Kõikidest saavad mehed, ainult millised. Praegu on viimane aeg selgeks teha lapsele, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav. Laps peab austama oma vanemaid, meil on väga head suhted lastega, aga on on mingi piir, kust laps üle ei astu.
Kui siiani on olnud Su suhted lastega head siis ma ülearu ei muretseks. Üks läbiv teema on aga oma piiride seadmine st kui laps ikka selgelt ületab sinu taluvuse piirid siis ei ole aeg nutmiseks või ignoreerimiseks vaid sellest tuleb ka teada anda. Pubeka eas on lastel viimane aeg aru saada et lapsevanem on lisaks vanemaks olemisele ka inimene, koos oma erisuste, veidrustega jne.
Kui sa inimesena oled oma lastest oluliselt erinev siis võivadki suhted puberteedi saabudes halvaks minna. Kõik muutub jälle paremaks aja jooksul. Kui ka midagi väga metsa sellel ajal läheb siis hiljemalt oma laste sündides üritatakse ikka suhteid soojendada.
Ürita ikka kainet mõistust ja piire säilitada. See on etapp mis tuleb lihtsalt läbida ja kõik. Minu arvates ei ole “koduse kasvatuse” jne sisse toomine selles vanuses enam absoluutselt oluline kuna puberteetik protestib väga võimsalt kõige olnu ja “normaalse” vastu. Määravaks saavad sõbrad (see viimane lõik puhtalt elust enesest kuna minu puberteet oli väga tormiline, ilma et oleks sünnikodus probleeme või väärkasvatust olnud. Oligi kõik “liiga ilus”.)
Pubeka iga hakkabjuba 10 aastaselt ja kui siis ema teeb kõik ette taha ära, siis on tulevik p….
Mind huvitaks ka, kuidas mees sinuga laste kuuldes suhtleb. Viisakalt ja lugupidavalt v üleolevalt/ülbelt, andes mõista, et naised on mõeldudki teenijaks. Sealt võib tulla ka laste suhtumine sinusse.
Teine variant on see, et sa ei suuda end piisavalt kehtestada. Pigem tõmbudki õnnetult eemale ja lapsed plaksutavad mõttes käsi, et saidki “mutist” lahti.
Mul on täpselt sama vanad lapsed. Nooremal on aegajalt probleeme oma emotsioonide vaos hoidmisega, kuid ta on kiire vabandama või leppima, kui on veidigi rahunenud.
Vanem hetkel pigem ise ignoreerimise faasis ja sellistel hetkedel ma pigem ei sega teda. Kui ta on piisavalt saanud omaette olla, siis tuleb ise nt söögitegemise ajal minuga oma asjadest rääkima.
Enesekehtestamine on määravam, kui ainult oma tunnete avaldamine. Meil nt teatakse, et kui liigselt vastu vaieldakse, siis tuleb pleissi keeld või taskuraha vähendamine. Seda võib ka manipuleerimiseks nimetada, kuid olulisem on see, et see toimib. Eks vahel räägime asju rahulikumalt läbi, miks on mingid tegevused olulised, miks mõni tegevus või käitumine on ebasobiv, aga selleks peab olema õige moment ja mõlemad osapooled peavad olema sel hetkel valmis kuulama ja oma mõtteid ausalt avaldama.
Meil see ka hea, et oleme isaga samal poolel. Kui mul jaks otsa saab, siis palun isal ka oma mõtteid avaldada ja seda aktsepteeritakse silmapilkselt.
PS. Vahel ma mõtlen, et võibolla on mul lihtsalt siiani vedanud, et lapsed suht normaalsed.
Ma paneks piki pead paugu ära
Vägivallale pole õigustust!
Oled sina vast rahulik ja emotsioone vaos hoidev. Mina pean end ka rahulikuks ja lapsed ei käitu sugugi alati nii, nagu mina õigeks peaks. aga seda teatud piirini. kui minu piir kannatlikkusel ette tuleb, lugupidamatus muutub talumatuks,siis saavad nad teada seda. valjuhäälselt ja vihaselt. on mindki laps oma toast välja ajanud. aga seda alati suht viisakalt. kui väljaviskamine mulle ei sobi,mulle see ülbe tundub, ega ma kuhugi lähe ka. kui aga viisakalt palutakse lahkuda, siis ma olen läinud ja jätnud tema oma privaat ruumi.
appi, kui kurb! ma keeldun uskumast, et selline käitumine võib olla normaalse inimliku, armastava kasvatuse tagajärg.
sinu kirjeldusest jääb mul millegipärast tunne, et su laste elus on midagi, mida nad iga hinna eest sinu eest varjata püüavad ja see tekitab neile suurt stressi. mõtle selles suunas, on see võimalik?
Sa võid selle psühholoogia omale pehmesse kohta pista 🙂 Vägagi vabalt saab teismeline nii ära pöörata, et ka täitsa mõistlikule emale säherdusi asju ütlema hakkab!
Minu jaoks on siin oluline pigem mehe suhtumine. Ootaks, et mees kutsuks poegi korrale ja selgitaks neile härrasmehelikku käitumist. Kui aga mees seal juures ainult irvitab, siis saavad pojad sellest kiitva signaali. Tulevikus oled siis hädas miniatega, kes sinu õla najale nutma tulevad oma mölakate meeste pärast. Mees peaks suhtuma naisesse austuse ja lugupidamisega ning õpetama seda kindlasti ka poegadele. Mul endal on tütred, aga just abikaasa on meil see, kes alati sekkub ja tüdrukuid korrale kutsub, et “Olge tasemini, ema on täna väsinud,” “Emale ei tohi nii öelda!” jne. Toetus on väga oluline.
See peab olema liba. Selliseid inimesi ei saa olemas olla.
Mul on kaks poega vanuses 12 ja 15, kes olnud mõlemad väga rahuliku loomuga omaette nokitsejad. Ise olen hinnanud suhteid oma lastega alati väga heaks ja üksteist toetavaks. Olen sättinud oma töid/toimetusi võimalusel laste laagrite ja võistluste, kõigi käimiste järgi, nad on tahtnud, et oleksin neid igal pool toetamas, suhteliselt memmekad mõlemad. Lastega suuri tülisid/riidlemisi ei mäleta, pole põhjust olnud, õppimine korras, eks väiksemaid sõnavahetusi ikka on olnud, nagu arvatavasti igas peres.
Mees on pigem lapsepõlvest harjunud sellega, et vanemad peavad lapsi pidevalt korrale kutsuma, kui põhjust ei ole lastega riidlemiseks, tuleb see tekitada (tuba pole piisavalt korras, üks pluus toolil jne). Ühesõnaga mees tahab olla kuri isa, kardab muidu lapsed ei austa teda. See oli lihtsalt taustainfo.
Lastel vanusevahe kolm aastat, aga mõlemad korraga on järsku ära pööranud ja just minuga käituvad väga jubedalt. Kui sooviksin midagi lastega arutada, reisiplaane teha, niisama rääkida, nagu siiani teinud olen, karjuvad nad vastu stiilis kao mu toast välja, eile läks asi eriti hulluks, kui tulin töölt ja läksin lastele tere ütlema, siis vanem laps karjus tõmba siit na… Ma ei ole selline ema, kes lendab suvalisel ajal lastele peale, vaid küsin a la, mis teete, kui teil on aega võiksime suveplaanid paika panna, selle peale vastatakse viimasel ajal karjudes kao mu toast minema. See on veel leebelt öeldes, mulle tundub, et lapsed lausa mõnitavad mind, umbes vaata milline sa oled, kas arvad, et oled normaalne jne.
Täna hommikul küsisin väiksema lapse käest, mida me hommikul süüa võiksime teha, mida tema tahaks, hakkas millegipärast rusikaga vastu lauda taguma ja ütles, kas keegi on öelnud, et ma üldse süüa tahan.
Nüüd võtsin plaani, et ignoreerin lapsi, vaatan kas nad ise mingil ajal tulevad rääkima, ei lähe mina enam nende tubadesse. Eile õhtust saadik ainult nutan, laste juuresolekul püüan nutmist vältida.
Olen neile püüdnud rahulikult öelda, et selline käitumine teeb mulle väga haiget. Vanem laps tahab vahel raha saada, siis oskab hetke normaalne olla, vahel isegi vabandab, aga siis jätkub kõik samamoodi. Mees ainult parastab ja ütleb, et see on nüüd minu kasvatuse vili ja saagu ma ise hakkama. Ma olen püüdnud lastele jagada alati palju armastust, praegu aga on tunne, et palju ei puudu, et tulevad mulle varsti kallale.
Kas see on mööduv nähtus või olen ma tõesti ise midagi väga valesti teinud?
Lohutav oleks lugeda, kui mõnel veel sama seis ja minu lapsed pole ainukesed pöörased.
Mul on laps poeg 12 ja sarnane käitumine tuli päevakorda viimasel aastal. No päris na..i ei ole saadetud aga selline ärplev ja ülbitsev kõnemaneer on tekkinud küll nii minu kui isaga. Oli ka minul kord, kui istusin nädal aega omaette ja olin hingepõhjani solvunud ja ulgusin aga siis võtsin end kokku ja mõtlesin läbi mida ette võtta selle jamaga.
Absoluutselt ei aktsepteeri seda. Olen karistanud sellist käitumist absoluutselt resoluutselt – tahvel, telekas, mängud, nett kõik maha nädalaks. Alguses karjus ka selle peale, et temal pohui aga lõpuks siiski taltus.
Oleme rääkinud sellest käitumisest rahulikus olukorras, kus näen, et laps ikka kuuleb ka mida ütlen. Kui tüli üleval siis laseb oma pimedas ülbamises, ei kuule ei näe midagi. Aga rahulikus olukorras olen teema üles võtnud, selgitanud kuidas ma ennast tunnen kui tema nii käitub ja olen ka kuulanud miks ta nii käitub. Oleme saanud kokkuleppele, et selline käitumine tuleb ära lõpetada. Ikka tuleb ette olukordi kus plärtsub. Siis tuletangi meelde, et selline käitumine on vastuvõetamatu ja kui ikka läheb üle mõistuse siis ka karistan.
Oma lapse puhul nägin seost sõprade mõjul. Sõprade kõnepruuk võetakse üle ja siis rakendati siis minu peal ka. Leppisime kokku, et sõpradega las suhtleb nagu sõpradega kombeks on, kuigi minu hinnang sellisele käitumisele on negatiivne. Aga kodus, lähedastega on selline plärtsumine täiesti vastuvõetamatu. Sõpradega suhtleb edasi ja märkan, et on ka sõpradega teistsugust kõnepruuki kasutama hakanud, kuigi sõbrad suhtlevad ülbes toonis edasi. Üks sõber aga kadus ära, sest vist ei laabunud enam kui ülbitseda ei saanud.
Ilmselgelt on vaja rääkida lastega ja plaane pidada, igapäevastest asjadest vestelda. See on elementaarne. Meie leppisime kokku, et kui tuju on paha siis ka sellisel juhul tuleb jääda kallite ja lähedaste inimestega viisakaks. Kui on probleeme saan ma aidata ainult siis kui minuga viisakalt seda probleemi arutada. Kui aga probleemi polegi nagu ja lihtsalt emotsioon 0 siis istub omaette kuni tuju paremaks läheb, mitte ei tule oma paha tuju teiste peal maha sõitma.
Aga üks rist ja viletsus on see pidev kasvatamine küll. Kogu aeg pean olema teadlik igast sõnast ja vestlusest et vaadata kuhu see asi tüürib ja märkama juba varakult, et ei läheks ülbitsemiseks jälle. See on lapsevanema kohustus – õpetada lastele väärtusi, mida laps ka tulevases elus rakendab. Kui ise seda ei tee, siis teeb seda sõber, ühiskond, naabri onu vasja või veel keegi teine. Minu töö on minu eluväärtused lapsele kaasa anda, ka siis kui endal süda ribadeks ja haiget teeb.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
