Mure meie pere jaoks täiesti ootamatu. Olime ülejäänud perega korraks maale sõitnud, pealelõunal helistas 12 aastane tütar, kes oli eelmisel õhtul sõbranna juurde ööbima jäänud, et varastas kaubanduskeskuses poest koos sõbrannaga, nad peeti kinni ja ootavad politseid. Kuna me poleks niipea maalt tagasi jõudnud, jõudis sõbranna isa esimesena ja nad said minema.
Kuna pole iial selle pealegi tulnud, et laps poest varastada võiks, pole ka kursis, mida see talle või meile kaasa toob? Ootame nüüd noorsoopolitseiniku kõnet, aga mis variandid on? Vestlus, rahatrahv, märk kuskile registrisse? Kas teatatakse ka vanemate töökohta vms?Kas on ka variant, et laps teeb selle asemel, et vanemad maksavad trahvi, mingit ühiskondlikku tööd?
Lisan ka, et rääkisime väga pikalt, ja väidab, et saab nüüd aru, kui rumal oli, ja et üldse ei mõelnud, mis see kaasa toob, ja kunagi midagi sellist ei tee…Samas ongi siiani suurimaks probleemiks temaga, et riidled näiteks selle pärast, et kolm päeva järjest palud toast samad mustad riided/nõud vms. kokku korjata ja ikka ei tee ära, siis mingil hetkel ütleb suure riidlemise peale ja kui lubad mingi hüve ära võtta, et jaa, saan aru, edaspidi ei tee nii, ja ikka kõik kordub.Tundub, et mingi ÜKT oleks ainus, mis tõsisemalt järele mõtlema paneks.
Taskuraha on muidu saanud ja iga tubli saavutuse eest koolis või trennis ektra preemiat, kõik on tal olemas, aga näib, et hinnata ei oska, kuigi oleme rääkinud, et see kõik pole sugugi endastmõistav ja et tal on väga hea elu. Loomulikult pole meil võimalik valimatult kõike osta, mis pähe tuleb, ja nii ka nende asjadega, mida varastasid tüdrukud – mõttetud vidinad, mille peale nad isegi raha kulutada ei raatsinud ja said aru ka, et vanemad sellist mõttetut värki ei ostaks. Teise tüdruku pere ka materiaaalselt heal järjel ja ei tea, et millestki puudust oleks.
Mees plaanib nüüd eriti karme karistusi, ei mingeid arvutis olemisi, telefon täielikult ära kuuks ajaks, ainult kool ja trenn, sõbrannat enam ei näe… Ma kardan, et väga karm asi võib viia uute valetamisteni, aga ei saa ju seda asja nii ka jätta…
Teema: Teismeline laps varastas poes, mis edasi?
Ma teeks selle nii karmiks, et tal on meeles, et peale sellist tegu oli elu kehv.
Nt. Telefon, telekas, tahvelarvuti, läpakas (kõik – kõik ekraanid) ära nädalaks.
Koduarest 2 nädalat.
Mingi töö, mis talle ei meeldi, tema kohustuseks teha mingiks perioodiks.
Kõik karistused korraga kaela. Enda lapsele teeks küll nii.
Sõltub lapsest. Minu lapsed varastasid mõne nädala eest isa rahakotist ja ahvatlesid sama tegema ka mängukaaslasi. Osa raha kasutasid ära, osa andsid tagasi. Said riielda ja noomida nii minu, naabrinaise kui kärkida isade käest. Minu vanem, initsiaator, sai aru ja võttis teadmiseks, vaikib. Noorem pidas eile sünnipäeva, avas esimese ümbriku rahaga ja läks enne järgmise avamist isa juurde. Ütles, et soovib tagasi maksta varastatud raha. Muidugi oli see võimalus veelkord rääkida üle.
Meie ekraaniaega varguse järel ära ei võtnud, aga seinale joonistasime tabeli maiustuste ostmata jätmise ”tagasimaksegraafikuga”.
Sõltub lapsest. Minu lapsed varastasid mõne nädala eest isa rahakotist ja ahvatlesid sama tegema ka mängukaaslasi. Osa raha kasutasid ära, osa andsid tagasi. Said riielda ja noomida nii minu, naabrinaise kui kärkida isade käest. Minu vanem, initsiaator, sai aru ja võttis teadmiseks, vaikib. Noorem pidas eile sünnipäeva, avas esimese ümbriku rahaga ja läks enne järgmise avamist isa juurde. Ütles, et soovib tagasi maksta varastatud raha. Muidugi oli see võimalus veelkord rääkida üle.
Meie ekraaniaega varguse järel ära ei võtnud, aga seinale joonistasime tabeli maiustuste ostmata jätmise ”tagasimaksegraafikuga”.
mõned nädalad tagasi varastas ja nüüd peeti sünnipäeva? vau, vot see on äge karistus!!
Mitte, et ma kuidagi varastamist õigustaks, aga see võis olla lapsel lihtsalt rumalus, mille koos sõbrannaga korda saatis. Mina olen kunagi lapsena sõpradega poest shokolaadi varastanud. Mul on siiani selle pärast piinlik ja pole ühtegi õigustust sellele teole. See jäi ainsaks korraks kuigi keegi sellest teada ei saanud.
Kui oma laps varastaks, siis lisaks vestlusele määraks ikkagi karistuse. Näiteks nädal ilma nutiseadmeteta+ 2näd koduaresti vms.
Kui aus olla, ma oleksin ikka väga pettunud oma lapses. Oleme neid lapsest peale õiguskuulekatena kasvatanud ja rääkinud sellistest asjadest. Ok – raksus käimine, oleks veel talutav – aga varastada poest nagu labane pätt… Vastutus algasb 14-eluaastast, seega mingit karitust ei järgne. Oluline on see, et laps saaks aru, saaks karistuse ja edaspidiselt ei hakataks lapsele ninapeale viskama.
Lastel on soov proovida midagi uut. Mõistagi pole see aksepteeritav käitumine, kuid kui jääb ühekordseks proovimiseks, siis ma lõputult hullu draamat ei teeks. Sama nagu suitsu või alkoholiga – iga inimene tahab selle korra ära proovida, mis ei tähenda, et neid tarbima jääbki. Kui teemaalgatajal on mure, et varastamine võib korduda, siis võid paluda juba praegu Noorsoopolitseil asi üle vindi tõmmata – laps saab nendelt karmi vestluse. Ja kui tegu siiski tavalise lapsega, siis ilmselt sellest kõigest piisab ja rohkem proovida ei soovi. Nooruses ikka tehakse lollusi ja proovitakse, seega usun, et tegu pigem katsetamisega, mitte algava kleptomaaniaga.
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
Mis kuudepikkused karmid karistused? Üle nüüd ka ei maksa reageerida. Eelpuberteetikud ja puberteedi alguses on varastanud poest väga mitmed. Ja pole mingit vahet, kas pere on heal järjel või mitte. 99% juhtudest ei varastata mitte selliseid asju, mida hullult ihaldatakse, aga endale lubada ei saa, vaid pigem just mingeid mõttetusi või väikseid maiustusi. See on nagu mingi sisemine tung panna ennast proovile. Väga harva korratakse seda, eriti veel, kui on vahele jäädud. Kui juba politsei sekkunud on, siis on lastel ilmselt karistuseks see hirm täiesti piisav. Kurjem tasuks olla alles siis, kui tegu kordub.
Kui ma oleks 9.29 vastaja laps, siis ma vist põgeneks kodust, kui iga üleastumise eest sellised karistused järgnevad.
Mis mõttes ta ei tulnud selle peale? Kas te kodus olete üldse lapsega rääkinud, et varastada ei tohi ja mis sellele järgneb? Mis sellele järgneb täiskasvanult, teatud vanuses jne?
Kui mitte, siis soovitan sellest rääkida ja kasvõi essee kirjutada. Võtaks karistusseadustiku ka ette. Räägiks, et osad inimesed teevad näiteks 17-aastaselt lollusi ja siis on 29 aastaselt hädas, et soovitud tööd ei saa või ei saa minna komandeeringusse, kuna teatud karistustega teatud riikidesse siseneda ei saa.
Ma uuriks välja, täiesti rahulikult, et kuidas nad selle mõtte peale tulid? See võib olla vabalt enese n.ö proovile panek, põnevuse otsimine vms. Kui saab aru siis saab aru.
Kuidas see rääkimine teil käis? Kas tema sai ka sõna või pidasid vanemad monoloogi?
Väga karmid karistused tekitavad väga palju trotsi.
Mina olen väga varakult juba rääkinud, et USALDUS on kõige tähtsam. Koolis, kodus, sõprade keskel, hiljem tööl jne. Väga lihtne on see kaotada, väga raske on seda taastada.
Selgitaksin, et mul on väga häbi, olen väga mures ja küsiksin, et mida ta ise arvab? Usalduse kohta pealt, kas teda nüüd tasub usaldada ja mis nüüd edasi saab?
Karistuste puhul – igale jõule ja survele tekib vastujõud ja vastusurve.
Kui tahad, et laps edaspidi sind usaldaks ja helistaks kui näiteks on 16-aastaselt joonud ja kaaslased utsitavad sama vana mittekaine kuti autosse istuma, sulle kasvõi keset ööd , siis mitme kuu pikkusi karistusi ma ei soovita ette võtta. Teisest küljest – sõbranna juurde saab ju ööbima minna ikka siis kui on usaldus.
Ootame nüüd noorsoopolitseiniku kõnet, aga mis variandid on? Vestlus, rahatrahv, märk kuskile registrisse? Kas teatatakse ka vanemate töökohta vms?Kas on ka variant, et laps teeb selle asemel, et vanemad maksavad trahvi, mingit ühiskondlikku tööd?
mis ajastus sa elad???
Mina arvan ka, et usalduslik vestlus on pikas perspektiivis parema tulemusega kui karmid karistused. Laps peab tundma, et ta võib ka tehtud lollustest sulle rääkida. Näidake mulle ühte inimest, kes pole teismeeas (või ka veidi nooremana või vanemana) ühtegi sellist lollust teinud, mida ta hiljem kahetsenud on. Jah, selleks ei pruugi ju olla vargus, aga võimalike rumaluste nimekiri on pikk 🙂 Võimalik, et juba praegune lugu koos politsei kutsumise jms-ga on lapse piisavalt ära ehmatanud ja see jääbki esimeseks ja viimaseks korraks. Võimalik, et laps tunneb ennast nii halvasti, et vajab sellest üle saamiseks isegi sinu tuge ja lohutust (loomulikult mitte õigustust!).
Ma pooldaks ka osasid eelkõnelejaid, sest oma kogemus ütleb: – karistus peab olema nii pikk, et mõjuks, aga mitte nii pikk, et tekitaks trotsi ja viha või ebaõigluse tunnet. Ehk kindlasti mingeid aasta lõpuni sõjakoolirežiime ma ei poolda. Samas nädal kaks võiks ikka olla rangem, et meelde jääks ja aru saaks.
Vitsaga ei aja läbi…kuula ära, mis täpselt juhtus, mida ta mõtles, tundis, mida arvab, kuidas tagantjärele oma käitumist hindab, ütle avatult, et sul on piinlik, arutage koos, mida muuta jne…kui sa karistad, kõvasti, võib õppetund olla väiksem, karistus justkui tühistab häbi ja süü, mida ta ise kogeb.
Minu laps on varastanud ja vahele jäänud. Mulle helistati politseist, et teie laps jäi poes varastamisega vahele, tahame ta teile üle anda. Ma olin tööl parajasti, laps toodi mulle töö juurde. Ma olin ikka täiesti šokis, vahepeal itsitasin lollakalt et misasja?! Paarile töökaaslasele rääkisin ka, kellega kabinetti jagame. Toodi siis laps ära, anti üle. Saatsin ta koju, ise jäin veel tööle. Kirjutasin messengeris mehele ka kohe, et selline asi juhtus, kuidas käitume?
Õhtul kodus rääkisime lapsega rahulikult. Ta oli ise ka endast väljas. Oli aru saada, et ta ei võta seda kergelt, vaid saab aru, kui suure jama korda saatis. Laps rääkis, et nende koolis on kombeks lähedalasuvas poes vargil käia. Et see on selline julguse katse, kas julged või ei. Temaga koos varastas kolm sõpra veel, aga tema lollike oli ainus, kes vahele jäi. Varastas pulgakommi, no see näitab juba, et mingit kasusaamist asja taga polnud.
Mina teatasin kooli ja klassijuhataja ning direktor rääkisid lastega. Käisin ka politsei alaealiste komisjonis lapsega. See oli isegi nagu minu initsiatiiv, poleks tingimata pidanud sinna minema. Aga ma tahtsin rõhutada, et asi on ametlik ja et keegi võõras ametiisik ka räägiks lapsega.
Käisid ka koos sõpradega vabandamas seal poes, kus oma julguskatseid korda saatsid.
Kas mingeid karistusi veel määrasime, enam ei mäleta. Mõned aastad juba möödas sellest loost. Küllap ikka nädalase arvutikeelu vms. Laps oli sel ajal 12-aastane.
Ühelt koolituselt meenub, et 30. eluaastaks on mingi väärteo sooritanud 40 % naisi ja 80% mehi.
Mina olen poest teismelisena sõbranna mahitusel näpanud ühe kommi ja see jäi vastiku tunde tõttu ka viimaseks korraks. Mu tuttava tütar jäi ka teismelisena sõbrannadega poest näppamisel vahele. Ka see jäi ainsaks korraks. Praegu on ta igati vastutustundlik ja korralik noor inimene. Kummalgi juhul polnud tegemist sellega, et vanemad oleks vaesed olnud vmt.
Kindlasti ei taha ma vargust vähetähtsustada ja kindlasti mingi karistus peab järgnema, aga põhiline on see, et ta PÄRISELT ka aru saaks, et selline tegu ei tohi korduda.
Püksirihm.
Kaks nädalat nutikeeldu, jäätist ei taha ära keelata?
Päris karm. Just paar päeva tagasi sõbranna rääkis oma 12 a tütre tujudest, käitumisest, sellest, kuidas ta kogu maailma vihkab jne. Ausalt, õudne oli seda kuulata. Nende tütar on ka teinud igasuguseid tükke, aga kõige mõjuvam karistus oli nädalaks sõprade ja telefoni keeld. Sest tema jaoks koosneb maailm tik tokist ja sõpradest, ehk tuleb vajutada lapse nõrkade kohtadele.
Üldiselt võiks karistus olla seotud teoga, suunatud nö heastamisele. Antud juhul oleks kohane see, kui lapsed käiks kaupluses vabandamas ning seejärel teeks nt seal samas kaupluses üldkasulikku tööd mõned tunnid (seda töö tegemist saab korraldada noorsoopolitseinik, seega saab talle teha ettepaneku).
Sellised pikaajalised neti ja sõprade ja muude asjade keelud pigem mõjuvad minu meelest vastupidiselt ja vanematega suhet lõhkuvalt. Mina pooldan seda, et ükskõik mis mure või jama on, pere ja vanemad on need, kellelt peaks laps alati julgema abi paluda ja kellele loota. Tõesti kasvõi tulevikus olukorras, kus ainus variant peolt koju saada on purjus juhiga, peaks olema nii, et laps julgeb teha oma emale või isale kõne ning paluda endale järele tulla, mitte ei pea olude sunnil purjus juhiga autosse istuma.
Ma kohe logisin sisse et kommenteerida.
Ise ei ole samas olukorras olnud, 18-aastane tütar on hirmus korralik ja peavalu pole valmistanud. Ise olen küll õunaraksus käinud!
Minu meelest on 12-aastane veel liiga noor selleks, et teda üksinda poodi riideid ostma saata. Las isa hoiab nooremat, mine teismelisega kaasa ja näita üles huvi tema maitse(tuse) vastu. Suhete ja usalduse taastamine peaks olema mõlema poole pingutus.
Karistuse osas kaasa rääkida ei taha, kuid ära niisama ähvarda. Kui midagi ähvardad teha, siis tee seda ka tõeliselt, olgu selleks siis nuti vms keeld.
Ja mina nõuaksin, et tütar läheks vabandaks seal poes kus ta varastas, see oskus kulub elus ära.
rääkisime väga pikalt, ja väidab, et saab nüüd aru, kui rumal oli, ja et üldse ei mõelnud, mis see kaasa toob
siis veel muidugi hirm, kas lapsevanem saab ka nö. märgi külge politsei poolt?
Selline tunne nagu… kõige suurem mure sul kogu asja juures olekski, et see asi nüüd kiiresti ära ununeks ja laualt maha saaks.
Kas varguse juures kõige halvem on sinu arvates ka see, mida see kaasa toob? Et peab politseiga tegelema ja äkki keegi saab teada jne?
Või on see ehk mingil muul põhjusel ikka vale? Muidugi ei tea, kuidas sa täpselt lapsega rääkisid, aga võiks käsitleda tegu veidi teise nurga alt. Laps ei peaks mitte varastama hirmust ja põdemisest tagajärgede, karistuse, sinu häbi pärast, vaid sest see on põhimõtteliselt vale.
Ma olin kohe siiralt üllatunud praegu lugedes teemaalgataja viimasest shoppamiskogemusest. Laps pani päev tagasi toime poevarguse ja juba toimub uus üleastumine keeldudest? Telefoni ei võta vastu ja ignoreerib ema??? Kui tüdruk saaks päriselt aru oma teo tõsidusest, siis ta oleks hetkel madalam kui muru ja käituks natukenegi nii nagu sooviks enda kuritegu hüvitada.
Üldiselt mina olen samuti selle poolt nagu paljud teised siin, et nii suur laps peaks ikkagi ise juba oma asjade eest vastutama. Seega, parim karistus on vastutamine ja hüvitamine – vanematele (näiteks suurema kodutööde vms koormusega), poele (avaliku vabandamisega, tasuta töö tegemisega). Lisaks, tasub rääkida ja nõu küsida politseilt, et leida tõhusaid mõjutusvahendeid, sest neil on palju kogemusi. Pole see esimene väike pikanäpumees, kes nende teele satub. Igasugused kohutavalt karmid taskuraha äravõtmised ja koduarestid ei pruugi soovitud tulemust saavutada. Muidugi, oleneb see palju lapsest samuti. Eks ilmselt tead lapsevanemana kõige paremini, kus su lapse nö valupunkt on ja mis talle enim korda läheb. Ja hetkel on küll õige aeg just sellele valupunktile vajutada, kohe kõvasti.
Üks asi, mida mina küll lapsevanemana teeks…. Selle teise tüdrukuga absoluutne suhtlemiskeeld. Mis mõttes ta hetkel esimese asjana tõmbas sinu silma alt uttu ja läks selle sõbrantsiga rääkima ja ignoreeris sind? Kui nemad koos kahekesi suudavad välja mõelda ainult idiootsusi ja nende omavaheline suhtlus toob kaasa vanemate ignoreerimise ja “unustamise”, siis ilmselgelt ei ole nad teineteisele positiivne mõju.
Ok – raksus käimine, oleks veel talutav – aga varastada poest nagu labane pätt…
Palun vabandust, aga raksus käimine on ok? Et siis mina kasvatan oma aias ploome, lapsed loevad neid igal hommikul, ootavad valmismist, jagavad mõttes ja siis on ok, kui sinu tibu mu puu tühjaks teeb?
Siin tundub olevat juba jah pikaajalisem probleem, kus laps ongi mässuline. Ühekordse karmi karistusega siin enam midagi ära eriti ei tee, mässab ikka edasi.
Teinekord mõjub paremini hoopis karistuseta jätmine. Plika võib nii ära kohkuda, et vanemad teda usaldavad, et tõmbabki tagasi.
Võõra inimesena on raske midagi soovitada, igaühel on oma lapsega individuaalsed suhted, üks mall ei sobi kõigile.
P.S Mina pole oma lastega mitte kunagi rääkinud sellest, et varastada ei tohi. Mitte kunagi. Kumbki pole iial midagi varastanud, see pole teema üldse.
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
No vot, minu ema sõbranna oli selline – kodus oli elu nagu sõjaväes. Nii kui poiss täisealiseks sai – algas hull pidu, narkots, joomine. Nüüd on poeg vanglas.
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
Ma arvan, et paljud on seda lapsena proovinud. Olen väga korralikust perest ja praegu ka ise ülimalt seaduskuulekas. Aga poest varastamist proovisime sõbrannadega ikkagi…
Karistus peab olema suur ja meeldejääv, vestlus ka.
Jutt läheb kummalisemaks – mure on vist hoopis sellepärast, et perele märk külge ei jääks. Ja nimetada ennast leebeks vanemaks põhjusel, et lapsel võivad külalised käia – on enam kui imelik.
Mis uued riided, shoppamine, enda peale karjuda laskmine – laps peaks olema väheke aega madalam, kui muru peale sellist jama. Anda veel telefon ka tagasi – see on siis 0 karistust.
Olen leebe vanem, aga oskan ka ennast kehtestada nii, et jama kokku keeranu käib natuke aega ikka kikivarvul ja üritab mind headusega ära osta.
