Lastevanemad, teie laps on aktiivne ja näiteks klassinõukogus tegev? Ta lõikas ära hiljuti oma juuksed?
Noorteühenduste kaudu käib Eestis “värbamine”!
Noortelaagrite kaudu! Koolides läbi õpilaste endi poolt korraldatud ürituste!
Noored on empaatilised, nad kuulavad huviga Eesti LGbT juttu, kuidas vähemus (keda grupeeritakse seksuaalsete eelistuste järgi!!) on kogu aeg alla surutud ja ohus! Kooliüritustel on Eesti LGBT VÄGA AKTIIVNE KÜLALINE!
Lapsed tunnevad kaasa, nad uurivad edasi… aitavad oma “transsoolist” sõpra, on talle lihtsalt kaaslaseks. Käivad kaasas esimesel paraadil (minu tütar: “ah ma olin lihtsalt sõbraga kaasas”) ja uurib internetist teema kohta lisa. Aga see on lõks. Madis Tammekest ei ole olemas, kui on, siis ta valetab! Transfoobia! “Paremäärmuslaste vale, nad “üritavad väita, et seksuaalvähemuste tolereerimine ja mitte häbistamine viib piltlikult öeldes poiste noku mahalõikamiseni” (muig.) Nad ei saa infot, mis neid kuidagi pidurdaks… ja satuvad võrku. See algab lihtsalt tomboy olemisest… Kuid nende tutvusringkond vahetub täiesti välja. See on uskumatult tõhus! Neil ei ole ühtegi kahtlevat “sõpra”. 10 000 tüdrukud üle maailma on selles võrgus. Ka Eestis kolmekordistus komisjoni pürgijate hulk viimase aasta jooksul! Küsige arstidelt, vältige aktiviste!
Uskuge, need tüdrukud, kelle vanematega olen kohtunud on olnud kõik füüsiliselt, geneetiliselt (geneetiku juures käimine on üks tüdrukute eesmärkidest et saada komisjoni.) ja vaimselt täiesti terved tüdrukud. (kuni hetkeni, kui kapist “välja tullakse”, pärast seda vajavad nad jälle komisjoni saamiseks psühholoogi ja psühhiaatri kinnitust, seega minnakse teadlikult vähe “segi”. Elatakse sisse osasse. Seda on vaja, sest komisjonis peab olema ette näidata et oled olnud näiteks depressioonis ja tõestama et selle põhjus on soodüsfooria. Need õpetused on lastele sotsiaalmeedia kaudu leitavad väga kergesti! Nad on seni olnud aktiivsed, käinud ringides, tantsinud olnud klassivanemad jne. Nad olid tavalised tüdrukud! Nad lihtsalt aetakse järkjärgult hulluks! Sel hetkel, kui tullakse välja lõpeb koolis käimine, lõpevad ringid. Neil on vaid üks suur eesmärk!
Vabandust, mingil põhjusel ei saanud teksti tervikuna postitada. Loodetavasti ei ole see tsensuur?
Liba. ????
…kümned tuhanded tüdrukud, mitte 10 000. Seda arvu pole võimalik täpselt öelda. Vabandan, jutt on spontaanne ja eks segaseid lauseid tagantjärgi märkan… Muidugi probleem on Eestis! Näited mujalt näitavad lihtsalt kuhu oleme teel. Me ei ole suletud ühiskond. Internet on lastele kättesaadav ja ei tunne riigipiire.
Tänan tähelepanu eest.
(Märgiksin ära et Eesti raamatukoguhoidjate ühingu kooliraamatukogude sektsiooni juhatuse esinaine on Kristel Rannaääre. Rannaääre peab ka loenguid teemadel, kuidas koolid peaksid muutma õppekava.)
Täpsustus: Rannaääre oli tõesti kooliraamatukogude sektsiooni juhatuse esinaine, aga loobus sellest ametikohast juunis 2014.
Link. Keri allapoole lõiguni “Tegevus 2014. aastal”.
Näiteks on riike, kus lapsevanemal ei ole õigust takistada oma 13 aastase lapse soovahetusoperatsioone.
tõesti? mis riigid need on?
Mitte midagi ei tehta niisama, heast peast.
Kellele peaksid kasulikud olema need segadusse aetud tüdrukute hordid? Mis on sellise tegevuse kaugem eesmärk?
Teatud vanuses on lapsed tõepoolest kergesti mõjutatavad, aga kas neid tõesti massiliselt mõjutatakse ning mille nimel?
LGBT ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre 25. Juuni 2020
“Teenusele peaksid ligi pääsema ka alla 18-aastased “transsoolised
inimesed” Siinkohal on oluline mainida, et teenustele ligipääs ei
kätke kirurgilist sekkumist, vaid juriidiliste andmete muutmist ja
soovi korral PUBERTEEDIBLOKKERITE kasutamist.”
(TGEU (Transgender Europa) – Automatic age barriers, such as enabling access only from age 6, 16 or 17 years, create artificial barriers. There is no age when one is “trans enough” for needing gender recognition./ …/procedures for minors are often ill-regulated and overburdened with medicalisation. It is recognised that automatic age-barriers and medicalisation are based on outdated medical standards and are not in line with human rights standards.)
Carolina Jemsby
SVT ajakirjanik (the Trans Train)
“Need hormoonid, puberteediblokkerid, on samad hormoonid mida kasutatakse täiskasvanud meeste kastreerimiseks. Näiteks
seksuaalkurjategijate puhul. Need on samad doosid ja sama ravim, mida kasutatakse täiskasvanud meeste puhul, antakse ka nendele noortele tüdrukutele ja poistele, et peatada puberteet ja see on väga tugev hormoon.
Uuringud näitavad, et need hormoonid võivad mõjutada IQ-d ja ka luusid, lihaseid ja teisi kehaosasid.”
Kai Haldre
naistearst
“Globalistid ja natsid”
“Ma suhtuksin sellesse Rootsi olukorda, kui see nii on, ma ei ole ise selle kohta lugenud ega ühegi kolleegiga rääkinud, kui see tõesti nii on, siis suhtun ma sellesse äärmiselt suure skepsisega. Laste niisugune seksuaalne identiteedi otsimine ja et seda nii varakult diagnoosida, see on äärmiselt kahtlane. On väga vaja eristada, kas inimesed püüavad oma psühholoogilisi ja psühhiaatrilisi probleeme lahendada kirurgiliselt. Hormoonravi korral muidugi enam tagasikäiku ei ole. Kindlasti on see ikka selline invaliidistav samm.”
Elo Mõttus-Leppik
“Globalistid ja natsid”
“Paljud soovahetusravi saavad patsiendid kannatavad depressiooni, autismi, enesevigastamise ja muude psühholoogiliste häirete all. Ning
piisavalt pole ravi määramisel uuritud, kas emotsionaalselt segaduses olevate laste probleemile parim lahendus on ikka sookorrigeerimine?
Kuigi sel hetkel võib see neile nii tunduda…
Paraku on sookorrigeerimise otsuses kahetsejaid tänaseks juba Rootsis nii palju, et neile on loodud eraldi raviüksus, kus juba varem sooritatud soovahetust üritatakse nüüd uuesti tagasi pöörata.”
“Globalistid ja natsid” treiler:
“Tüdrukud lõikavad ära oma alles tärganud rinnad”
“Igal aastal alustab Rootsis üle poole tuhande noore tüdruku ja lapse soovahetusprotseduuriga, et saada poisiks”
“Kuidas võib üldse last lõigata?”
https://youtu.be/5ClWecavxcQ?list=UUL-rTfzrpQq9hjIrufLY6ug
Hüsteeria külvamise asemel vasta palun mu küsimusele.
Sotsiaalhoolekanne võttis vanematelt lapse.
Kõik sai alguse kaks aastat tagasi, kui Soome pere kolis välismaale.
Sel ajal ütles 15-aastane Nea, et ta on poiss ja sündis valesse kehasse.
Ta ütles, et soovib kohe alustada hormoonravi ja hiljem lõigata oma rinnad, ütleb ema.
Vanemate jaoks oli olukord täielik šokk. Jah, nad olid märganud, et Nea oli hakanud teistmoodi riietuma.
– Juba mõne kuu pärast oli provokatiivne naiselik kleit asendatud maskuliinsema stiiliga, mis sarnaneb poiste omaga, ütleb ema.
Ema ütleb, et püüdis oma last rahustada. Noorukiiga hõlmab oma identiteedi otsimist. Ta ütleb, et soolise identiteedi uurimine ja võimalike ravimeetodite läbimine pole lihtne protsess. See nõuaks põhjalikke uuringuid, mis võtaksid aega.
– Ta oli alles viisteist aastat vana, me ei saanud nõustuda hormoonraviga, ütleb Niina.
Ema sõnul oli teismeline Nea vihane ja teatas, et vanemad ei saa midagi aru.
Mõni nädal hiljem võttis politsei ühendust. Nea sõber oli tema vanemate vastu kuriteoteate esitanud…
https://yle.fi/aihe/artikkeli/2019/12/09/vanhemmat-vastustivat-15-vuotiaan-tyttarensa-toivetta-korjata-sukupuoltaan
Vastaks nii: seda ei nähtud ette et tüdrukud massiliselt kaasa lähevad. Seda uuritakse praegu. See ongi üsna uus nähtus, aga tohutu ulatusega. Sotsiaalmeedia mõju alahinnati. Võis olla ka hea tahe, koguda ja suunata need üksikud, kuid tagajärjeks oli epideemiline graafikute tõus kõikjal lääne kultuuriruumis. (Mujal ei esine anomaaliaid) Toetav ja jaatav teraapia ei toimi vaid kinnitab lapse endale antud diagnoosi (õpivad internetist) ja ta suunatakse edasi. TGEU tekst amnab vastuse, see on visioon. Seda jagab Eesti LGBT. Tuua alla vanusepiir, eraldada meditsiinist (soodüsfooria eemaldati WHO psüühiliste häirete nimistust, või püüti… ei ole korrektne sõnastus, hetkel ei leia…) Tagajärjeks oli et lapsed suunati peale avaldust, et nad on transsoolised, psühholoogi juurest otse sookliinikusse, uurimata tegelikke põhjusi. Sest nad on terved transsoolised (!) Nüüd on kindlaks tehtud erinevates riikides, et paljudel oli näiteks autismi ilmingud ja muud probleemid. Vägistamine, teismelisele omane ebamugavus keha muutudes. Erinevad hjused, mis kanaliseeriti sotsiaalmeedia abil soodüsfooriaks. Paljud, kes kahetsevad ütlevad et soodüsfooria lihtsalt kadus (on seotud aju arenguga. Soodüsfooria kaob enamikel juhtudel 18-25 aastaselt. Sookliinikute uste taga on ainsad täiskasvanud laste segaduses ja nutvad vanemad. Nad ei saa muud teha, kui pealt vaadata. Kindlasti see peatatakse, pole kahtlustki. Need arengud on väga kiired olnud ja vanemad on suutnud saavutada ka edu. Vanusepiire tõstetakse, UK on võtnud vastu seaduse piirata Mermaids (transaktivistide organisatsioon) propagandat koolides. Jne.
Ainult üks sookliinik. See instagrammi leht on noortele ja ka lastele kättesaadav. Teine vastus küsimusele, see on äri. 10 000 umbes maksab mastektoomia (enamus nõnda jääbki, sest suguelundite kirurgia on eksperimentaalne ja vähesed, kes saavad ja on on teinud, ei ole mõistagi rahul ja vaevlevad valulike komplikatsioonidega):
Ravimiäri muidugi. Nad on kõik elu lõpuni arstide hoole all. Ulatust võib aimata, kuid ma ei ole neid andmeid sp. otsinud. Müüakse bindereid, packereid kuni 4 aastastele lastele (google packers for trans kids) jne. See on lausa tööstusharu. Neid e poe lehti on rohkem, kui ma uskuda tahaks.
Mina ei teeks midagi. Minul on kodus 13 ja 11 aastased tütred ja need lähevad telekast suudlemist nähes juba näost punaseks, seksuaalselt ei määratle nad end veel kuidagi.
Kas poleks võimalik blokkida see hüsteerias valeväiteid esitav troll, kes räägib mingist müstilisest tüdrukute massist, kes sooviks sugu muuta – mida ei kinnita aga ainuski fakt! Ta toob näiteks mingite anonüümsete vanemate “murekirjad”, kuid need on nii tõlgitud kui tõlgitud ja ilmselgelt pastakast välja imetud, püütud jätta mulje, et tegevus toimub Eestis, aga ei toimu ju. Lisaks seesama üks Soome näide, kus politsei lihtsalt reageeris kuriteoteatele ja mille tagapõhja me tegelikult keegi ei tea, peres võis olla hoopis muid probleeme, mis tingisid põhjaliku uurimise. Ka Soomes ei lõigata alaealistel lastel vanemate nõusolekuta (või ka nõusolekuga) suguelundeid küljest ja puudub mistahes põhjus lapsi sellele kallutada, jeerum küll.
Kuule, masspostitaja – sellise stiiliga sa ei haara kõlapinda, ei leia toetust ega suuda enda nägemust massidesse viia. Sinu postitustes puudub tõsiseltvõetavus, allikakriitilisus ja loogika. Emotsionaalne lahmimine ei too (suurt) toetajaskonda.
Sa kirjutad, et ravimitööstus ja tarbekaupade tootmine saavad kasu (erinevad riietuselemendid) – aga see on ju tagajärg, mitte põhjus. Kui sa kirjutad, et kõik organisatsioonid peibutavad, mõjutavad ja survestavad meie tütreid ja siis tood kasusaajateks tootmise, see on absurd. Ühelegi TGEU tädile ei lähe korda, palju mingi Hiina ettevõte suudab müüa rindade sidumiseks mingeid abivahendeid.
Ja kuna sa süüdistava sõrme suunad just organisatsioonide peale, siis minu küsimus on vastamata – miks nad seda teevad? Milles seisneb kasu?
PS see uus teema – no miks sa seda teed? Ma ei ole “liba” karjuja, kuid su tiivad ei kanna fiktsiooni maastikul.
Antud teemas tüdrukud lihtsalt protesteerivad homosid kiruva isa vastu. Kui nendega mitte vaielda ja mitte üle reageerida, läheb nende lesbivaimustus paari aastaga ise üle. Nad ju noored, alles otsivad ennast.
Seda siin teemas hüsteeritsejat ei maksa tähele panna, ta paistab omadega üsna sassis olevat.
Kuule, masspostitaja – sellise stiiliga sa ei haara kõlapinda, ei leia toetust ega suuda enda nägemust massidesse viia. Sinu postitustes puudub tõsiseltvõetavus, allikakriitilisus ja loogika. Emotsionaalne lahmimine ei too (suurt) toetajaskonda.
Sa kirjutad, et ravimitööstus ja tarbekaupade tootmine saavad kasu (erinevad riietuselemendid) – aga see on ju tagajärg, mitte põhjus. Kui sa kirjutad, et kõik organisatsioonid peibutavad, mõjutavad ja survestavad meie tütreid ja siis tood kasusaajateks tootmise, see on absurd. Ühelegi TGEU tädile ei lähe korda, palju mingi Hiina ettevõte suudab müüa rindade sidumiseks mingeid abivahendeid.
Ja kuna sa süüdistava sõrme suunad just organisatsioonide peale, siis minu küsimus on vastamata – miks nad seda teevad? Milles seisneb kasu?
PS see uus teema – no miks sa seda teed? Ma ei ole “liba” karjuja, kuid su tiivad ei kanna fiktsiooni maastikul.
Mina ei ole see inimene, kellele vastad, kuid tahan öelda, et see postitaja ei võta oma väiteid laest ega mõtle välja. Tuleb aru saada ka lapsevanemast, kellele see olukord on uus ja võõras, ning kes päriselt ka (ime küll!) on mures oma lapse tervise pärast.
Siin on üks vastuargumentidest, et kõik kirjutised olevat tõlgitud, eestlaste seas säherdusi juhtumeid ei leiduvat või on need üliharvad. No ma ei tea… minu tütar sai samamoodi äkitselt LGBT+ ideest haaratud ja meie oleme igatahes vägagi tavaline eesti pere.
Laps oli ühel suvel noortelaagris, mida vedasid vabatahtlikud üliõpilased, seepärast oli too laager ka nii odav. Õhtul koju tulles rääkis laps, üliõpilased olla laagris lastele rääkinud, et nemad on LGBT+ kogukonna liikmed. Ning siis rääkisid nad, kui hullult neid taga kiusatakse ja kui raske elu neil seepärast on. Nad tekitasid mu lapses empaatiatunde ja ta ütles, et tunneb neile kaasa ja tahaks neid aidata ja toetada, kuna nad on nii üksi ja kõigi poolt põlatud. Kuulasin, noogutasin ega osanud midagi arvata.
Järgmisel päeval rääkis laps, et kui need üliõpilastest LGBT+ liikmed olid laagris taas hakanud rääkima, kui palju neid taga kiusatakse, olevat minu tütar, soovides neid põlatud vaesekesi lohutada, teatanud: “Ka mina mängisin lapsena autodega!”
Seepeale olid need juhendajad hakanud käsi plaksutama ja soovinud mu lapsele palju õnne kapist väljatuleku puhul. Kogu päeva oli talle tehtud tunnustavaid vihjeid tema julguse eest, et ta lõpuks ometigi leidis oma “tõelise” mina. Laps oli õhtul sellest mulle rääkides segaduses, samas tunnistas ka, et niisugune ülevoolav kiitus, naeratused ja igapidi positiivsus meelitasid teda tegelikult.
Järgmisel päeval kiitsid nood LGBT+ mentorid mu tütart laagris ikka edasi. Et ta on nii tubli, oskab juba oma peaga mõtelda ega lase ennast stereotüüpidel kammitseda, saab aru, mis on tegelik tõde. Laps oli sillas. Mina kehitasin neid jutte kuulates lihtsalt õlgu, homofoob ma pole ja ei osanud midagi arvata.
Laagri lõppedes jäi mu laps nonde üliõpilastega/LGBT+ kogukonna liikmetega endiselt edasi suhtlema. Mina takistusi ei teinud, milleks? Las suhtleb.
Seejärel teatas tütar, et nad ootavad tema toetust ja ta on otsustanud seda teha – avaldada neile toredatele noortele, aga vääritimõistetud inimestele oma toetust oma juuste mahalõikamise teel. Panin aja kinni, viisin lapse juuksuri juurde, kus tal õlgadeni patsid maha aeti. Seejärel ostis ta endale vikerkaarevärvilise koti ja uued riided – meesteosakonnast. Ütleb, et toetab ja lohutab vaeseid LGBT+ inimesi, sest nad on tema sõbrad. Nägin, et laps suhtleb nutikas iga päev nende mentoritega ja need kirjutavad talle kiitvaid kirju. Ma ei öelnud midagi, sest ma ei ole homofoob.
Ent järgmise kuu möödudes teatas tütar, et tema olla tegelikult poiss, ja polevat kunagi tüdruk üldse olnudki. Vaat see jutt pani küll kulmu kergitama. Piiga aga kuulutas, et nüüd ma pean talle kiiresti hankima puberteediblokaatorid ja kiitis, nood süstid olla “täielikult looduslikud”. Selles ma kahtlesin. Kui hakkasin nende kohta lähemat infot googeldama, selgus, et Eestis on (vähemalt hetkel veel) lastele sellised ravimid keelatud. Kui seda lapsele ütlesin, teatas 12-aastane, et ma pean need hankima mustalt turult ja temal olla juba kõik vastavad kontaktid olemas. Selgus, et LGBT+ üliõpilastest mentorid olevat temale musta turu diilerite kontaktid andnud. Samuti teatas tütar rõõmsalt, et temal olevat juba plaanid ilusti tehtud – algul tuleb valmistada oma keha hormooniblokaatoritega ette ja seejärel teha rindade mastektoomia, st rinnad ära lõigata. Ja selleks on vaja pääseda komisjoni, aga komisjoni saadab psühhiaater. Ja pangu ma kiiresti psühhiaatrile aeg kinni.
See oli esimene hetk, mil minus käis klõps ära ja sain aru, et asjad ei ole enam normaalsed, vaid toimub midagi väga imelikku. Ma ei läinud enam kaasa lapse algsest LGBT+ toetamisest väljakasvanud fantaasiatega, vaid ütlesin lihtsalt, et praegu on tema töö õppimine ja lõpetagu enne koolid ära. Seepeale sõimas laps mind läbi, nimetades transfoobiks ja tema elu hävitajaks. No tore. Enne ma kõlbasin emana küll…
Siis hakkas tütar hävitama tõestusmaterjale ehk fotosid, kus peal ta on rahuloleva tüdrukuna, lisaks ta hakkas teesklema, et on hull ja vajavat kangesti psühhiaatrit – selle tõestamiseks hakkas tegema igasugu tobedaid tempe, nt tegi voodisse lõkke üles.
Hästi, viisin piiga psühhiaatri juurde. Too vestles temaga, kuskil mingit viga ei näinud, ütles et laps olla täiesti terve ja peretaust tundub ka olevat väga hea ja tema ei oska siin midagi teha. Mainisin siis eespool mainitud muret. Seepeale psühhiaater ütles, et jah, laps olla temale ka juba rääkinud et tegelikult olevat ta poiss, no las ta siis on, ootame, ehk millalgi läheb ise üle, ja kui ei lähe, tuleb vanematel sellega leppida. Ja oligi kõik. Tulime psühhiaatri juurest tulema ja olime mõlemad ikka samasuguses ummikus nagu varemgi.
Tütar istub kogu vaba aja LGBT+ sekti lehtedel ja kütab end lakkamatult üles: laigib rindu amputeerinud noori tüdrukuid ja suhtleb nendega, lohutab neid, kiidab takka – ja saab omakorda neilt igapäevast indu jätkata, hetkegi kahtlemata valitud tee õigsuses. Ostan teatripiletid ja kutsun teatrisse – aga tütar keeldub tulemast, kuna tal on vaja nutikas jutustada ühega Filipiinidelt, kes just hiljaaegu oma tupe kinni lasi õmmelda. Mu 13-a tütar laob talle hunnikute viisi südamekesi ja kiidab tolle 18-a filipiinlase tublidust.
Jah, oleme püüdnud talt nutika ära võtta/aega piirata, jättes alles vaid koolitööde tegemiseks kuluva aja. Kuid siis ta kasutab koolitööde jaoks jäetud nutiaja ära LGBT+ teemaga tegelemiseks ja koolis on endisest puhtviielisest lapsest saanud nüüdseks ühe-kaheline.
Te võite neid kogemusi nimetada “libaks”, see vabadus on teil olemas. Kuid need on siiski minu kogemused. 13-18aastaste teismeliste tüdrukute soodüsfooria on saanud probleemiks. Oma tekkepõhjustelt ja kulult sarnaneb see kõige enam 1990-ndatel läänemaailmas möllanud anoreksiaga. Nii nagu anorektik väidab alati, et ta on paks (olenemata tegelikust kehakaalust), nii väidab soodüsfooriaga teismeline, et ta on valest soost. Mitte kumbki ei luba selles mitte mingil tingimusel kahelda, nad on täielikult veendunud oma arvamuse õigsuses. Anorektik näljutab oma keha, soodüsfooriaga inimene üritab keha vigastada rindade kinniteipimise, hormooniblokaatorite, rindade amputeerimise jms abil.
Miks on see nüüd nõnda läinud – selle üle alles vaieldakse. Samamoodi võib küsida, kust tekkisid teismelistel tütarlastel äkki söömishäired? Aga nad tekkisid, nagu tekkis ka soodüsfooria. Meil lastevanematena on väga kahju, et meie laste tervis on taandatud vaid poliitikale ja selle varjus jäävad tegemata korralikud uuringud ja statistika, mis aitaks välja selgitada, mis sellise nähtuse taga tegelikult on.
Jäta juba see haige spämm, sama jutt kümnes eri versioonis.
Jäta juba see haige spämm, sama jutt kümnes eri versioonis.
Vabandust, aga kas Sa selle peale siis ei tule, et need kogemused, juhtumid on erinevate laste puhul väga sarnased ja järgivad sama mustrit? See teine lapsevanem kirjutas, ja kirjutan ka mina, ehkki meil on erinevad tütred. Kuid kogemused on samad. Osa lapsevanemaid on segaduses, ei oska seisukohta võtta, teised ei oska olukorda teisiti lahendada kui lihtsalt lapsele öeldes et ära tee. Praegu on poliitiliselt lubatud olla ainult jaatav, aga mind ei huvita poliitika, vaid minu laps. Ja ma tunnen, et siin toimub midagi imelikku.
Kuule, masspostitaja – sellise stiiliga sa ei haara kõlapinda, ei leia toetust ega suuda enda nägemust massidesse viia. Sinu postitustes puudub tõsiseltvõetavus, allikakriitilisus ja loogika. Emotsionaalne lahmimine ei too (suurt) toetajaskonda.
Sa kirjutad, et ravimitööstus ja tarbekaupade tootmine saavad kasu (erinevad riietuselemendid) – aga see on ju tagajärg, mitte põhjus. Kui sa kirjutad, et kõik organisatsioonid peibutavad, mõjutavad ja survestavad meie tütreid ja siis tood kasusaajateks tootmise, see on absurd. Ühelegi TGEU tädile ei lähe korda, palju mingi Hiina ettevõte suudab müüa rindade sidumiseks mingeid abivahendeid.
Ja kuna sa süüdistava sõrme suunad just organisatsioonide peale, siis minu küsimus on vastamata – miks nad seda teevad? Milles seisneb kasu?
PS see uus teema – no miks sa seda teed? Ma ei ole “liba” karjuja, kuid su tiivad ei kanna fiktsiooni maastikul.
Mina ei ole see inimene, kellele vastad, kuid tahan öelda, et see postitaja ei võta oma väiteid laest ega mõtle välja. Tuleb aru saada ka lapsevanemast, kellele see olukord on uus ja võõras, ning kes päriselt ka (ime küll!) on mures oma lapse tervise pärast.
Siin on üks vastuargumentidest, et kõik kirjutised olevat tõlgitud, eestlaste seas säherdusi juhtumeid ei leiduvat või on need üliharvad. No ma ei tea… minu tütar sai samamoodi äkitselt LGBT+ ideest haaratud ja meie oleme igatahes vägagi tavaline eesti pere.
Laps oli ühel suvel noortelaagris, mida vedasid vabatahtlikud üliõpilased, seepärast oli too laager ka nii odav. Õhtul koju tulles rääkis laps, üliõpilased olla laagris lastele rääkinud, et nemad on LGBT+ kogukonna liikmed. Ning siis rääkisid nad, kui hullult neid taga kiusatakse ja kui raske elu neil seepärast on. Nad tekitasid mu lapses empaatiatunde ja ta ütles, et tunneb neile kaasa ja tahaks neid aidata ja toetada, kuna nad on nii üksi ja kõigi poolt põlatud. Kuulasin, noogutasin ega osanud midagi arvata.
Järgmisel päeval rääkis laps, et kui need üliõpilastest LGBT+ liikmed olid laagris taas hakanud rääkima, kui palju neid taga kiusatakse, olevat minu tütar, soovides neid põlatud vaesekesi lohutada, teatanud: “Ka mina mängisin lapsena autodega!”
Seepeale olid need juhendajad hakanud käsi plaksutama ja soovinud mu lapsele palju õnne kapist väljatuleku puhul. Kogu päeva oli talle tehtud tunnustavaid vihjeid tema julguse eest, et ta lõpuks ometigi leidis oma “tõelise” mina. Laps oli õhtul sellest mulle rääkides segaduses, samas tunnistas ka, et niisugune ülevoolav kiitus, naeratused ja igapidi positiivsus meelitasid teda tegelikult.
Järgmisel päeval kiitsid nood LGBT+ mentorid mu tütart laagris ikka edasi. Et ta on nii tubli, oskab juba oma peaga mõtelda ega lase ennast stereotüüpidel kammitseda, saab aru, mis on tegelik tõde. Laps oli sillas. Mina kehitasin neid jutte kuulates lihtsalt õlgu, homofoob ma pole ja ei osanud midagi arvata.
Laagri lõppedes jäi mu laps nonde üliõpilastega/LGBT+ kogukonna liikmetega endiselt edasi suhtlema. Mina takistusi ei teinud, milleks? Las suhtleb.
Seejärel teatas tütar, et nad ootavad tema toetust ja ta on otsustanud seda teha – avaldada neile toredatele noortele, aga vääritimõistetud inimestele oma toetust oma juuste mahalõikamise teel. Panin aja kinni, viisin lapse juuksuri juurde, kus tal õlgadeni patsid maha aeti. Seejärel ostis ta endale vikerkaarevärvilise koti ja uued riided – meesteosakonnast. Ütleb, et toetab ja lohutab vaeseid LGBT+ inimesi, sest nad on tema sõbrad. Nägin, et laps suhtleb nutikas iga päev nende mentoritega ja need kirjutavad talle kiitvaid kirju. Ma ei öelnud midagi, sest ma ei ole homofoob.
Ent järgmise kuu möödudes teatas tütar, et tema olla tegelikult poiss, ja polevat kunagi tüdruk üldse olnudki. Vaat see jutt pani küll kulmu kergitama. Piiga aga kuulutas, et nüüd ma pean talle kiiresti hankima puberteediblokaatorid ja kiitis, nood süstid olla “täielikult looduslikud”. Selles ma kahtlesin. Kui hakkasin nende kohta lähemat infot googeldama, selgus, et Eestis on (vähemalt hetkel veel) lastele sellised ravimid keelatud. Kui seda lapsele ütlesin, teatas 12-aastane, et ma pean need hankima mustalt turult ja temal olla juba kõik vastavad kontaktid olemas. Selgus, et LGBT+ üliõpilastest mentorid olevat temale musta turu diilerite kontaktid andnud. Samuti teatas tütar rõõmsalt, et temal olevat juba plaanid ilusti tehtud – algul tuleb valmistada oma keha hormooniblokaatoritega ette ja seejärel teha rindade mastektoomia, st rinnad ära lõigata. Ja selleks on vaja pääseda komisjoni, aga komisjoni saadab psühhiaater. Ja pangu ma kiiresti psühhiaatrile aeg kinni.
See oli esimene hetk, mil minus käis klõps ära ja sain aru, et asjad ei ole enam normaalsed, vaid toimub midagi väga imelikku. Ma ei läinud enam kaasa lapse algsest LGBT+ toetamisest väljakasvanud fantaasiatega, vaid ütlesin lihtsalt, et praegu on tema töö õppimine ja lõpetagu enne koolid ära. Seepeale sõimas laps mind läbi, nimetades transfoobiks ja tema elu hävitajaks. No tore. Enne ma kõlbasin emana küll…
Siis hakkas tütar hävitama tõestusmaterjale ehk fotosid, kus peal ta on rahuloleva tüdrukuna, lisaks ta hakkas teesklema, et on hull ja vajavat kangesti psühhiaatrit – selle tõestamiseks hakkas tegema igasugu tobedaid tempe, nt tegi voodisse lõkke üles.
Hästi, viisin piiga psühhiaatri juurde. Too vestles temaga, kuskil mingit viga ei näinud, ütles et laps olla täiesti terve ja peretaust tundub ka olevat väga hea ja tema ei oska siin midagi teha. Mainisin siis eespool mainitud muret. Seepeale psühhiaater ütles, et jah, laps olla temale ka juba rääkinud et tegelikult olevat ta poiss, no las ta siis on, ootame, ehk millalgi läheb ise üle, ja kui ei lähe, tuleb vanematel sellega leppida. Ja oligi kõik. Tulime psühhiaatri juurest tulema ja olime mõlemad ikka samasuguses ummikus nagu varemgi.
Tütar istub kogu vaba aja LGBT+ sekti lehtedel ja kütab end lakkamatult üles: laigib rindu amputeerinud noori tüdrukuid ja suhtleb nendega, lohutab neid, kiidab takka – ja saab omakorda neilt igapäevast indu jätkata, hetkegi kahtlemata valitud tee õigsuses. Ostan teatripiletid ja kutsun teatrisse – aga tütar keeldub tulemast, kuna tal on vaja nutikas jutustada ühega Filipiinidelt, kes just hiljaaegu oma tupe kinni lasi õmmelda. Mu 13-a tütar laob talle hunnikute viisi südamekesi ja kiidab tolle 18-a filipiinlase tublidust.
Jah, oleme püüdnud talt nutika ära võtta/aega piirata, jättes alles vaid koolitööde tegemiseks kuluva aja. Kuid siis ta kasutab koolitööde jaoks jäetud nutiaja ära LGBT+ teemaga tegelemiseks ja koolis on endisest puhtviielisest lapsest saanud nüüdseks ühe-kaheline.
Te võite neid kogemusi nimetada “libaks”, see vabadus on teil olemas. Kuid need on siiski minu kogemused. 13-18aastaste teismeliste tüdrukute soodüsfooria on saanud probleemiks. Oma tekkepõhjustelt ja kulult sarnaneb see kõige enam 1990-ndatel läänemaailmas möllanud anoreksiaga. Nii nagu anorektik väidab alati, et ta on paks (olenemata tegelikust kehakaalust), nii väidab soodüsfooriaga teismeline, et ta on valest soost. Mitte kumbki ei luba selles mitte mingil tingimusel kahelda, nad on täielikult veendunud oma arvamuse õigsuses. Anorektik näljutab oma keha, soodüsfooriaga inimene üritab keha vigastada rindade kinniteipimise, hormooniblokaatorite, rindade amputeerimise jms abil.
Miks on see nüüd nõnda läinud – selle üle alles vaieldakse. Samamoodi võib küsida, kust tekkisid teismelistel tütarlastel äkki söömishäired? Aga nad tekkisid, nagu tekkis ka soodüsfooria. Meil lastevanematena on väga kahju, et meie laste tervis on taandatud vaid poliitikale ja selle varjus jäävad tegemata korralikud uuringud ja statistika, mis aitaks välja selgitada, mis sellise nähtuse taga tegelikult on.
Tead, ära valeta! See ei ole sinu lugu, vaid just üks neist tõlgitud haigetest väljamõeldistest!
Tead, ära valeta! See ei ole sinu lugu, vaid just üks neist tõlgitud haigetest väljamõeldistest!
Ole siis palun kena ja pane ka siia need originaalallikad, kust ma väidetavalt midagi tõlkinud olen. Tahaks isegi lugeda ka teiste maade lapsevanemate kogemustest 🙂
Ole siis palun kena ja pane ka siia need originaalallikad, kust ma väidetavalt midagi tõlkinud olen. Tahaks isegi lugeda ka teiste maade lapsevanemate kogemustest ????
Ehk nimetad siis, millise noortelaagriga oli tegu?? Eesti on väga väike, korraldavate ühingute kontaktide leidmine ei ole keeruline. Aga seda sa ei soovi teha, eks…
Ole siis palun kena ja pane ka siia need originaalallikad, kust ma väidetavalt midagi tõlkinud olen. Tahaks isegi lugeda ka teiste maade lapsevanemate kogemustest ????
Ehk nimetad siis, millise noortelaagriga oli tegu?? Eesti on väga väike, korraldavate ühingute kontaktide leidmine ei ole keeruline. Aga seda sa ei soovi teha, eks…
Aga palun: Tallinna Kesklinna Noortekeskus, vabatahtlikud üliõpilased. Ootan, ehk tooksid nüüd siin omalt poolt ära need originaalallikad, mida mina palusin?
Minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi last, kes aktiivselt gei teemadega tegeleks. Võibolla on asi selles, et teismelised kipuvad vanematele end vastandama ja te ise võibolla kodus räägite sellest teemast ebaproportsionaalselt palju (ilmselt negatiivses võtmes).
Sealsamas all on viide teisele artiklile:
https://yle.fi/aihe/artikkeli/2019/12/08/27-vuotias-nita-katuu-sukupuolensa-korjaamista-mieheksi-toivon-etta-olisi-ollut
