Teema: Teismeline marutab

100euri nädalas. Kooliasjad, riided, jalatsid ja koolilõuna maksame samuti ise. Kasutab põhiliselt lisa söögi ostmiseks enne/peale trenni, kino jms peale. Kui ajaliselt võimalik gümnaasiumi kõrvalt, teeb GoWorkABit vahendusel tööampse ka, palga eest ostab siis tehnikavidinaid vmt.

Noh, 20€ on suhteliselt vähe. Riideid ostate ise, aga sellises vanuses tahavad nad juba ise ka mingeid vidinaid osta. Eriti kui tüdruk- ehted, meik jms. Poistel samuti mingid vidinad. Kogu aeg peab nuiama, muidu saaks ju koguda, aga korras kinos juba lâheb 10€. Ma arvan, et võiksite hoopis kuus teha mingi summa ja siis ise majandab.

150 kuus. käib ise nädalavahetusel tööl ja teenib lisa. viis euri päevas peaks ok olema. kui väheks jääb, siis küsib juurde ja ütleb, milleks vaja on.
raha annan ikkagi vajadupõhiselt. siin polegi midagi teha.
talveks saapaid vaja… no loomulikult ostan. ega siis last paljajalu lumehane aja.

Kui teil on selline paindlik süsteem, et ta mõnikord saab eraldi käikudeks lisaraha, siis peaks ju sellest 20 nädalas täiesti piisama.

Te võite talle ettepaneku teha, et tõstate nädalas antavat raha, aga sel juhul juurde küsida ei saa üldse midagi, mu meelest oleks see kehvem variant.

Kui palju või vähe teised saavad, ei ole üldse mingi argument. See sõltub siiski pere enda võimalustest ja ringkonnast, kus laps viibib. Rikaste seas oleks 20 eurot nädalas kindlasti julm närutamine ja ekstreemne vaesus, samas mõnes teises kohas tuntaks end sama raha eest kuninga kassina ja osa raha pandaks kõrvalegi.

Oluline on see, et pere eelarvest lapse taskuraha liiga suurt tükki ei hammustaks. Kui 100 eurot tundub köömes raha, no miks mitte. Aga kui üle 30 euro kuus välja ei pigista, siis nii on ja pole siin marutada midagi. Minu meelest on lapsel täiesti okei taskurahasüsteem praegu. Ärgu siis söögu oma raha maha, kui tegelikult tahab selle eest midagi muud osta. Söögu kodus. Kinoraha ja linnaskäimise raha saab ju nagunii mõnikord lisaks.

16-aastane tüdruk saab 50 eurot kuus. Toit on koolis tasuta ja kodus alati olemas, riided-jalatsid ostame meie. Kooliasju ta ka ise ostma ei pea, samuti annan juurde trenni, kino- ja teatripiletite, kooliürituste ja sõprade sünnipäevade jaoks.

Minu meelest see 20 euri nädalas nüüd nii vähe ka ei ole. Ok, võibolla mingi meigitoote ostaks tõesti sellele lisaks, aga kui riided ja kõik muud kulud on kaetud, siis millele see suurem summa peaks kuluma? Lihtsalt lampi laiaks annab muidugi igasuguse raha lüüa, aga kas see ka mõistlik on?

20 eurot nädalas, st 80-100 eurot kuus + veel kinoskäiguks jmt, milleks eraldi juurde antakse. Mida ta selle sotaga kuus siis teeb, et kinoraha eraldi tuleb anda veel? Seda on ikka vägagi palju, kui see kulubki lihtsalt tühja-tähja peale, ei pea ta sellest riideid ega midagi ostma. Ma saaks aru, kui ta teatud riided peaks ise ostma, nt hooajaliste riiete jaoks taskuraha koguma vmt, aga sotaga saab juba korraliku talvejopegi. Minu arust soodustab see ülemaksmine mõttetu kulutamise harjumuse tekkimist, aga noor inimene ei adu ise üldse sealjuures, kui palju tuleb selle summa jaoks tööl käia.

Selles vanuses on ka võimalik, et see raha pannakse lihtsalt suitsule ja alkole, mitte isegi niivõrd rämpstoidule.

16-aastane. Isalt saab ca 250 kuus. Ostab riided ise, maksab kooliekskursioonid jmt, ostab ka koju süüa vahel. Kogu raha kindlasti ära ei kuluta, pangaarvel on korralik summa juba (ca poolteist aastat selline korraldus). Tegu tüdrukuga. Ka arvuti ostis ise.

Selles vanuses inimene teenib oma lõbustuste jaoks loomulikult ise. Toit, riided, peavari, õppevahendid, hobid, koolireisid jms on meie poolt.

#3222834:

Ei mäleta, et 90ndatel, kui paljud siinsed vanemad olid ise lapsed, oleks lastele iga kuu niisama taskuraha antud. Kui laps elas koos vanematega ja oli vaja minna üritusele, kinno, sünnipäevale, trenni või midagi meelepärast osta, räägiti vanematega läbi või kasutati osaliselt oma sünnipäevaks saadud raha. Lapsed teenisid ise taskuraha, käisid mõnel tuttaval abis, korjasid suvel marju ja tegid jõukohaseid töid. Väga rikaste peredes võibolla jagati iga kuu lambist raha, kuid mingit taskuraha süsteemi paljudel polnud. See oleks jätnud arusaama, et raha tulebki lihtsalt, tee midagi või ära tee, vanemad nagunii maksavad “palka” või nagu teemaalgataja puhul, tekitab lapses protestimeelsust, miks mamps või paps liiga vähe maksab.

Mismõttes?? Mina olin laps 80ndatel-90ndatel ja just nimelt saime meie igakuiselt kindlaksmääratud taskuraha, mille kulutasime ise kino või sünnipäeva või muu meelepärase jaoks. Minu meelest just “väga rikas pere” on see, mis võib lubada endale raha andmist siis, kui laps tahab midagi meelepärast osta – meid harjutati maast-madalast igakuise kindla palgaga, millega tuli järgmise palgapäevani toime tulla.

Oma lastega oleme teinud samamoodi, tasapisi suurendades kohustusi, mille peab oma taskust maksma (ja vastavalt ka igakuist summat). Eesmärk on, et kui näiteks teise linna ülikooli kolib, siis saaks igakuiselt kindla summa ja mis edasi – kus elada, mis toitu, kas trenni, jne – vaatab ise. Just nii, nagu mina ja mu õde, kes 90ndatel ülikooli astusime, ja meie vend, kes tegi seda selle aastatuhande alguses.

Meil saab 15-aastane 40 eurot kuus. Nii juba 3 aastat. Varem oli 50, aga nuias internetti ja selle raha võtan nüüd maha. Lisaks on tal võimalus teenida lisa erinevate tööde pealt (aga seda eriti ei kasuta kahjuks).

Meie point ongi selles, et saab oma summa kätte ja ise siis teab, kuidas kuu aega majandab. Kas käib söömas, kinos, ostab kosmeetikat, kogub vms. Kui kellelgi on sünnipäev tulemas, peab ka arvestama, et sealt läheb raha.

Algus oli konarlik, aga nüüd on täitsa tubli. Nt sööb enne trenni ikkagi kõhu täis ja popkorni kinos osta ei raatsi. Mingi 10 paneb äkki kõrvale ka iga kuu.

Aga andke ikka rohkem jah, suitsu ja alkot on ka vaja osta noorel inimesel.

12-14-aastased arutlesid omavahel, mul vanaema kinkis sünnipäevaks 100 eurot, ise saab pensioni 400 eurot, aga suva, kui ta tahab, las annab, saabki rohkem snäkke ja salaja siidrit osta. Teine ütles, tead, ma tüdinen nii kiiresti oma riietest ära, paar korda kannan ja siis viskan nurka, aga vähemalt saan seda endale lubada, sest kohe ostetakse uued asemele. Kolmas vastu, ah, ma ka kunagi raha pärast ei põe, kui otsa saab, küsin juurde, emps läheb pangaautomaadi juurde ja annab, palju vaja.

0€. Vajadusel saab palju vaja. Niisama ei harjuta oma lapsi “väljas sööma” ja “trinkima”. Seda tehku siis, kui ise hakkab raha teenima ja oma elu peale lendab pesast välja. Asju , mida vaja osta otsustame ka meie, tema vanemad, isegi tema enda teenitud raha osas. Lihtsalt selleks midagi osta, et omasuguste ees eputatada ja peale paari korda kasutamist nurka visata ei lase oma peres sündida. Igale ostule peab olema põhjendatud vajadus. Soovitavalt pikaajaline. Riided laseme vaid osta selliseid, mida tahetekse ja suuname jõuliselt kaltsukatesse või taas ja uuskasutus toodetele. Tänapäeva uued riided on puhas plastsaast ja mõtetu raha tuulde loopimine.

#3222735:

Alustuseks sooviksin teada, kui palju saavad teie 16-18a teismelised taskuraha. Meil saab 20 euri nädalas ja ikka marutab. Kuigi riided ostame meie ja kooliasjad ka. Tema põhimõtteliselt sööb selle raha maha nn kuigi koolis on toit olemas ja kodus alati ka. Lisaks anname mõned korrad kuus ka raha kinos käimiseks või niisama linnapeal olemiseks. Ikka vähe. Kuidas teil

Meie 16-aastane käib koristamas korra nädalas ja saab palka 95 e. Rohkem ta meilt taskuraha ei küsi.

Poegadel on arvele kogutud sünnipäevadest saadud rahad, minu antud taskuraha jms, ma ei kontrolli, palju seal on. Kui nad ütlevad, et vaja juurde, siis (k)annan.
Igatahes võin öelda, et neil on minust sõltumatu oskus raha koguda ja hoida, teha arvutimängupõhiseid tehinguid ja müüa seal teenitud esemeid raha eest maha.