse tagasi kyll ei taha.

meie tuttavate ringkonnas kahetsust pole kellegi ja tagasi ka ei taheta aga vahest on neil igatsus peal, siis ongi aeg eestit külastada. kõik on rõõsad ja rahulikud.

Kui saabusin siia kahe kohvriga, tööleping taskus, jäi pere esialgu maha. Oli kole vihmane ilm, hotelli ei leidnud kohe üles, vihma kallas, käed olid kohvrite vedamisest krampis, lõpuks siis maandusin hotellituppa. Siis nutsin küll peatäie, mõeldes oma kenale kodule, mis maha jäi. Elumuutus oli määratult suur.

A tiper nit¨evo, nagu vennasrahvas ütleb.

Siinsete estlaste hulgas on ka neid, kes on tagasi läinud. Aga ma ei usu, et nad seda kogemust kahetsevad, millekski oli see ikkagi hea. Lihtsalt nad jõudsid otsusele, et kodumaal on ikkagi parem.

Ise kavatsen pensionieas tagasi minna.

Sõltub inimesest. Mõni kohaneb kergesti. Samas on tuttavad rekkajuhid rääkinud eestlannast, kes käib Prantsusmaal ühes parklas Eesti rekkajuhte otsimas ja nendega juttu ajamas. Igati tore ja viisakas naisterahvas, aga juba kümme aastat seal elanud ja ütleb, et mitte kellegagi pole Eesti keelt rääkida ja vahel tuleb lihtsalt selline igatsus peale, et tuleb ja ajab inimestega juttu. Ära kolida ka ei taha, sest pere on juba sinna loodud. Autojuhtidel muidugi on ka hea meel, sest ega neil ka seal eriti kellegagi suhelda ei ole, kui ei taha kogu aeg vene keeles rääkida (ja sellele vanusegrupile, kes enamasti selle töö peal on, on inglise keele rääkimine siiski selline väsitav kohustus).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei ole ka mitte kahetsenud. Parim otsus, mis ma elus teinud olen. Lapsed kasvavad normaalses yhiskonnas, endal monus tookeskkond, mitte nagu eestis stressi pesa. Olen vahest moelnud, et voiks akki veel monda teist riiki proovida, kus oleks soojem ja veel paremad tingimused. Aga eestisse tagasi kyll ei taha.[/tsitaat]
kus riigis Sa asud, mille järgi valisid, kuhu läksid?
mul on hetkel just see otsustushetk, vaagin, kas sihtriik sai ikka õige valitud.

Ma ei saa öelda, et olen kahetsenud. Aga mul on plaan lähiajal Eestisse tagasi kolida, sest mulle lihtsalt meeldivad eestlased ja Eesti. Ja mu armsad vanemad jäävad vanaks ja vajavad abi.

ei ole kahetsenud. Muidugi igatsen eesti sõbrannasid ja sõpru, keda muidu pidevalt nägin, nüüd skaibime ja näeme kord-paar aastas. Vanematega skaibime samuti ja näeme mõned korrad. Sellest piisab, eesti keeles rääkimiseks rekkajuhte otsima ei ole läinud.

Ei ole plaanis tagasi tulla, mulle meeldib siin rohkem.

Ei ole plaanis tagasi kolida ning kindlasti ei kahetse. Otsuse tegemine 10 aastat tagasi kaua aega ei võtnud, kolisime abikaasa sünnimaale. Oma diplomiga leidsin niipea, kui kohalik keel suus oli, erialase ning väga hästi tasustatud töö. Lapsed on siin sündinud (räägivad vabalt mõlemat keelt) ning sõbrad-tuttavad samuti leitud. Sotsiaalmeedia ei sea tänapäeval enam suhtlemisele piire, sõpru on igal mandril ning tihti kohtun mina oma eesti sõbrannadega tihedamalt, kui nemad samas linnas elades omavahel kohtuvad. Olen mõelnud, et kindlasti ei koliks Eestisse tagasi ka juhul, kui peaksin abikaasast lahku minema. Minu elu on paigas, kliima armastusväärne, inimesed pigem lahked ja sõbralikud. Esialgne bürokraatia unustatud, mul on siinse riigi kodakondsus ning maailm on minu ees lahti. Kuna minu töö on rahvusvaheline, siis olen tööandja kulul pea terve ilma läbi käinud. Olen täheldanud, et valutult lõimuvatesse väljamaalastesse, kes ei hakka kohe valjul häälel oma õigusi taga nõudma, suhtutakse kõikjal väga lugupidavalt – minusse pole keegi suhtunud kui vaesesse Ida-Euroopa immigranti, pigem erialase diplomi ning räägitavate võõrkeelte rohkuse tõttu vaadatakse mind kui superwoman’it. Mõni lihtsameelsem on ka imestanud, et sa oled ju nii ilus, ma mõtlesin, et sa oled supermodell, mitte intelligent… No natuke huumorit kulub ikka ära.

Kui ma noorem olin, olin otsusega 100% rahul. Teen huvitavat erialast tööd korraliku palgaga, olen maailma näinud, võimaldanud oma lapsele hea hariduse, seejuures siiski säilitanud sidemed Eestiga ja ka lapsest eestlase kasvatanud. Jutud, et välismaal elades jääd igavesti teiste jaoks Ida-Euroopa immigrandiks, jäävad täiesti mõistmatuks.

AGA tunnistan ausalt, et viimasel ajal painab mind mure, kellega abiellub minu laps ja mis keelt hakkavad rääkima minu lapselapsed. Oleksin väga rahul, kui mu laps otsustaks oma tuleviku Eestiga siduda, sest kavatsen ise pensionipõlves suurema osa ajast seal elada. Ja veel üks mõte, mis mulle varem pähegi ei tulnud, on see, kui raske võib olla minu emale teadmine, et tema ainuke laps elab kaugel ja me kohtume kaks korda aastas. Kõike seda räägin anonüümselt perekoolis, kui keegi küsib, siis muidugi vastan, et pole kunagi välismaale kolimist kahetsenud.

Mille järgi te sihtriigi valisite ja kuidas keele õppimine sujus? Millest üldse äramineku ettevalmistusi alustasite? Kui tegemist pole just inglise või soomekeelse keskkonnaga, siis muud riigid tunduvad mulle küll kui hüpe tundmatusse.

Millisel erialal töötasite Eestis ja mida teete nüüd võõrsil? Spetsiifiliste erialade esindajatel (nt arst või IT) on ilmselt igal pool võimalik oma erialal jätkata, kui ainult keel suus, aga mida teevad need, kel pole nii uhkeid diplomeid ette näidata?

Ise olen ametilt raamatupidaja. Hetkel veel Eestis, aga kui kauaks? Tahan mujale…

Eestis olin ma inimene. Mul oli oma kodu, hea töökoht, normaalne palk, supertoredad töökaaslased, sõbrad. Mis sa hing veel ihkad!
Siin ma olen mitte keegi. Tohutu bürokraatia, keelebarjäär. Olen sunnitud tegema tööd, mis mulle ei meeldi, palk on niru, on tekkinud tervisekahjustused.
Tublist korralikust naisest ja emast on saanud mõttetu närvihaige olevus.
Ma tahan koju!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]…. Ja veel üks mõte, mis mulle varem pähegi ei tulnud, on see, kui raske võib olla minu emale teadmine, et tema ainuke laps elab kaugel ja me kohtume kaks korda aastas. Kõike seda räägin anonüümselt perekoolis, kui keegi küsib, siis muidugi vastan, et pole kunagi välismaale kolimist kahetsenud.[/tsitaat]

Mina ei ole plaaninud kunagi oma kodumaalt kuskile minna. Olgu pere kaasas, ikkagi on ainult siin minu TAUST – lapsepõlves-koolis loetud raamatud, meie kultuurile omased naljad, tsitaadid, teada tundud etendused-raamatud, kooli-ülikoolikaaslased, tuttavad, ma tean siinse riigi poliitikast eile ja täna, ma tunnetan seda riiki.

Ema seisukohast olen ma seda lahkumist kõrvalt näinud. JA iga peatäie kohta, mida nutate teie võõrsil, nutab teie ema kodus kaks. Ma arvan nii. Kasvatad terve nooruspõlve, hoolitsed ja arendad, ning siis ühel päeval on ainus võimalus last kohata kord suvel, kui sedagi, ja skype…
Kui aga ühel päeval ema haige on, ja keegi talle peab viima rohtu ja süüa, siis poleks tal nagu kunagi last olnudki. Mina nii isekas olla ei suudaks. Ja oma lastele sellist hoolimatust oma eluga ette näidata ei suudaks! Mul on teised väärtused.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui aga ühel päeval ema haige on, ja keegi talle peab viima rohtu ja süüa, siis poleks tal nagu kunagi last olnudki. Mina nii isekas olla ei suudaks. Ja oma lastele sellist hoolimatust oma eluga ette näidata ei suudaks! Mul on teised väärtused.[/tsitaat]

einoh aitäh jah, muidugi on kõik need, kes emaga ühes majas ei ela, isekad ja hoolimatud.

Kui ühel päeval ema nii vanaks jääb, et hoolitsemist vajab, siis saab ta loomulikult minu juurde elama tulla. Ma ei usu, et eestiski suurem osa lapsi nii vanemate lähedal elavad, et igapäevaselt külastada saaks.

Tänu heale elule välismaal saan ma talle nii siis kui ka praegu kõike vajalikku lubada ning mu vanemad ei pea keskmise eesti pensionäri kombel virelema ja pinsist veel lapsigi toetama, nagu siin pidevalt lugeda võib. Olen selline egoist näe.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] einoh aitäh jah, muidugi on kõik need, kes emaga ühes majas ei ela, isekad ja hoolimatud.

Kui ühel päeval ema nii vanaks jääb, et hoolitsemist vajab, siis saab ta loomulikult minu juurde elama tulla. Ma ei usu, et eestiski suurem osa lapsi nii vanemate lähedal elavad, et igapäevaselt külastada saaks.

Tänu heale elule välismaal saan ma talle nii siis kui ka praegu kõike vajalikku lubada ning mu vanemad ei pea keskmise eesti pensionäri kombel virelema ja pinsist veel lapsigi toetama, nagu siin pidevalt lugeda võib. Olen selline egoist näe. [/tsitaat]

Ühes majas elamine on muidugi liialdus. Toeks olemine aga mitte.
aga kas vanemad tahavad toeks olemise all sinu välismaalt saadetud raha või sind ennast näha, oleneb muidugi perest. Võiksid ka nende käest ka küsida 🙂 Nagu ütlesin, need ei ole minu väärtused, ja see mida ma suudaksin oma lastele ette näidata.