Teismeline poiss, kes lõpetas sel aastal põhikooli ja asus sügisest õppima Tallinnasse kutsekooli, elab nädala sees Tallinnas ühiselamus ja käib nädalavahetustel kodus (maal). Terve elu käibki nüüd selle suure poja ümber, muretsen pidevalt, et ta söönuks saaks ja kõik vajalik olemas oleks. Kuna tema kodust ära olek on veel nii värske, siis iga kord kui ta tuleb, tahan midagi head just tema maitsele süüa teha. Eile käisime temaga väljas söömas, täna mul oli plaanis midagi muud süüa teha, aga ta ütles, et nii väga tahab ahjuliha, tegingi siis mida soovis, küpsetasin koogi ka ja hakkasime sööma, noorem laps ka, mees on kodust ära täna. Minu kõrval söögilaua ääres istuski see teismeline, kes ma ei tea, mida ta tahtis näidata, viskas noa kõrgelt taldrikule, nii et kaste laiali pritsis, nii lauale kui minu peale. Instinktiivselt ültlesin talle ärritunud häälega, mida sa teed, mille peale ta lauast püsti tõusis, karjuma hakkas, mida ma teen, mida ma teen, mis sa arvad, et ma meelega tegin või, võttis laua äärest tühja tooli, lennutas selle köögi teise nurka. Ma ehmatasin ja hüüdsin, mis sul viga on, ta läks tõstis tooli püsti, istus laua äärde tagasi ja hakkas sööma. Minul pisarad jooksid, ei osanud midagi öelda, nii ehmatav oli see, ma ei suutnud süüa ja läksin laua äärest ära, teise tuppa. Poeg hüüdis mulle järele palun vabandust. Ma ei vastanud midagi, nüüd istun teises toas, nutan ja kirjutan siia. Lapsed söövad vaikides köögis ja arvan, et kõik tunnevad ennast halvasti.
Ma tunnen, et niigi poja õpingud teises linnas on kõik pea peale pööranud, kogu aeg muretsen, annan raha, mida kulub palju rohkem, kui algselt planeerisin, ootan teda koju, aga tema vastab mulle nii. Pean maksma tema ühika koha eest, lisaks lasin sinna tema soovil panna internetiühenduse ja ostsin uue arvuti, õnneks meie perel on see võimalik kuigi me pole kaugeltki rikkad, kuid kui enne suutsin päris palju kuus raha säästa, siis nüüd kuluvad säästud poja peale, tahaksin ju, et ta ennast hästi tunneks ega ole talle rahakulu maininud ega midagi ette heitnud, küll jõuame raha siis ka korjata, kui ta kooli lõpetab. Ma ei usu, et tal Tallinnas midagi halvasti on, sest tal on palju sõpru, kellega õhtuti aega veedab, pigem kardan, et õppimine jääb tahapaanile, õppimise probleem on tal olnud varemgi, muidu ta kutsekasse poleks läinud.
See ongi vist emade töö ennastohverdavalt anda kõik lastele, ise midagi vastu saamata, ei oskagi enam midagi öelda. Püüan nüüd minna ja rääkida pojaga, loodan et ta mind millegagi ei viska.
Teema: Teismelise tujutsemine ja minu päev rikutud
Tavaline puberteet, tavaline emotsioonide eskaleerumine. Üldiselt kipub teismelistel (eriti poistel) vist ka koordinatsioon kehvavõitu olevat, nii kukuvadki asjad käest, käies minnakse inimestele või asjadele otsa jms. Minu pojaga samamoodi. Usun et tal kukkuski see nuga kogemata ja ta ei tahtnud sind täis pritsida. Aga et teismelise närvisüsteem on suht labiilne, siis sinu ärritumine ärritas teda omakorda ja lõigi emotsioon üle pea. Mida ta sinu reaktsiooni peale siis nüüd muud pidi tegema kui vabandama?
Kindlasti tunneb sinu poeg ennast praegu väga kehvasti. Küll ta suures plaanis aru saab, kui palju sa tema heaks pingutad ja küll ta sulle ka tänulik on. On sul mõni idee, kuidas see olukord nüüd maha rahustada? Äkki üritad nüüd mõned korrad sügavalt hingata ja siis tema juurde minna (võib-olla kuluks teile mõlemale üks kallistamine ära?)?
Mida põrgut sina räägid? Mida sa roomad ta ees? Nalja teed võid? Tema loobib toole ja sööb laua taga nagu peremees, kui sina omas kodus nurka poed ja nutad?
Ma arvan ka, et nuga kukkus suht kogemata käest. Ja siis tuli see tüüpiline pube reaktsioon Sinu nähvamise peale. No tooliloopimist ma ei õigusta, aga ta ju reaalselt vabandas? Ka sellel pubekal on praegu uue eluga harjumise aeg. Ka tema jaoks on uus see, et mõnes mõttes tuleb ta koju külla.
Õppimisel saab silma peal hoida, just tegin enda omadele taotluse hinnete nägemiseks. Ja tüüpiline – räägi-räägi-räägi lapsega.
Mida põrgut sina räägid? Mida sa roomad ta ees? Nalja teed võid? Tema loobib toole ja sööb laua taga nagu peremees, kui sina omas kodus nurka poed ja nutad?
Issand, ma tõesti loodsan, et sa kellegi ema ei ole ega selleks ka saa.
poiss on pubekas, esimest korda iseseisvalt oma elu peal, ise peab vastutama jne – no pole ime, et laps on närvis ja tõenäoliselt ka ise veidi mures oma asjade pärast.
aga et täiskasvanud naine niimoodi kanaemastub, on küll jama 🙁 lase laps põllepaeltest lahti ja oota, kuni ta ise abi paljub. küll saab hakkama ja jäävad sinu närvid tervemaks.
pubekas või mitte, aga ei usu, et ta selle noa nimelt taldrikusse kukutas. tõen’oliselt on ta ise ka kurb, et peab kodust jälle ära minema ja kui sina talle turja lendasid, siis viskaski tooli
Mida põrgut sina räägid? Mida sa roomad ta ees? Nalja teed võid? Tema loobib toole ja sööb laua taga nagu peremees, kui sina omas kodus nurka poed ja nutad?
Issand, ma tõesti loodsan, et sa kellegi ema ei ole ega selleks ka saa.
Selle asemel on lapsed, kes märatsevad ja toole loobivad. See ei ole normaalne. Mitte üheski olukorras.
Ags emme teeb kooki, teeb kalli kalli js annab raha veel juurde.
Mina andsin lapsele 50 eurot söögiraha, taskuraha sai 100 eurot + isa maksis kinni jõusaali. Lisaks maksin nagu teemaalgataja ühika ja interneti eest.
Teemast nii palju – mingi pubeka lollaka käitumise pärast küll pisaraid valada ja enesehaletsusse uppuda ei ole mõtet, tuleb olla konkreetne ja laps paika panna.
Ma arvan ka, et nuga kukkus suht kogemata käest. Ja siis tuli see tüüpiline pube reaktsioon Sinu nähvamise peale. No tooliloopimist ma ei õigusta, aga ta ju reaalselt vabandas? Ka sellel pubekal on praegu uue eluga harjumise aeg. Ka tema jaoks on uus see, et mõnes mõttes tuleb ta koju külla.
Õppimisel saab silma peal hoida, just tegin enda omadele taotluse hinnete nägemiseks. Ja tüüpiline – räägi-räägi-räägi lapsega.
Taotlus hinnete ja puudumiste nägemiseks on minusugusel kanaemal tehtud juba esimesel koolinädalal ????
Saan aru, et Sinu laps/ed käivad ka kutsekas või kaugemal koolis, kas elavad ka ühikas? Nüüd toon sisse teise teema, palju on lapse kohta nädalas söögiraha ühikas hakkamasaamiseks. Tahaksin võrrelda, poeg pole nurisenud, aga mulle endale tundub, et annan liiga palju. Mõtlen raha ainult söögile, riided ja kõik muu, ka kinopiletid, koolitarbed ostan ise või selle jaoks annan raha juurde ning ka midagi süüa – juua kodust kaasa. Söögiraha saab 50 eurot nädalas, mis tal kõik ära ka kulub.
Mul kaks poissi ühikas (kaksikud), esimene kursus. Nad on ühes toas, lisaks veel sõber vanast koolist. Poisid tunduvad kooli ja muu värgiga rahul olevat. Õnneks on nad kogu aeg suhtlejad ja seltsivad olnud ja tundub, et ka õppimist võetakse tööna.
Aga raha… Mul ei ole võimalust seda päris priipärast anda ja poistega arutades saavad nad 30-35 eurot nädalas näkku. Selle eest ostavad omale õhtuse toidu, hädapärast otsalõppevad hügieenitarbed ja sellest läheb ka sõiduraha koju ning tagasi. Ise on nad öelnud, et jätkub ja oma viga, kui ära laristavad. Aga nad on päris tublid, teevad õhtuti süüa, söögiraha tihti siis ka kahe peale, vahel ka sõber kolmandaks. Erilist laristamisraha ei jää, aga nad saavad asjast aru. Loomulikult olen valmis selleks, et vahel küsitakse lisaviiekat.
Telekat ei taheta, telefonist pidi piisama. Läpakat tahaks, aga sellega peavad kahjuks veidi ootama.
50 eurot nädalas söögiraha on okei summa, selle eest ta ei pea närutama ja hullult kalkuleerima, aga ei saa endale ka väga priiskamist lubada. Kui võimalused oleks kasinamad, siis saaks ka 35 euroga hakkama, aga siis peab juba rohkem läbi mõtlema, et mida osta ja selle eelduseks on see, et oskab ise süüa teha, ei osta üldse valmistoitu ja poolfabrikaate minimaalselt.
Kui ainult praekartulit ja makaroni ketšupiga sööks, siis muidugi saaks veel odavamalt, aga see juba hakkab tervisele, pole väga jätkusuutlik.
Üldse ei imesta, et sellise ninnunännutamise peale pojal juhe kokku jookseb.
Imelik. Kui lasteaialaps nii käituks, et sahmerdab, pillub tooli, siis peaks ta minema järelemõtlema ja vabandama. siiralt.
kui teismeline, siis… oh ta on saamatu, tal keevad emotsioonid üle ja isegi hüüdis teise tuppa vabandust ju, mis sa vee tahad.
Mina ei usu kõll, et teismeline saab suures plaanis arugi, kui palju tema heaks tehakse. sest seda on koguaeg tehtud, hoolitsetud,muretsetud eluk vajalik ja ka eluliselt mittevajalikku, süüa tehtud. see on tavaline asi.
Mul just sama vana poeg 🙂
Kutsekooli/gümnaasiumisse minek on nagu murdepunkt. Nad on järsult saanud suureks ja peavad enda eest rohkem vastutama.
Usun, et nuga kukkuski kogemata, võibolla tahtis väiksema venna? eest vigurit teha. Hiljem aga tehtut tagasi võtta ei saa, peaasi, et vabandaski.
Rahaasjad peate selgemaks rääkima. Pole mõtet koguaeg juurde anda, see on nagu põhjatu auk.
Tooliloopimine on küll juba veidi mingi ohusignaal. Selline käitumine on kisub äkkviha ja vägivaldsuse kanti. Ma mõtleksin korraks igasugu ainete peale, mida noored tarbivad. Ja mille peale tal ikkagi seda raha nii hullult kulub?
Ma ei tea mis peredes siin elatakse aga üks asi on nähvamised ja plärtsumised, teine asi on mööbli lõhkumine. Ja siis veel öeldakse emale, et suck it up, ta ju vähemalt vabandas? Uskumatu.
Tooliloopimine on küll juba veidi mingi ohusignaal. Selline käitumine on kisub äkkviha ja vägivaldsuse kanti. Ma mõtleksin korraks igasugu ainete peale, mida noored tarbivad. Ja mille peale tal ikkagi seda raha nii hullult kulub?
50 eurot nädala peale ei ole mingi hull raha, eriti, kui noor elab üksi. Ühikasse ei osta ju kotti kartuleid. 50 eurot nädalas on ca 10 eurot toidurahapäevas ehk siis 3-4x söögikorraks. Hommikul minu laps teeb endale ühikas küll putru, aga lõunat sööb väljas – sinna läheb juba pool päevasest söögirahast.
Siin oli teema nõudelõhkumisest ja selgus, et nii mõnigi oligi ka nõusid puruks visanud. Imlst hakkas ema seletamine närvidele ja nii reageeriti.
õigustage jah ülbitsemist ja tooliloopimist.
Varsti leiab endale pruudi – seda siis hea klobida.
Uskumatu – oma poegadel lubatakse mölaklikult käituda ja siis imestatakse, kust kõik tropid mehed välja ilmuvad.
50 eurot nädala peale ei ole mingi hull raha, eriti, kui noor elab üksi. Ühikasse ei osta ju kotti kartuleid. 50 eurot nädalas on ca 10 eurot toidurahapäevas ehk siis 3-4x söögikorraks. Hommikul minu laps teeb endale ühikas küll putru, aga lõunat sööb väljas – sinna läheb juba pool päevasest söögirahast.
Su laps on tudeng ilmselt? Kutsekas oli vähemalt paar aastat tagasi võimalik oma sööklas süüa mingi riigipoolse toetusraha eest. Tallinna Tööstushariduskeskus oli see kutsekas, aga usun, et see kehtib igal pool. Oli võimalik valida odavam praad, mille sai täielikult selle raha eest või maksta pisut lisaks ja süüa kallim praad.
Kui see tasuta või pooltasuta lõunasöök ka teemalgataja lapsel on ning käib igal nädalavahetusel kodus ja sõidupileid selle 50 alla ei kuulu, peaks selles 50-st eurost nädalas piisama. Laps võiks muidugi ise ühikas süüa teha, mitte valmistoitu osta.
Minu tudengist lapse eelarve on 250 eurot kuus, seda tasuta lõunasöögi ei saa kuskilt, iga nädalavahetus kodus ei käi ja selle 250 eest ostab lisaks söögile ka muu vajaliku – majapidamisvahendid ja väiksemad riided nt sokid vmt. Kui midagi suuremat vaja, siis toetan eraldi. Saab kenasti hakkama.
Aga selle ärritumise kohta. Mulle tundub ka, et see nuga kukkus kogemata. Ja et ta on niigi väga pinges sellest uuest elust ja vastutusest, siis läkski katus pealt ema reaktsioonist. Ei, see ei ole normaalne, aga ühekordselt, kui see ei kordu, siis ehk katsuks lihtsalt võtta seda kui ühte halba juhust, mis lihtsalt juhtus. Ega see iseseisva elu algus ju kerge ei ole, palju pingeid, vastutust, lisaks veel vanus ju ka selline, et hormoonid keevad. Ema võiks ise proovida sellist aja mite isiklikult võtta, igasugune lahinal nutmine tundub pisut nagu oleks ise ka hormoonimöllus. Saan aru, et ka emal on raske uue olukorraga kohaneda, aga ema siiski täiskasvanu.
Kindel, et narkot ei tee? Selline märatsemine küll normaalne pole.
Las mees räägib pojaga. Või mitte niivõrd räägib, vaid teeb temaga mingeid tegevusi koos. Oleneb, kus elate ja millise rütmiga kulgete. See maandab päris palju ja on tähtis nii poegadele kui tütardele. See naiste käuksumine on frustreeriv ja kui teismeline on niigi liimist lahti, siis ainult süvendab olukorda. On ta ikka lihane isa talle muidu või?
Tõtt öelda liitun nende leeriga, kes leiavad, et kui majja tekib Lugupeetud Pubekas, siis ei pea kogu ülejäänud perekond aastaid vaid kikivarvul hiilima ja tasakesi nurgas pisaraid valama. Olgu pubekas, kuid temalgi on mingid kohustused (peale lõputute õiguste). Näiteks kohustus aidata omalt poolt säiitada kodurahu ja perekonna normaalset kooseksisteerimist.
Teisalt. Olen ka ise kunagi olnud selle pubeka rollis, ehk siis teise linna õppima läinud, kodu külastasin nädalavahetustel. Ja teate, minu ema keeras täiega ära. Helistades uuris aina, et “kullakene mis sa söögiks ometi tahaksid!” Mina siis hädaga kohmasin, et võid teha seda või toda. Tegelikult tema söök mind ei huvitanud üldse. Ja kui koju läksin, siis oli ta mu laua peale kuhjanud kõiksugu kingitusi ja maiustusi. Neid nähes pidin ma valjusti karjatama ja jooksma teda musutama ja kallistama ning tänama ülevoolavalt. Sisimas ma tegelikult vihkasin kogu seda teatrit. Ainuke, mida ma tundsin, oli väsimus nädalast. Tahtsin natuke süüa (ükskõik mida), ja siis lihtsalt olla oma perega, puhata. Lugeda oma toas, rahulikult, või siis olla elutoas, mängida kas või kaarte teistega. Ma ei tahtnud üldser mingeid toiduhunnikuid ega vägevaid pidusid. Proovisin oma emale seda kõike selgitada, aga ta ei saanud aru. Halb oli veel see, et seoses minu teise linna äraminekuga oli ema muutunud minu käitumise suhtes ülitundlikuks. Ta ootas minult kogu aeg suurt valjuhäälset tänamist selle eest, et ta oli teinud laupäeval süüa, et oli küpsetanud lausa isegi ühe koogi, et oli koristanud, et oli ahju küdema pannud jne. Ja kui ma ei suutnud kogu aeg oma tänusid kõva häälega välja karjuda ja teda lakkamatult kallistada, siis vihastas otsekohe ja hakkas silmapilk süüdistama. Lisaks oli veel see teema, et nädal otsa õpilaskodus elamist kogus pingeid, ja koju jõudes lasin pidurid valla, nädal otsa võõrsil elamisest kogunenud pinged purskusid välja – ikkagi kodu, kus ei ole võõraid inimesi ega rangeid pedagooge valvamas ja oma emale julged tundeid ikka näidata.
Et siis minu soovitus – võta palun vabalt. Ma usun, et su poeg tahab koju tulles kõige enam nautida lihtsalt tavapärast mõnusat ja rahulikku pereelu. Ära pinni talt kogu aeg, et mida ta süüa tahab jne. Kui oled päev läbi pliidi ääres kokkamisest väsinud, siis on sul raske oma tuju üleval hoida.
Tooli loopimine ei ole normaalne, ole sa kasvõi pubeka definitsioon.
On inimesed, kes suudavad loopida tooli ja inimesed, kes lihtsalt ei loobi tooli.
Näiteks oma lapsele soovib iga ema, et ta pigem leiaks omale sellist tüüpi kaaslase, kelle käsi ei tõuse tooli loopima, see on ikkagi märk et ollakse võimeline füüsiliseks vägivaldsuseks.
Vastustes on palju õigustamist. Vastikud mehed tulevadki sellistelt õigustajatelt emadelt, kes poegade vägivaldsusmärkidele nii loomulikult õigustusi otsivad. Nummikesel raske aeg, ikkagi pube. Jajah, ma tahaks näha kas menopausis naiste toolipildumise suhtes ka nii mõistvad ollakse. Hormoonid ju seal ka mängus.
Teemaalgataja, sellest ma küll aru ei saa, miks sa muretsed, et kas poeg ikka söönuks saab. Suur inimene, saab 50€ nädalas ja emme mõtleb, kas laps söönuks saab. See on küll liig. Ma pigem muretseks mida ta veel selle rahaga teeb, Eesti hindade juures on 50€ nädalas puhtalt söögi jaoks üsna kena summa.
Ma ei imestaks kui ta selle raha eest ka midagi muud tarbib, toidule lisaks. Kuna kodus ei saa tarbida, siis tekib sellest ärrituvus ja hakkavad ehk toolidki lendama.
olen hetkel tudeng, süüa eriti teha ei viitsi, seega käin väga palju väljas söömas.
sõltuvalt söögikohast on päevapraad 2,5 (ülikooli läheduses kohvik) kuni 7 euri (kallimaid kohti on ka, aga neid ma ei käi).
Kokkuvõttes ka kaks korda päevas väljas süües läheb mul vähem kui 50 euri nädalas.
Kui selle raha sisse midagi muud ei kuulu, siis peaks üsna chillilt ära elama, eriti kui vahel ühikas ka ise süüa teha.
