Laps (16 a) on aastaid tegelenud meeskkonnaspordiga. Nüüd on ta jõudnud eestis omavanuste tippu. Käisime võistlusi vaatamas ja see oli äge, põnev ja uhke tunne. Viimasti nägime teda mängimas paar aastat tagasi ja edasiminek on olnud suur. Kuna emotsioon oli super sooviksime rohkem võistlusi vaadata, aga ta ei ole kunagi seda tahtnud. Oleme siiani seda aksepteerinud ja näinud aastate jooksul vaid üksikuid mänge. Me ei saa aru miks ta meid vaatama ei taha – me ei ole ainus publik, vaatamas on ka teiste vanemad, me ei ole paksud/vanad (et peaks häbenema ;), me ei puutu mängu ajal temaga kokku ega tõmba tähelepanu ega sega teda. Ta on olnud ka võistlustel, kus temal ainukesena vanemad puudu. Omavahelised suhted meil head, talle meeldib meiega koos reisida ja asju perega koos nii kodus kui kodust väljaspool teha.
Täna tekkis sellest probleem. Lubasin ta võistlusele viia, ta küll eelnevalt arvas et ma võiks selle ajal linnapeal käia, aga jäi nagu nõusse, et tulen saali. Hommikul, aga kui võistlused jutuks tulid teatas et läheb bussiga ja mul pole vaja tulla… Olin juba arvestanud ja sellest solvunud ja kurb. Me oleme teda igati toetanud ta treeninguid ja hoolitsenud varustuse eest. Varem sai trenni peale kooli, aga nüüd trennid õhtul hilja ja kuna elame maal ja buss käib harva ja jala pikk maa, siis vedanud ka igapäevaselt teda trenni-tagasi. Oleme pereüritusi planeerinud arvestades tema laagrite ja võistlustega. Vahel ka asju tema pärast ära jätnud, kui ta ei saa kaasa tulla. Ja nüüd siis oleme mittekeegi kui tahame mingit emotsiooni tagasi saada (st võistlusi vaadata). Tundub, et ta lubab meid vaatama vaid siis kui on kindel võit tulemas. Kui on raskem vastane (nagu täna, kus vastased on vanemad), siis ta meid ei taha. Oleme öelnud, et meile sobib kaotus ka, naudime mängu ilu, aga ei midagi… Nüüd olen pettunud ja hinge hiilib kius. Ähvardasin, et kui ma ei või tulla, siis ma edaspidi ei arvesta ka tema trennimistega… saagu ise hakkama…
Kas on minust väga egoistlik tahta ka saada osa asjast millesse me kõik panustanud oleme?
Kas jätkaksite nö teenindava transpordi/pesunaisena ja loobuksite võistluste külastamisest (ehk siis positiivse elamuse saamisest)?
Või jätaksite ta siis omapead (nagu ähvardasin solvumises)? Vaadaku ise kuidas trenndesse saab (see ei ole võimatu, vaid aeganõudvam ja tülikam)?
Rääkida oleme juba üritanud, paljudest asjadest saab temaga rääkida, aga selle kohapealt on kriips.
