Esileht Pereelu ja suhted Teismeline õde ja räpasus.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )

Teema: Teismeline õde ja räpasus.

Postitas:
Kägu

Mul on mure ja ma ei tea kuidas seda lahendada. Nimelt mul on teismelisest õde, kes on 16 aastane(meie vanusevahe on 9 aastat). Ma ise elan ammu juba eraldi ja mul on ka elukaaslane. Kuna ma alles hiljuti kolisin oma elukaaslasega kokku, siis ma pole enda rendikorterit ära andnud ja pole plaanis seda ka veel teha.
Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ja ta terroriseeris minu õde vaimselt ja füüsiliselt. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest ma olen ainus kes tal on ja ka vastupidi. Kuna mul oli see tühi korter, siis ma panin ta sinna elama.
Ainus asi, mida ma temalt palusin, oli see, et ta käiks koolis ja hoiaks kodu puhtana. See on kõik, esialgu rohkem pole vaja. Ma üritan talle võimalikult palju aega leida, et ta ei tunneks ennast üksi. Ma pole elusees kellegi pärast nii palju muretsenud, kui tema.
Aga minnes, siis kogu selle põhiteema juurde, siis minu mure on see, et ta üldse ei korista! Mul oli vaja tema juurest võtta paar enda asja ja te ei kujuta ette, mis pilt mul ees avanes. Terve köök oli musti nõusi täis, diivanilauad täpselt samamoodi, kõik asjad vedelesid maas, kaasaarvatud toidujäänused ja noh, tolmu ma ei hakka mainimagi. Ma seisin lihtsalt elutoas suu ammuli ja mõtlesin, et see on mingi uni. Shokist toibununa, helistasin ma ka õele ja tema lihtsalt vastas:”Jah, mul on veidi sassis, ma varsti tulen koju ja teen korda.”
Mind vihastas tema muretus, sest see on ka minu kodu ja ta teab, kui oluline mulle puhtus on. Kui ta koju tuli, siis ma rääksin temaga rahulikult, noh nagu ajudega inimesega. Ütlesin talle ka, et ta kunagi ei tea kuna võib üürileandja sisse astuda(muidugi ta ei astu, aga mulle tundus see hea argumendina). Lubas kõik ilusti korda teha, seega ma läksin minema ja mõtlesin, et noh, eks need on need nurgad, mis on vaja sirgeks lihvida. EI, ei olnud! Ma tulin kaks päeva hiljem tagasi ja kõik oli täpselt samasugune! Ma võtsin ta uuesti ette, siis mulle tundus, et ta sai aru. Aga ei! Ta selle hullumaja koristas ära, aga nüüd on uus. Ja kõige kurvem on see, et ta isegi ei saa aru, et see on rõve. Meie ema oli samasugune, kunagi ta koristada ei viitsinud ja nüüd on mu õel samad kombed.
Kohati ma olen nii pettunud, ma olen lihtsalt nii pettunud, et ma olen nahast välja rabelenud, et teda aidata ja ta teeb nii. Ma tunnen, nagu mulle oleks justkui näkku sülitatud. Osa minust mõistab teda, terve elu oled näinud seda räpasust, siis harjud ju ära, eks? Aga ma olen mures, ma tahan, et ta ei muutuks meie ema suguseks. Mida ma teen temaga?! Ma lihtsalt enam ei oska.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ultimaatum – kas hakkab inimeseks ja tekitab endale korraharjumuse või kolib välja. Sigade koht pole korteris ja kui puhtus hoida ei suuda, siis peab paraku vaimselt haige ema juurde tagasi minema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Äkki sul õde ei oska koristada. Osadel tuleb see kuidagi iseenesest, aga osad peavad õppima seda, et kodus tähendab “teen hiljem ” ja “pärast” seda, et ühel hetkel on kõik ülepea. Lähene talle sellest küljest, et õpeta ta koristama. Selles tuleb ehk koos koristada, rääkida ja otsi talle videosid, mis räägivad süsteemsest kodust. Ta peab hakkama endale koristama. Niikaua kui ta koristab õe jaoks, ema jaoks, kellegi teise jaoks, nii kaua asi tööle ei hakka. Tal on puhast elamist endal vaja. Mitte teistele näitamiseks, vaid selleks, et endal mõnus oleks elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõtle positiivselt! Vähemalt ta ei joo, suitseta, aele ringi ja loodetavasti käib koolis kui kool algab. Räpasus on harjumus ja seda on võimalik muuta. Tee temaga mingid kokkulepped. Näiteks, et enne magama ei lähe kui nõud on pestud. Kord nädalas tuleb koristada kogu korter ja pesta põrand. Ütleme laupäev kella 4-ks. Ja peadki käima kontrollimas. 16 aastane päris üksi ilmselt elada ei oska. Eks pead rohkem silma peal hoidma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Näita talle youtube’ist Clean with me- videosid. Võib-olla on sellest kuidagi kasu?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen teema algataja- Ta muidu ongi hästi tubli. Ta tõesti ei joo ega suitseta ja on üldse uskumatult mõistlik. Koolis on ta ka alati õppinud viitele, tal on lahtine pea. Lihtsalt tal on see üks probleem ja see on üsna suur. Aga head nõuanded on teilt, aitäh! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul olid teismelisena (ja on siiani) korra hoidmisega probleemid siis, kui ma olin muidu millegi pärast stressis või masenduses. Kui mul on head perioodid, kus ma tunnen end hästi ja õnnelikult, siis käib koristamine kuidagi möödaminnes ja lihtsalt, kui elu üle pea kasvab, siis tekib alati ka segadus. Keskkond peegeldab seda, mis minu sees on. Ja kui siis jälle elu paremini läheb, hakkan rohkem koristama ka. Ja vahel muidugi ongi koristamine hea viis kuidas peas selgust luua, et kui võtta end kokku ja kodu korda teha, siis läheb ikkagi olemine ka paremaks.
Ma ei ütle, et su õel on sama, aga võibolla lihtsalt kõik see ema asi ja kolimine ja kooli algus on ka temas tekitanud segaduse ja pinge ning siis tal ongi raskem end kokku võtta. Sel juhul peaks asi ajapikku ise paranema.
Aga muidugi ka muud nõuanded, et õpetada koristama ja seada reeglid, võivad kasuks tulla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas depressiooni ei ole õel? See ei pruugigi kohe välja paista aga selle üks esimesi sümptome on ka räpasus ja ükskõiksus puhtuse suhtes. Teiseks kas 16 aastane on valmis üle öö üksi elama? Tubli võib olla kuid kas on ka psühholoogiliselt valmis? Alustuseks ehk peaksid temaga psühholoogi juures käima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul olid teismelisena (ja on siiani) korra hoidmisega probleemid siis, kui ma olin muidu millegi pärast stressis või masenduses. Kui mul on head perioodid, kus ma tunnen end hästi ja õnnelikult, siis käib koristamine kuidagi möödaminnes ja lihtsalt, kui elu üle pea kasvab, siis tekib alati ka segadus. Keskkond peegeldab seda, mis minu sees on. Ja kui siis jälle elu paremini läheb, hakkan rohkem koristama ka. Ja vahel muidugi ongi koristamine hea viis kuidas peas selgust luua, et kui võtta end kokku ja kodu korda teha, siis läheb ikkagi olemine ka paremaks.

Ma ei ütle, et su õel on sama, aga võibolla lihtsalt kõik see ema asi ja kolimine ja kooli algus on ka temas tekitanud segaduse ja pinge ning siis tal ongi raskem end kokku võtta. Sel juhul peaks asi ajapikku ise paranema.

Aga muidugi ka muud nõuanded, et õpetada koristama ja seada reeglid, võivad kasuks tulla.

Jah, Sul võib olla täiesti õigus, sest täpselt tema elu-olu on täiesti muutunud. Ta mitte ainult ei kolinud ema juurest ära, vaid ta kolis teise linna. Tunnen end nii rumalalt, et ma ei näinud seda nii pidi.
Ma ise olen kunagi käinud psühholoogi juures mõned aastad, äkki oleks see talle abiks, kui ma tema ka saadaksin. Ma tunnen, et ma ei oska talle olla emotsionaalses mõttes toeks, sest praegu jagan ma maid meie emaga ka ja lastekaitsega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mäletate ehk, et oli siin u kuu tagasi teema, kes teemaalgataja uuris, et kas on veel temasuguseid kes üldse koristada ei viitsi, ei taha. Neid oli päris palju. Neil olid kõigil muud prioriteedid või polnud korras kodu neile oluline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui 19a noored astusid ülikooli ja kolisid kodust ära teise linna üksi elama, sis päris paljudel oli alguses just psühholoogiliselt väga raske toime tulla. Selle üksinduse, stressi, ärevuse ja koduigatsusega. Kes hakkas sööma, kes jooma, kes langes depressiooni, kes võttis paberid välja. See, et su õde ei korista, võib olla lihtsalt üks märk sellest, et tal on praegu raske kohaneda. 16a on ikka päris noor võõras linnas üksi elama. Kui elate temaga samas linnas, siis võiksid esialgu tihedamat sidet hoida- käia regulaarselt külas, koos temaga koristada ja süüa teha, sest võibolla ta tõepoolest ei oska- näitad ette, kuidas pesta kraanikaussi, kuidas wc-d. Ilma näägutamata, lihtsalt et tal oleks keegi seltsiks, kuni on kohanenud, samuti õpib sinu kõrvalt selgeks, kuidas neid elementaarseid asju peaks tegema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ….. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla.

Sa võtsid terve ja noore inimese iseenesestmõistetavalt oma “tiiva alla” ja vana ja haige jätsid elumerele omapäi ja üksinda hulpima?
Ja siis ütled, et teil pole õega rohkem kedagi….????
Aga kas emal see 25 ja 16a tütar, keda ta kokku miinimum 25a kasvatanud on, on?

Mis toimub? Kas te elate ikka Euroopa Liidus omadega?
Ja sul on mure, et see 16 pubekas ei pese nõusid ja seda muret ei ole absoluutselt, kuidas haige ema kuskil kaugel ja ükskinda hakkama saab?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ….. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla.

Sa võtsid terve ja noore inimese iseenesestmõistetavalt oma “tiiva alla” ja vana ja haige jätsid elumerele omapäi ja üksinda hulpima?

Ja siis ütled, et teil pole õega rohkem kedagi….????

Aga kas emal see 25 ja 16a tütar, keda ta kokku miinimum 25a kasvatanud on, on?

Mis toimub? Kas te elate ikka Euroopa Liidus omadega?

Ja sul on mure, et see 16 pubekas ei pese nõusid ja seda muret ei ole absoluutselt, kuidas haige ema kuskil kaugel ja ükskinda hakkama saab?

Tead, mine p…e! Teemaalgataja on isegi veel noor inimene, kes oma elu alles alustab ja ei peaks selliste muredega üldse tegelema nagu lastekaitse ja psihhist ema. Ära tule targutama, kui ise sellises olukorras pole. Lugesid ikka, et ema on füüsiliselt vägivaldne? Psühhiaatriliste probleemidega inimest on väga raske ravida, kui inimene seda ise ei taha ja koostööd ei tee, samamoodi nagu alkohoolikutegagi. Ainus õige otsus on võtta veel, mis päästa annab (ehk siis noorem õde) ja eemalduda. Kirjas on, et niigi jagab maid emaga, ehk siis vaeseke pole päris üksi siia suurde ilma jäetud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kes oma elu alles alustab ja ei peaks selliste muredega üldse tegelema nagu lastekaitse ja psihhist ema.

Mine ise p…se.
Sest see, et see ema on “psihh” (nagu sa osavalt vene varianti pakud), on teemaalgataja poolne arvamus. Mida võtab puhta kullana ainult sinusugune naiiv.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ….. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla.

Sa võtsid terve ja noore inimese iseenesestmõistetavalt oma “tiiva alla” ja vana ja haige jätsid elumerele omapäi ja üksinda hulpima?

Ja siis ütled, et teil pole õega rohkem kedagi….????

Aga kas emal see 25 ja 16a tütar, keda ta kokku miinimum 25a kasvatanud on, on?

Mis toimub? Kas te elate ikka Euroopa Liidus omadega?

Ja sul on mure, et see 16 pubekas ei pese nõusid ja seda muret ei ole absoluutselt, kuidas haige ema kuskil kaugel ja ükskinda hakkama saab?

Tead, mine p…e! Teemaalgataja on isegi veel noor inimene, kes oma elu alles alustab ja ei peaks selliste muredega üldse tegelema nagu lastekaitse ja psihhist ema. Ära tule targutama, kui ise sellises olukorras pole. Lugesid ikka, et ema on füüsiliselt vägivaldne? Psühhiaatriliste probleemidega inimest on väga raske ravida, kui inimene seda ise ei taha ja koostööd ei tee, samamoodi nagu alkohoolikutegagi. Ainus õige otsus on võtta veel, mis päästa annab (ehk siis noorem õde) ja eemalduda. Kirjas on, et niigi jagab maid emaga, ehk siis vaeseke pole päris üksi siia suurde ilma jäetud.

Ee, psüühikahäirega inimene ei ole nagu alkohoolik. Ühel on psüühilised endast sõltumatud hädad, mida ta ei suuda kontrollida. No nt skisofreenia ravimine pole valik. Alkohoolik on sõltlane, kellel on see vaba tahe, et oma olukorrast väljuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ….. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla.

Sa võtsid terve ja noore inimese iseenesestmõistetavalt oma “tiiva alla” ja vana ja haige jätsid elumerele omapäi ja üksinda hulpima?

Ja siis ütled, et teil pole õega rohkem kedagi….????

Aga kas emal see 25 ja 16a tütar, keda ta kokku miinimum 25a kasvatanud on, on?

Mis toimub? Kas te elate ikka Euroopa Liidus omadega?

Ja sul on mure, et see 16 pubekas ei pese nõusid ja seda muret ei ole absoluutselt, kuidas haige ema kuskil kaugel ja ükskinda hakkama saab?

Tead, mine p…e! Teemaalgataja on isegi veel noor inimene, kes oma elu alles alustab ja ei peaks selliste muredega üldse tegelema nagu lastekaitse ja psihhist ema. Ära tule targutama, kui ise sellises olukorras pole. Lugesid ikka, et ema on füüsiliselt vägivaldne? Psühhiaatriliste probleemidega inimest on väga raske ravida, kui inimene seda ise ei taha ja koostööd ei tee, samamoodi nagu alkohoolikutegagi. Ainus õige otsus on võtta veel, mis päästa annab (ehk siis noorem õde) ja eemalduda. Kirjas on, et niigi jagab maid emaga, ehk siis vaeseke pole päris üksi siia suurde ilma jäetud.

Ee, psüühikahäirega inimene ei ole nagu alkohoolik. Ühel on psüühilised endast sõltumatud hädad, mida ta ei suuda kontrollida. No nt skisofreenia ravimine pole valik. Alkohoolik on sõltlane, kellel on see vaba tahe, et oma olukorrast väljuda.

Alkoholism on samuti psühhiaatriline haigus. Skisofreenikul on ka vaba tahe võtta ravimeid, et mitte oma 16aastase tütre peal vaimset ja füüsilist terrorit rakendada. Aga see pole üldse vaidluskoht siin. Alkoholism oli lihtsalt näide.

Ja see kägu, kes siin soigus naivismist, siis lähtusin teemaalgatuses antud infost ainult. Tüüpiline psihhist ema paranoiline jutt, kuidas kõik teised teevad temale liiga ja üldsegi ei tea midagi, kuidas TEGELIKULT on

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

üldsegi ei tea midagi, kuidas TEGELIKULT on

Sulle pole siiani kohale jõudnud, et perekooli kägude teemad EI OLE KUNAGI sellest, kuidas asjad tegelikult on. Alati on mingi osa kallutatud ja omale lihtsalt poolehoiu ja heakskiidu nuiamine.

Ja siis kui keegi teine kägu tunneb teemaalgataja ära ja paneb kirja, kuidas tegelikult on, siis algab metsik paanika.

Nagu seegi teema on ju nuiaine. Talle poleks mitte mingi probleem oma õe käest ilusasti ja siiralt küsida, et kumba sa tahad, kas ema juurde tagasi kkolida või minu juures koristada.
Keegi kahtles selles? Ja selge see, et inimesele tuleb anda võimalus valida.
Või keegi arvas, et ta ise ei tule selle peale, et õe käest nii küsida?
Tuli muidugi.
Aga tuli ka lisaks veel nuiama, et kas on õige nii küsida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen siis teemaalgataja.
Jah, mu ema kasvatas meid mõlemaid. Kõigepealt olin ma üksi, kasvasin üles räige peksu ja sõimuga. Te ei kujutaette mis ta on minuga teinud ja ma ei hakka seda siin ka kirja panema, sest see ei ole antud teema, miks ma siin olen. Siis sündis mu õde, aga kuna ta on üksik ema, siis ta pidi sisuliselt kohe tööle minema, seega titeaastad kasvatasin mina oma õde. No kasvatamiseks muidugi seda nimetada ei saa.
Minu õega oli ema teisiti, ta ainult karjus ta peale, aga õnneks ei peksnud. Aga nüüd mingi hetk jõudsid asjad sinna maale, et ema hakkas ka teda peksma.
Ma võin teile rääkida, milline mu ema on. Mu õde on koolis alati hästi õppinud, aga tal on keemia alati olnud nõrk. Kui tuli lõpueksamite aeg, siis mu õde ei läinud valikeksamiga kindla peale välja, vaid valis keemia. Ma ei saanud aru miks ta selle valis ja ema ka mitte, kuni mu õde põhjendas. Ta ütles, et ta tahab teha keemia eksamit sellepärast, et siis ta peab tegema selle endale selgeks ja tal on nii gümnaasiumis lihtsam. Ma olin üllatunud ja uhke, kui mõistlik ta on ja tubli. Ema meil muidugi nii ei arvanud, ta pikalt ikka jauras, et kui mu õde seda eksamit 4-5 ei saa, siis istub terve suve kodus ja mitte midagi ei saa. Miks ta nii käitus? Sest kool jagab üheksanda klassi lõpuaktusel tublide laste vanematele tänukirju. Selleks, et tänukirja saada, peavad lõpueksamid olema vähemalt neljad ja viied. Anyway, paraku, mu õde sai keemia eksami 3 ja ema tänukirja ei saanud. Ning lõpuaktusel me muud ei kuulnudki, kui tänamatu mu õde on ja millegiga hakkama ei saa. Käis vihase nääoga ringi ja noh, rikkus kõigi jaoks ürituse, eriti mu õe jaoks. Ja peale seda läkski asi hullemaks, kuni lõpuks hakkas peksma.
Te küsite miks mu vana ja väeti ema nüüd üksi on, kuidas me julgeme? Esiteks ta ei ole vana ja väeti, väga elujõuline! Ma ei taha teda meie ellu, sest ma ei jõua tegeleda tema draamadega. Ta on armukade ja parnoiline- ma tahan elada normaalset elu! Pluss, minu jaoks ei ole ta ema. Ma pidin käima aastaid psühholoogi juures, et saada normaalseks eluterveks inimeseks. Kuidas ma saan öelda, ema inimese kohta, kes ütleb oma seitsme aastasele tütrele, et sa võiksid rongi alla hüpata. Või kuidas ma saan nimetada emaks inimest, kes minu 20ndal sünnipäeval saatis mulle sõnumi sisuga, et ma võiksin surnud olla. Milline ema teeb nii?!
Ja nüüd, kui ma olen saanud oma elu ree peale, mul on tore elukaaslane ja kõik on hästi, olen ma jälle tema hunniku otsas!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või kuidas ma saan nimetada emaks inimest, kes minu 20ndal sünnipäeval saatis mulle sõnumi sisuga, et ma võiksin surnud olla. Milline ema teeb nii?!

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Õde lihtsalt pole harjunud enda järelt kohe ära koristama ja kui ta üksi elab ja ise ei tunne tarvidust puhtama või korras oleva keskkonna järel, siis on raske teda muuta – pole motivatsiooni. Tuleb leida sobiv piits ja sobiv präänik, aga mis need on, peab teemaalgataja kui oma õde tundev isik ise leidma. Mis ühelt poolt sunniks teda koristama – ja mis oleks see KOHENE hea asi, millega iga tema vähimatki liigutust korra poole kinnistada. nt nõud on pestud ja oma kohal – kiidad! Põrandast on näha, et seda on pestud – kiidad! Ja nii pidevalt. See on tõhusam kui piits, aga kui ainult kiitus või muu “motiveeriv asjaolu” ei toimi (ja vaata, et tegu ja “motivatsioonipakett” oleksid vastavuses), siis tuleb rakendada ka “karistusi”, kasvõi seda, et maksab iga lagas oleva eseme pealt mingi summakese vms.
Veel kord – mina ei tea, mis on õige piits ja präänik, toodud näited on ideede saamiseks, mitte “must be”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale suur ja soe kalli!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie ema oli samasugune, kunagi ta koristada ei viitsinud ja nüüd on mu õel samad kombed.
Kohati ma olen nii pettunud, ma olen lihtsalt nii pettunud, et ma olen nahast välja rabelenud, et teda aidata ja ta teeb nii. Ma tunnen, nagu mulle oleks justkui näkku sülitatud. Osa minust mõistab teda, terve elu oled näinud seda räpasust, siis harjud ju ära, eks? Aga ma olen mures, ma tahan, et ta ei muutuks meie ema suguseks. Mida ma teen temaga?! Ma lihtsalt enam ei oska.

Ma saan aru, et sinu korraarmastus on suuresti vastukaaluks teie ema räpakusele, aga sinu õele ei pruugi ema kommetel sellist mõju olla. Võibolla oled sina näinud ema ka normaalsemana ja oled näinud, kuidas ta vaimselt järjest enam ära pöörab – õe jaoks on sellisel juhul pilt hoopis teine olnud.
Sa seostad praegu räpakust vaimuhaigusega, aga ma kinnitan sulle, et sellist seost ei ole. On inimesi, kelle kodu on räpakas aga kes väljaspool kodu käituvad igati adekvaatsed, on inimesi, kes koristavad maniakaalselt ja kellel on samal ajal tõsised vaimsed häired. Tegelikult seost koristamise ja vaimse tervise vahel ei ole, välja arvatud ses mõttes, et igasugused tugevad äärmused on ohumärk. Ent katsu korraks erapooletu pilguga vaadata – kas su õe jaoks normaalne korteri korrasoleku tase, mis sinu jaoks on räpakas, tegelikult ikka on midagi nii hirmsat?
Kaks last üles kasvatanud inimesena võin ma öelda, et segamini tuba ning vajadus pidevalt “tee oma tuba korda” kraaksatada, on teismelise puhul pigem normaalne. Kui teismeline teismeeast välja tuleb, siis hakkab ta enamasti ise rohkem korda hoidma. Mu sõbrannal on neli last ja neljast üks oli see, kes teismeeas oma toa ning riided piinlikult korras hoidis – praegu on sellel lapsel tõsised vaimsed probleemid, vihahood, impulsikontrolli puudulikkus – korraarmastus ei ole mingi näitaja.

Nii et esimese asjana ära muretse sellepärast, et õde “on nagu meie ema”.

Teise asjana on sul muidugi õigus nõuda, et sinu elamispinnal hoitaks puhtust ja korda. Kuna nüüd näib 16-aastase õe kasvatamine olevat sinu kaelas ja kuna 16-aastane on alles titt mis titt, siis võid sa rakendada samu võtteid, mida rakendatakse just vanema poolt lapse kasvatamiseks. Näiteks – kui tuba korras ei hoia, paned interneti lukku. (seda kasutan mina 14-aastase ohjamiseks, sest toa koristamine seisab tal tihti just arvutimängude mängimise taga) Aga esita seda asja just sellelt positsioonilt, et see on SINU kodu ja sinu reeglid.

Üldiselt aga katsu rahulikumalt võtta seda asja, sul on niigi stressi ülearu palju elus olnud. Võibolla pead sa hoopis ühel hetkel hakkama näiteks ema hooldekodu või ravi korraldama… Hoia oma jõudu sellisteks asjadeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esiteks su õde ei oska koristada, kuna tal pole ju eeskuju olnud. Teiseks, tõesti kõik inimesed ei oska koristada ja kolmandaks, kõigile ei meeldi koristamine.
Mul võttis 35 aastat aega, et sellest viimasest aru saada ja endaga rahu teha. Nüüd kogun julgust, et kodukoristaja palgata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas sa oled kindel, et su õde samuti psühholoogi ei vaja? Kirjutasid, et käisid ise seal aastaid ja said abi. Lihtsalt huvi pärast küsin. Elutingimused olid teil ju samad ja nagu ma aru sain, siis peale seda, kui oma elu peale kolisid, elas õde seda elu seal edasi?
Õde tundub nii ükskõikne oma eluolu suhtes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ja ta terroriseeris minu õde vaimselt ja füüsiliselt.

Siin on vastus, miks su õde ei korista – tal on ilmselgelt posttraumaatiline stressihäire, võimalik depressioon ja kes teab veel, mis viga. Oled väga suure südamega, et õe oma tiiva alla võtsid! Samas ka väga noor ja kogemusteta vaimsete häirete osas. Soovitan laste vaimse tervise keskuses temaga ära käia. Lastepsühhiaatri vastuvõtule on ilmselt pikad järjekorrad, kuid vaimse tervise õe vastuvõtule saate ilmselt kiiresti. On väga ebatõenäoline, et tema eelnev elu talle mingit mõju ei avaldanud …

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.
Osad soovitajad soovitasid mul ta ultimaatumi ette panna, aga ma tulin siia selleks, et leida lahendust ja aidata teda, mitte tagasi saata. Kui see poleks mu õde, siis ma ilmselt ka võtaks kuulda soovitust, aga praegusel juhul mitte.
Rääkisin oma õega ja panin talle psühholoogi juurde aja. Ta ise oli ka väga hästi meelestatud sellest, seega ta ilmselt ka ise tundis, et ta vajab abi.

Suur tänu teile, et te aitasite mul näha võimaliku probleemi, ning aitasite leida lahenduse, sest ilmselt ise ma poleks seda leidnud 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olete mõlemad väga tublid ja olge ikka üksteisele toeks!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on mure ja ma ei tea kuidas seda lahendada. Nimelt mul on teismelisest õde, kes on 16 aastane(meie vanusevahe on 9 aastat). Ma ise elan ammu juba eraldi ja mul on ka elukaaslane. Kuna ma alles hiljuti kolisin oma elukaaslasega kokku, siis ma pole enda rendikorterit ära andnud ja pole plaanis seda ka veel teha.

Mu ema on psühhiliselt haige inimene, ajaga see süveneb ja ta terroriseeris minu õde vaimselt ja füüsiliselt. Seega mul ei jäänud paar kuud tagasi muud üle, kui võtta oma õde enda tiiva alla. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest ma olen ainus kes tal on ja ka vastupidi. Kuna mul oli see tühi korter, siis ma panin ta sinna elama.

Ainus asi, mida ma temalt palusin, oli see, et ta käiks koolis ja hoiaks kodu puhtana. See on kõik, esialgu rohkem pole vaja. Ma üritan talle võimalikult palju aega leida, et ta ei tunneks ennast üksi. Ma pole elusees kellegi pärast nii palju muretsenud, kui tema.

Aga minnes, siis kogu selle põhiteema juurde, siis minu mure on see, et ta üldse ei korista! Mul oli vaja tema juurest võtta paar enda asja ja te ei kujuta ette, mis pilt mul ees avanes. Terve köök oli musti nõusi täis, diivanilauad täpselt samamoodi, kõik asjad vedelesid maas, kaasaarvatud toidujäänused ja noh, tolmu ma ei hakka mainimagi. Ma seisin lihtsalt elutoas suu ammuli ja mõtlesin, et see on mingi uni. Shokist toibununa, helistasin ma ka õele ja tema lihtsalt vastas:”Jah, mul on veidi sassis, ma varsti tulen koju ja teen korda.”

Mind vihastas tema muretus, sest see on ka minu kodu ja ta teab, kui oluline mulle puhtus on. Kui ta koju tuli, siis ma rääksin temaga rahulikult, noh nagu ajudega inimesega. Ütlesin talle ka, et ta kunagi ei tea kuna võib üürileandja sisse astuda(muidugi ta ei astu, aga mulle tundus see hea argumendina). Lubas kõik ilusti korda teha, seega ma läksin minema ja mõtlesin, et noh, eks need on need nurgad, mis on vaja sirgeks lihvida. EI, ei olnud! Ma tulin kaks päeva hiljem tagasi ja kõik oli täpselt samasugune! Ma võtsin ta uuesti ette, siis mulle tundus, et ta sai aru. Aga ei! Ta selle hullumaja koristas ära, aga nüüd on uus. Ja kõige kurvem on see, et ta isegi ei saa aru, et see on rõve. Meie ema oli samasugune, kunagi ta koristada ei viitsinud ja nüüd on mu õel samad kombed.

Kohati ma olen nii pettunud, ma olen lihtsalt nii pettunud, et ma olen nahast välja rabelenud, et teda aidata ja ta teeb nii. Ma tunnen, nagu mulle oleks justkui näkku sülitatud. Osa minust mõistab teda, terve elu oled näinud seda räpasust, siis harjud ju ära, eks? Aga ma olen mures, ma tahan, et ta ei muutuks meie ema suguseks. Mida ma teen temaga?! Ma lihtsalt enam ei oska.

Kui ta pole alati selline olnud, siis võib põhjus olla depressioonis. Mul on ka aegu, kus olen elanud täiesti üksi, eriti kellegagi ei suhelnud ja unustan koristada, ei pane lihtsalt ümbrust tähele, olen kogu aeg mõtetes. Igapäevatoimingute tegemine on raske. Kusjuures, tavaliselt olen minimalist, korralagedusel ei lase isegi tekkida, ei meeldi, kui palju asjakesi on nähtaval või laokil.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mäletate ehk, et oli siin u kuu tagasi teema, kes teemaalgataja uuris, et kas on veel temasuguseid kes üldse koristada ei viitsi, ei taha. Neid oli päris palju. Neil olid kõigil muud prioriteedid või polnud korras kodu neile oluline.

mitte koristamine ja toidujäätmed põrandal on kaks eri asja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina kasvasin ilma emata ja ka ei osanud alguses koristada hästi, kuigi läbi peksu selleks mind aastaid sunniti. Vaesusest ja hirmust vaesuse eest kogusin ka asju ja peitsin toitu, hoidsin jääke alles. Ka mina olen saanud vastavasisuslisi avaldusi oma vanemalt – surnud või peksta surnuks. Aga aega võttis ja asja sai – nüüd on mu kodu korras ja ilus ja puhas. Paljud ütlevad, et mõnus ja hubane. Ma ei kogu asju kokku vaid eelistan minimalismi. Samuti ei kogu ega jäta laiali ega peida toitu. See võttis palju aastaid. Ainuke mida ma tunnen veel, et ma pole nii hea stiilitunnetusega riietuse suhtes. Proovin osta lihtsamaid asju ja riietusi, et mitte mööda panna aga kokku panna asju ei oska hästi. Teised seda vist ei arva aga ma ise tunnen nii. See võttis oma 10-15 aastat, kui minust sai “normaalne” inimene.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )


Esileht Pereelu ja suhted Teismeline õde ja räpasus.