Olen hüva nõu ootuses, kuidas jõuda teismelise \”lainele\”! On selge, et karistuseta ta jääda ei tohi, aga kuidas teha seda mõjuvõimsalt?
Lugu järgmine:
Nimelt täna öösel, kuigi oli rangelt keelatud, ööbis me 15 a.poeg \”sõbra\” juures. Jutumärgid seetõttu, et tegelikkuses jalutasid nad veel kellegi kolmanda juurde, kelle elukohta me ei tea.
Kogu loo teeb raskeks, et ka praegusel momendil viibib ta seal. Telefonile vastab, kuid seab tingimusi, millal tema koju suvatseb tulema hakata ning seda peaks paraku ta tegema kahe transpordivahendiga.
Poisi isa käis tal ka autoga öösel järgi, aga liikuma ta ei suvatsenud hakata ning u.3 tundi mõtttetut sõbra akna all ootamist, pani ka mu väga rahuliku abikaasa kannatuse proovile ja selline taktika sihile ei viinud.
Teismeline ülbitseb ja seda ikka mitme mehe eest!
Sõbra ema koostööd ei tee, ust ei ava, mob.tel.vastu ei võta. Seega sealt abi loota ei ole.
Eellooks veel, et üks öö, s.t. eelm. oli tal lubatud sõbra pool ööbida. Samuti on meil tema külalised üldjuhul alati oodatud ja alati ka koos ööbimisega, sest elame tema sotsiaalsest keskkonnast üsna palju eemal.
Suhted olid ka siiamaani pojaga usalduslikud ja nüüd selline inetu lugu, millega kuidagi \”mõistusega\” toime tulla me momendil ei oska.
Teema: Teismeline, kes kõnnib omapead
kui see oli esimest korda, siis tõenäoliselt on ta ise ka natuke shokis, et asjad nii kaugele läksid ja ta ei oskagi sellises olukorras käituda.
soovitan ka helistamine lõpetada ja koju tulles mitte kohe õiendama hakata vaid täiskasvanulik vestlus maha pidada. Sellised kodust eemal olemised nüüd alles algavad ja soovitan usalduslikult reeglid paika panna. Ja muuhulgas ka sanktsioonid, et mis siis saab kui reegleid rikutakse.
läinud öine käitumine tuleb hukka mõista ja võtta seda kui märguannet, et teil on üht-teist nüüd edaspidiseks vaja kokkuleppida.
ma omast kogemusest ütleks, et teie tänane käitumine saab olema väga oluline. lihtsalt tänitamisega kaotate usalduse. tuleb ennast rahulikuks sundida ja konstruktiivne vestlus maha pidada.
[small]madmuasell kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui see oli esimest korda, siis tõenäoliselt on ta ise ka natuke shokis, et asjad nii kaugele läksid ja ta ei oskagi sellises olukorras käituda.
soovitan ka helistamine lõpetada ja koju tulles mitte kohe õiendama hakata vaid täiskasvanulik vestlus maha pidada. Sellised kodust eemal olemised nüüd alles algavad ja soovitan usalduslikult reeglid paika panna. Ja muuhulgas ka sanktsioonid, et mis siis saab kui reegleid rikutakse.
läinud öine käitumine tuleb hukka mõista ja võtta seda kui märguannet, et teil on üht-teist nüüd edaspidiseks vaja kokkuleppida.
ma omast kogemusest ütleks, et teie tänane käitumine saab olema väga oluline. lihtsalt tänitamisega kaotate usalduse. tuleb ennast rahulikuks sundida ja konstruktiivne vestlus maha pidada.
[/tsitaat]
Täiesti nõus, üks asi mida võiks ka rahuliku vestluse käigus läbi käia, on see et täiskasvanuks saamisel tekivad mitte ainult õigused vaid sellega kaasas käivad kohustused. See et isa oma une ja puhkeajast oli valmis teda transportima aga tema ei suvatsenud tulla. Siis tulekski ka seda selgitada mis moodi see isale mõjub. Aga muidu pole ullu midagi kui suudate olla konkreetsed, emotsioonid suruvad ta lihtsalt eemale.
Meil ka sarnased teemad päevakorras, poiss 16 ja samuti elab sõpradest eemal, teises linna otsas. Sel vaheajal on olnud ainult üks suur sõpradega hängimine ja kodus on olnud vist paar ööd. Lõhnadega pole kuskilt tulnud ja päevas ikka helistame mitu korda. Keelud enam ei toimi. Et vot sina oled laps ja mia olen targem ja keelan. Arvan, see 3 tundi ukse taga passimine ei olnud kuigi arukas. Minu poiss ei oleks ka ennast põhimõtteliselt liigutanud. Lihtsalt kehtestab ennast vastu. Tingimusteta kuuletumise aeg on möödas ja kasvatamine samuti. Nüüd tasuks ikka kõike rääkida nagu täiskasvanuga. Või kuidas sa sunnid teda kodus olema, jõuga?
Ilmselt ta oli joonud/suitsetanud ja seetõttu ei saanud ka isa autosse tulla, isa oleks teada saanud.Tõmmake nüüd tagasi, et ta üldse koju tagasi tuleks, 15a lapse koht on siiski kodus, kuid piisava hirmutamise korral ei pruugi ta enam koju tulla.
Ega muud sellistel ööbimistega külaskäimistel ei tehtagi. Minnakse tuttavast kodust, kus vanemad kodus, kellegi kolmanda poole, kelle vanemad on ära.
Loomulikult olete vihased ja laps on palju piire ületanud, kuid mõelge nüüd täpselt järele, millist tulemust te soovite. Reeglid paika ja ei mingit mujal ööbimist.
Teemaalgataja, tundud väga mõistlik inimene olevat.
Ei soovitaks ka enam helistada ning rääkida rahulikult kui poeg koju tuleb.
Meil oli veidi leebem situatsioon – 15 a.poeg läks õhtul linna (me ei ela Eestis) ning suuremad poisid ostsid noorematele õlu, kes siis ka sellest ära ei öelnud (siin riigis on alaealistel alko tarbimine rangelt keelatud). Järgmisel päeval rääkisime temaga väga rahulikult ning seletasime omapoolse seisukoha võimalikest negatiivsetest tagajärgedest. Tundus, et sai aru.
Inglise keeles on ütelus – you have to let go in order to stay close – püüan ise seda põhimõtet järgida.
ma arvan, et poiss on oma tegutsemisega antud loos nii kaugele läinud, et ta ei oska oma hinges enam leida seda viisakat võimalust, kuidas koju, teie juurde tagasi pöörduda. Ta haistab kodus ootavat rünnakut ja juba vastab rünnakuga. Peaasi, et ta sellise looga teie jaoks \”ära ei kao\”. Kui nüüd tuleb maha istumise asemel politseiga sekkumine ja vanemate poolne totaalne peapesu, siis vajub poiss sügavamale ja sügavamale – teda mõistetakse seal…. kahe transpordivahendiga sõidu kaugusel, seal kusagil, kellegi juures, kuhu ta tegelikult ei kuulu.
Praeguses vanuses on teie poeg seisundis \”temporarily out of order\” ja tulevikku uskudes, seda kujundades on kasulikum mõned juhtumid vanemate poolt andeks anda, püüda rahumeelselt vestelda ja mõista anda, mida teie tunnete, missugused on teie ootused. Leppige kokku tingimused, mida ta on valmis täitma, et mingi kompromiss saavutada sellistes käimistes. Küsige, kas tal on teemasid, millest ta leks huvitatud kolmanda isikuga rääkima (TAllinna perekeskuses Asula tn on väga toredad psühholoogid, kes aitavad segaduses noori, nende vanemaid). Tean, et jube lihtne on targutada olukorras, kus inimesed vajaksid täpsed nõuannet ja skeemi, kuidas toimida, et olukorrast õnnelikuna välja tulla, aga kahjuks on iga kord ise skeem, eriline lahendus. Psühholoog aitaks kasvõi teid oma teismelist mõista ja temaga käituma õpetada, et laps teile ikka tõesti \”alles\” jääks.
Kes maksab tema telefoni jmt arved? Kes ostab talle uued riided jne?
Kui kokkulepetest kinni ei pea siis … eks ootame natukene ja maksa ise oma arved ja osta ise oma riided jne … mõjus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kes maksab tema telefoni jmt arved? Kes ostab talle uued riided jne?
Kui kokkulepetest kinni ei pea siis … eks ootame natukene ja maksa ise oma arved ja osta ise oma riided jne … mõjus.[/tsitaat]
sellise ärplemisega kahjuks kaugele ei jõua.
mulle see teemaagataja mõjuvõimsa karistuse jutt ei istu. kõlab halvasti. nagu- kuulutan sõja.
Mina panin teismelisena kodunt jooksu, kuti juurde ööseks. Isa tuli mulle sinna järgi ja vedas koju. Pärast sellele mõeldes olen ma igakord hullumeelselt õnnelik, et isa järgi tuli. Ma poleks elu sees julgenud ise pärast koju minna.
Jätke ta nüüd rahule ja laske tal ise koju tulla.
Kuigi ma arvan, et võimalusel ma keeraks ukse niiviisi lukku, et ta koju ei saa. Või läheks kodust minema enne kui ta koju tuleb. Võimalusel oleks öö ära ja tema kõnedele ei vastaks. Üritaks talle teha sama nagu tema tegi, panna teisi muretsema. Iseasi kas teil on kuhugi minna.
Igatahes, kui ei ole, siis külm suhtumine ja null suhtlemine ootaks minu poolt teda kodus ees.
Aga mina mõtlen (16 a poja emana), et äkki on tema piirid hoopis liiga ranged?
Äkki tema tahab saada rohkem vabadust, teie aga ei julge seda alle anda. Ja siis ta on sel korral otsustanud võtta. Protestiks. Et panna teid märkama.
Nii et mina ei karistaks, vaid teeks läbirääkimised perega. Kuulaksin.
Mäletan iseenda protestiaktsioone 16-aastasena. Need olid suht sarnased, selle vahega, et hommikuks laekusin alati koju.
Oma pojal on juba mõnda aega (paar aastat) suhteliselt vaba elu, annab teada, kus on ja telefoni hoiab sees. Ega ta ei võtagi seda vabadust nii palju, kuna see pole keelatud.
Sinu poja probleemide hulga võib kuuluda, et elate tema sõpradest kaugel ja tõenäoliselt on ta alati sõltuvuses kojujõudmise viisist. Ka peate rääkima oma murest selle kohta, kui ta läheb kellegi juurde, kelle elukohta ja tausta vanemad ei tea.
Aga tee üks vale samm, määra ränk karistus ja Sul on igavesti Sind vihkav laps…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
