Teema: Teismelise kohustused

ma siiski arvan, et selle tühise nõudepesumasina pärast ei tasu ju suhteid pea peale pöörata. las valib omale siis mõne teise kohustuse.

3 lapse emana ma lihtsalt ei kujuta ette, et kodutööde pärast peab kätega kallale minema. ikka kõik koos niks-naks asjad tehtud ja siis on aega kõigil ka laiselda.

ja ma ei saa ikka üle – kõige rumalam vabandus on see, et mees ei korista kuna on vähe kodus. ainuüksi eeskuju andmiseks tuleks üht-teist teha (kui suur meeski aru ei saa, mis siis lapsest rääkida).

kuidas te ise käituksite, kui oleks 14 aastsne poisike? kas on meeldiv, kui ema karjub? ei ole. kas te ei tuuneks end süüdi, kui ema ütleb et ta on ka töölt tulles väsinud ja ta vajab abi.
selle asemel et aidata ema, poiss ei tee kuulmagi mida ema palub ja lapseb end nii tühise asja pärast sõimata ja lüüa? mida see laps võiks küll mõelda? kas ta ise ei leia, et parem oleks need mõned kodutööd ära teha ja emaga norm läbi saada. miks ta laseb asja nii kaugele, et ema peab hakkama väsinuna tegema kodutöid. ju ema paistab ikka veel liiga energiline olema, et lapsele näib, las teeb üksi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]leeni kirjutas:[/small]

– juba imikuna kaasasime kodutöödesse.
[/tsitaat]

Mismoodi saab imik kodutöödes osaleda?

Minu nõuanne on, et püüa oma last kuulata. See ei ole muidugi lihtne, see, et ta küsimise peale vait on, ei tähenda, et ta midagi öelda ei oskaks. Lihtsalt ta on nii ära pahandatud selle pideva karjumise pärast, et ei soovi sinuga enam suhelda.

Kui sa tahad uuesti alustada lapsega sel teemal juttu, siis alusta nt sellest, et vabandada. See, et laps oma tööd ei tee, ei tähenda, et sul oleks õigus talle kallale minna või röökida.

Siis jätka, et ilmselt ei saa te niimoodi toimida, et lapse kohustus on mustade nõudega tegelda. Küsi, mis ta arvab, mis selle põhjus on. Võibolla on see liiga labane töö, ei paku talle pinget (tõsi võib olla, kuna juba 3-4a saab sellega hakkama). Võibolla on mingeid muid koduseid töid, mis lapsele paremini sobivad.

Nt äkki on mõistlik, et laps 1-2p nädalas (lepite kokku konkreetse päeva/päevad) teeb ise kogu \”köögitoimkonna\”. St teeb perele õhtusöögi, katab laua, koristab pärast köögi. Siia juurde kuulub see, et otsustab, mida teha, vajadusel hangib puuduolevad ained ja püsib eelarve piires.

Ma ei tea, mis arengutasemel on su 14a ja mu enda lastest vanim algklassides alles, aga ma ise sain küll 12-13a vanuses sellega juba hakkama. See oli lihtsalt näide, äkki teie perele sobib miski muu. Mõelge koos lapsega. Ja kõige tähtsam on, et püüa ta saada kaasa rääkima ning tõesti sõlmige kokkulepe, mitte \”kokkulepe\”. Viimane siis tähendab ema käsku lapsele, millega laps on mokaotsast nõustunud, sest ei taha pahandust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vaevalt et teemaalgataja 8 aastasele poisikesele otsekohe kätega kallale läks. Ilmselt ikkagi ootas, rääkis ilusasti, tuletas meelde ja sedasi palju aastaid, enne kui kops lõplikult üle maksa läks.

Mul endal lapsed lasteaias, aga olen ka lõpuks laste peale röökima hakanud. Kui ikka kuueaastane laps aastate viisi (lugege: AASTATE VIISI) ei viitsi end hommikuti riidesse panna, nii et vanemad tööle pidevalt hilinevad ja ülemuselt sõimata saavad, mida siis lõpuks teha? Ma ju rääkisin alguses lapsele ilusti, käisin meelde tuletamas, seisin magamistoas ja meelitasin, igati ilusasti, positiivselt ja nägu naerul. Seepeale naerdi vaid vastu ja vedeleti voodis edasi. Jätsin hüvedest ilma, unustati need hüved kohe.

Lõpuks hakkasingi karjuma, tunnistan üles! Pekske mind ka, kui tahate! Aga see röökimine oli see, mis lapsed lõpuks tardumusest üles äratas ja mõtlema pani, et ju vist on parem mõte end pisut liigutama hakata. Isegi paar sakutust käis sinna juurde. Olen jah ehk halb ema, kuid ikkagi ema. Lapse saavad mitte ainult diplomiga tipp-psühholoogid, vaid ka täiesti tavalised inimesed, ja lapsedki on väga erinevad. Mõni kohe ongi sünnist saadik selline lohevõitu, kes viimse võimaluseni naudib oma kohustuste teiste kaela lükkamist, sellal kui teine laps armastab sebida ja kõike ise ära teha. Vanemate ülesanne ongi oma lapsi kasvatada, niivõrd-kuivõrd nagu nad suudavad ja oskavad. [/tsitaat]

Nii et sa üritad õigustada lapse peksmist? Et kaheksa aastasele ei läinud kallale, vaata kui hea inimene, aga 13-14 aastast võib peksta nagu süda lustib?

Mis inimesed siin foorumis käivad???

Teema edastatud politseisse ja lastekaitsesse, muide, küllap nemad teavad, mida edasi teha.

Lastekaitsespetsialist ei käi kellegi kodus last kasvatamas. Pigem teeb kindlaks, kas lapsel on kodus turvaline ja vajadusel eemaldab lapse sealt kodust.

Ma saan täiesti aru teemaalgatajast ja käost 20/02/2013 11:04. Jah, see on väga keeruline olukord, kui sa tead, et su laps teab täpselt, mida temalt oodatakse ja miks, aga ikkagi seda ei tee. On tõesti keeruline sellises olukorras rahulikus jääda ning väga lihtsalt tuleb karjumine ja isegi laks või sakutamine. Pärast seda on laps võibolla mõnda aega kuulekas. Aga see ei tähenda, et vanema selline käitumine on aksepteeritav. Samuti ei tähenda see seda, et käitumine oleks lapse süü. See, et sa ei oska muude vahenditega last kasvatada kui karjumine ja peksmine, ei tähenda, et see oleks ok.

Mul on ka lapsest kahju. Mul oli ka selline hüsteeritsev ema kodus. Hoidsin hambad ristis, olin vait, ignoreerisin ja mingit austust ema suhtes ei tundnud.

Ühest küljest ma saan teemaalgatajast aru, teisest küljest ei maksaks raiuda oma õigust kui on näha, et see mitte kuskile ei vii.

Mul on mitu kogemust juba suureks kasvanud lastega. Üks on tüdruk, kes pidi tegema kodus kõik koristustööd. Tegemata jätmine ei tulnud kõne allagi. Ei teagi kui kaua see nii oli, igal juhul terve gümnaasiumi aeg küll. Kui tüdruk omaette elama kolis, ei koristanud ta enam lillegi. Nõud olid hunnikus kraanikausis, riided laiali ja tolmutordid mööda põrandaid. Tüdruk täiega nautis. Vahepeal elas koos kutiga, siis koristas tema. Nii et see teemalgataja soov, et panna varakult kodutöid tegema, siis koristab ka täiskasvanuna kogu elu ei pea selle näite puhul paika.

Mu oma poeg oli hirmus lohakas. Mingitesse kodutöödesse ma ei suutnud teda eriti kaasata. Prügikasti väljaviimine oli tema kohustus ja oma toa korrashoid. Päris miinimum, eksole. Viimasest ma pikapeale loobusin, kuna ei suutnud kogu aeg pojaga sõjajalal olla. Mõtlesin, et parem head suhted terveks eluks ja kui ta siiski kasvab korras keskkonnas, siis vast hakkab suurena ikka ise koristama ka. Prügiämbriga olin printsipiaalne. Sõdida ei viitsinud, kui prügikast välja polnud viidud, siis süüa ma ei teinud. Asi käis muidugi huumori võtmes. Vahest helistasin ette, et mul on plaanis täna see söök, et kui palju ma poest kraami ostan, et sa ka täna sööd või.. Igal juhul hing värises sees küll kui ta tüdrukuga koos hakkas elama, et mis nüüd saab. Midagi hullu ei saanud, hakkas naise käe all nõusid ja isegi põrandaid pesema. Ma ei jõudnud ära imestada, vaat mis ikka armastus teeb 🙂
Ja head suhted on meil siiani, nüüd juba nii suur, et tal on endal piinlik räpakoll olla.

Minu arvates ei ole nõudepesumasin üldse teemaalgataja ja tema poja suurim probleem. Palju suurem mure on see, et head suhted ema ja poja vahel on kadumas ja puberteet on käsil. Sellest võivad palju suuremda probleemid tekkida kui nõudepesumasin. Minu meelest tuleks esmajärjekorras laps rahule jätta, siis proovida temaga jälle ühist keelt leida ja kui suhted on taastunud, siis \”mees mehega\” rääkida ja leida koos mingi lahendus.