ma ei tea mis teha, kui tavaliselt emad mõtlevad oma lapse haigeks, siis meil on vastupidi.
Eheeei, see pole üldse haruldane, et teismelisel on kõrgendatud tähelepanu enda iseärasuste suhtes ja et ta omistab neile hoopis rohkem tähtsust, kui kõrvalseisja meelest mõistlik on.
No näiteks mõni teismeline tüdruk võib päevade kaupa peeglist jõllitada oma nina, teha sellest enda jaoks suure probleemi, et nina on tema meelest nagu natuke vale kujuga – ja kuidas ta küll elus toime tuleb sellisena, oo õudust? Kõrvalseisja vaatab ja kehitab õlgu – nina nagu nina ikka, okei, kui norida, siis on ka maailmas ilmselt veel ideaalsema kujuga ninasid olemas – aga midagi eriliselt põdemiseväärilist ju küll pole, vaevalt, et selle nina tõttu tema elus midagi olemata jääb nüüd…
Analoogselt jälgib teemaalgataja teismeline kullipilgul enda keskendumist ja unustamist nüüd ning võrdleb teistega ja ahastab, et tal on mingid iseärasused ja k.rt teab, mis need olla võivad – äkki on ATH… no räägitakse ju mingit ATHst! Ja äkki ei löö ta nüüd sellepärast, et on selline, elus läbi?
Asjalik psühhoterapeut, kellel on kogemusi teismeliste endas surkimisega (“Olen ma ikka normaalne üldse? Kas ma saan elus hakkama?”). Temaga võiks teismeline oma kompleksid ja kahtlused lahti rääkida. Siis ei pea neid komplekse täiskasvanuellu kaasa tassima. Hea oleks muidugi, kui saaks ka mõned praktilised nipid oma keskendumise paremaks muutmiseks jne. Vaevalt, et seal midagi HAIGUSLIKKU on – aga igasugu kompleksid ja kahtlused on ka probleem ja rääkimist väärt. Kui ei satuks ainult pealiskaudne vormitäitja: “Äh, mis – sul pole ju ATH-d, ravi ei vaja – headaega!” stiilis… vaid ikka spetsialist, kes tõesti viitsiks süveneda.