Teema: Teismelised ei taha maakodus olla

Tõenäoliselt selles see point ongi, et ainult oma pere ja teisi sh teismelisi ei ole.

Loomulikult nad ei taha, kui pole sõpru. Nende vanuses on ju sõbrad kogu maailm. Vanemad ja peenrad ja ujumine ei asenda seda.

Aga kui see teemaalgatajat lohutab, siis me ei ela küll maal, vaid alevis, aga siiski on meil oma aed, kus lõket teha ja grillida. Sellegipoolest läheb mu 18a poeg jaaniõhtut pidama korteris elava sõbra poole (mis teha, sõber kutsus).

Meil on kaks poega, 9-aastane ja 22-aastane ning mõlemad on suvel maakodus. Vanem õpib muul ajal ülikoolis ja suviti töötab siin kohalikus muuseumis mingi abilisena. Kunagi pole olnud seda teemat, et keegi tahaks linna jääda, pigem vastupidi, kõik oleks tegelikult nõus päriselt siia maale kolima. Linnas elame korteris, aga siin oma maja, selle ümber maad, metsa ja merd.

las võtavad sõbrannad ja sõbrad kaasa, siis on maalolemine talutav. ega nad ju “maa” vastu pole, vaid sõprade puudumise vastu. me tegime alati nii.
kui lapsed olid vanuses 16-17, siis hakkasime nii korraldama, et sel nädalavahetusel, kui tütar või poeg oma seltskonnaga meie maakodus oli, siis ülejäänud pere ei läinud. käisime kordamööda.

Siin on teisedki pakkunud, et las kutsuvad mõne sõbra kaasa. Ja kui tegelikult on linnas vanaema, kes saab neil silma peal hoida, siis ei pea nad ju igal maalkäigul kaasas olema. Minu jaoks oli ka väga tüütu, et peaaegu kõik nädalavahetused tuli vanematega maale sõita, oleksin lihtsalt tahtnud kodus olla, niisama telekat vaadata, raamatuid lugeda, isegi seda polnud, et oleks sõpradega tahtnud midagi teha, tahtsin lihtsalt rahus kodus olla.

Ma soovitaksin teemaalgatajale, et anna oma teismelistele hingamisruumi.

Mul 19-aastane tütar ja üksik laps. Mitte kunagi pole keeldunud maale tulemisest kui selleks pole mõnda mõjuvat põhjust või üritust olnud.
Pigem on see just olnud hea vaheldus talle alati. Internet on maal olemas, saab oma jutud ära ajada sõbrannadega kui vaja, Netflixis filmid vaadatud. Samuti maal olemas televiisor. Kui ta linnas praktiliselt televiisorit ei vaatagi, siis maal jälgib telekava ja vaatab ehk rohkemgi. Igasugu peenardega me teda ülekoormanud ei ole, saab mingi väiksema ülesande, teeb selle ära ja ülejäänud aja vaba. Armastab väga maal võrkkiiges raamatuid lugeda või filme vaadata. Peenarde juures oskab vägagi hinnaga selle maasika ja herne maitset, mis on peenrast võetud ja mitte turult ostetud. Sõbrannasid on kaasas olnud suhteliselt vähestel kordadel. Tütar on elanud linnas väga aktiivset elu, huviringid ja sõbrad ja maale minek on nagu mõnus puhkus seltsielust. Poodidest seal küll puudust ei tunne, sest ammu on juba üle saanud sellest tarbimishullusest. Meil on küll maakoha lähedal üks Eesti keskmise suurusega linnake, kuhu autoga sõit võtab max 10 min. Seal käime vajaduse põhiselt, mitte lihtsalt aega veetmas.
Lapse sõbrannadel on ka erinevates kohtades maakodusid ja juba põhikooli ajal mindi nendesse ka sõpruskondadena ja ülihea meelega. Eriti just ilma vanemateta. Maakodud on olnud mu lapse sõpruskondades pigem ikka väga populaarsed.
Mulle tundub, et teemaalgataja on lihtsalt lasknud asja käest ja teismeliste soovidele liiga kergelt alla andnud. Mis igavusest maal rääkida kui tüdrukuid on ju lausa 2 ja suhteliselt üheealised. Saavad ju kasvõi koos midagi mõelda ja teha. Internet on ju kindlasti mingil moel maal olemas ja päris suhtlusest eemale ei jää. Ja mida on sellises vanuses tüdrukutel teha üksi jaanipäeval linnas? Raamatud, ajakirjad saab ju maale kaasa võtta, súüa ka piisavalt, et poe lähedus ei ole oluline. Ujumine, päevitamine õues vedelemine peaks ju parem olema igasugu linnas arvutis passimisest. Mu jaoks ikka tõeline ohu märk, et kirjeldatud lapsed liiga netisõltlasteks muutunud. Kui asi on sõbrannade puudumises, siis neid saaks ju vahelduseks vahel kaasa võtta kui maal ruumi on.
Jah, ma olen kuulnud sellistest lastest, kes hakkavad tesimelise eas keelduma maale tulemasT ja kui vanemad järgi annavad, siis see maal mitte käimine jääbki väga pikkadeks aastateks, sest hiljem nad ei leia kohta endale seal maaelus. Peamiselt ongi just tegu netisõltlastest lastega. Ja samas mul on väga palju tuttavaid perekondi, kelle lapsed on ikkagi sinna maale meelitatud ka keerulisematel teismelise aegadel ning põhikooli lõpus, gümnaasiumis ja ülikoolide ajal kaifivad nad neid maakodusid koos sõpruskondadega ikka täiega. Paljudele isegi pole takistus kui nende vanemad samal ajal seal viibivad. See on märk minu jaoks õigest kasvatusest.

Nad ei kui ju maal sõpruskonnaga nagu tudengid, vaid vanematega.

#3475440:

Ja võrrelda 22 aastast kes 9 kuud aastast on mujal 12-13 aastasega on liig.

Ei ole liig. See 22-aastane on sünnist saati kõik suved meiega maakodus veetnud ning 9 kuud aastast elab meie linnakorteris.

#3475741:

#3475730:

Jah, ma olen kuulnud sellistest lastest, kes hakkavad tesimelise eas keelduma maale tulemasT ja kui vanemad järgi annavad, siis see maal mitte käimine jääbki väga pikkadeks aastateks, sest hiljem nad ei leia kohta endale seal maaelus. Peamiselt ongi just tegu netisõltlastest lastega. Ja samas mul on väga palju tuttavaid perekondi, kelle lapsed on ikkagi sinna maale meelitatud ka keerulisematel teismelise aegadel ning põhikooli lõpus, gümnaasiumis ja ülikoolide ajal kaifivad nad neid maakodusid koos sõpruskondadega ikka täiega. Paljudele isegi pole takistus kui nende vanemad samal ajal seal viibivad. See on märk minu jaoks õigest kasvatusest.

Hmmm… keskmisel vanemal, kellel puudub üldiselt võimalus enda elu suunata ja kontrollida, lähevad silmad peas põlema iga kord kui tundub, et tal on võimalus täielikult kontrollida enda lapsi, sest tal on juriidiliselt see õigus ja lapsed sõltuvad temast. Kas tunnete end vanemana õnnestunuma kui õnnestub sundida enda last, kes pigem oleks nõus lugema entsüklopeediad, lahendama kolmekordseid integraale ja lugema kõik osad “Sõda ja rahu”, kui et rohima palava päikese käes maasika- (mille saak hiljem küll koristatakse kuid läheb osaliselt mädanema (sest keegi hiljem nende müügiga tegeleda ei viitsi)) või moos käärima (sest moosi keegi korralikult teha ei viitsi) ja lillepeenraid (mille ainuke funktsioon, et emale meeldib ja kuna laps sõltub emast, siis laps peab või noh vähemalt kui ta tahab olla “tubli laps”, siis ta teeb nö. “vabatahtlikult”). Laps saab ametlikult 18 või lahkub kodust ja maale ei tule enam mitte mingi hinnaga. Kas see ongi see korras närvisüsteemi ja tasakaalus enesehinnaguga tulevase täiskasvanu kasvatus? Kas nii raske on leppida, et laps ei ole vanema koopia ja tal võivad olla hoopis teistsugused huvid? Jah, nõukogude ajal, kui tahtsid süüa saada, pidi peenraid tegema, see oli hädavajadus. See ei ole enam nii.
PS! Mina tahtsin lugeda ja elada suurlinnas. Nüüd kus ma olen juba ammu täiskasvanud, ma seda ka teen. “Maale” lendan kord aastas Tallinnasse.

See ongi normaalne, et nad tahavad omaette olla. Ma mäletan, et ma olin samasugune. Ma tahtsin lihtsalt üksi kodus olla- sain proovida meigitooteid ja ema riideid-kingi:) nutivahendeid siis polnud. Tahtsin vahepeal sõbrannadega käia, aga sellist maaelu ma ei nautinud ega naudi ka praegu. Minu lapsed 14 ja 16- üldjuhul ikka toimetame koos, aga tihti eelistavad nad ise omapäi olla. No on teatud erandid- jõulud jms pühad. Nad ei taha enam eriti meiega kaasas ei külas ega kuskil mujal käia. Vanaema juures maal oli vahva kuskil 10-aastaseni, pärast seda nagu väga ei tahtnud suveks maale, vähemalt terveks suveks.

Probleem oleks kui lapsed jääks üksi linna. 12 ja 13 on selleks siiski liiga lapsed arvan mina. Aga kui vanaema ka, siis minu meelest see on just äge võimalus mehega omaette aega veeta. Kui sageli te muidu nii seksida saate, et ei pea mõtlema, et pereliikmed ei kuuleks. Hundid söönud ja lambad terved.
Aga mulle just meeldis lapsena ja ka teismelisena maakodus olla, üllatav lugeda, et nii paljudele ei meeldinud. Uitasin looduses, sõitsin rattaga, korjasin lilli, lugesin pööningul raamatuid.

Ega nad linnas ka koguaeg sõpradega pole ju. Ja kui on siis kas nad peavad olema iga päev sõpradega nii et maal ilma ei saa.
Kas just ei peaks vahel täiesti arvutivaba elu, päris elu ka elama? Päris elu koos aiatöödega ja vanematega. Või peavad selle nimel pingutama vaid vanemad et veeta aega perega ja perena. Pingutama peavad vaid vanemad et teha aiatöid?
Kuidas sa veedad aega vanematena lastega kui nad ei taha sinuga olla koos ????

Eks see soov või mittesoov sõltub paljudest asjadest – kas seal on kaaslasi, kas on ka omaette ja perega rohkem olija või igal ajahetkel sõpradega koosolija, kas on seal midagi lapsele huvipakkuvat teha jne. Seda enam on lihtsam meeldivuse järgi valikuid teha, kui tegelikult ei jää lapsed päris omeatte koju, vaid ongi nagu natuke ka vanemaga omette, kui tel vanaema teisel korrusel elab.
Meil endal maakodu ei ole, aga me käime vanavanemete juures. (Eriti sel aastal) kooli ajal ei õnnestu igasuguste asjatoimetuste kõrval (trennid, sõbrad, suurenenud õppimised) väga tihedalt käia, seega suvel käime kahtede vanemate (lapse vanavanemate) juures ka rohkem (juba natuke ka aitamas) ning 15-aastane veel tahabki ka osaliselt nendega olla (koos meiega ja omaette ilma meieta) ja naudib veel teatud koguses korraga ja teatud aja tagant maal olekut, kuigi tahab ka rohkem, kui eelnevad aastad, kodus viibida. Lisa seltskonnaks on ka aeg-ajalt mõned samasugused vanavanemate juures olijad, aga viimasel ajal ei satu ühe ajal olema, sest sellises vanusest tõesti paljud enam ei käi vanavanemate juures nii hea meelega ja pikemalt.