Teema: Teismelisel mokatubaka sõltuvus, kogemusi?

#3734885:

Mida see mokatubakas endast üldse kujutab ja kui ohtlik see teismelistele noortele on? Ja kui tugevat sõltuvust tekitab ning millised on võõrutusnähud? (Jaa, olen juba lugenud kodulehti ja pisut uurinud, aga huvitaks just lapsevanemate või kasutajate endi kogemus.)

Kui oled karpe leidnud, nende sisu uurinud ja ka netist lugenud, siis vast enam-vähem tead, mis tootega tegemist. Ei ole ohtlikum kui suitsetamine, küll on neis padjakestes nikotiini kogus harilikult palju suurem kui sigarettides. Sõltuvust tekitab sarnaselt suitsetamisega ja võõrutusnähud ka samad – dopamiini vallandavaks aineks nikotiin.

Ei oska Sulle kasvatuslikust seisukohast kahjuks nõu anda. Kui kodus tuumasõja korraldad, muutub ehk karpide peitmisega hoolikamaks, väldib testihirmus Sinuga suhtlemist või normaalsel ajal koju tulemist, aga ilmselt tarvitab ikka edasi. Keeruline lugu on nende sõltuvustega. Oma kogemusest (liikusin teismelisena palju “halbades” kampades) võin nii palju öelda, et enamik kasvab igasuguste ainete katsetamisest välja, mõni jääb aeg-ajalt tarvitama, mõni läheb üha kangemate peale ja käib alla. Üldiselt, kellel kodus head suhted ja muu elu korras, neile paistis vanemana ja uute huvide tekkides loobumine kergemalt tulema. Sõltuvusttekitavaid ained kipume ju otsima millegi leevenduseks, eks teismelisel omad vanusest tulenevad probleemid, sisemine äng ja maailmavalu. Vähemalt osadel kipub olema.

Loodan, et saad siit asjalikke nõuandeid ja soovin kannatlikku meelt.

Minu kogemus sind vist ei aita.

Mul on 15-aastane poeg, kes tuli ükspäev jutuga, et ema, ma tahaksin endale e-sigaretti osta. Isegi näitas, millist.  Et teistel on ja tema tahaks ka.

Ja siis mul oli mõtteainet ikka mitmeks päevaks.  Esimene reaktsioon oli, et mitte mingil juhul, alaealine ju! Siis olin isegi rõõmus fakti üle, et ta üldse minu käest luba tuli küsima, no miks peaks üks lauspubekas sellist asja emale rääkima.

Seejärel leidsin, et mul on nüüd võimalus kaasa rääkida, et mis tingimustel ma üldse nõus oleksin, et see asi meie majja tuleks…  Et kooli ei vii, toas ei tee, oma raha eest ostab nii e-sigareti kui täitevedelikud ja  peab olema uus asi, korralikust poest, mitte ei lase mõnel sõbral sebida. Arutasime, tegime kokkulepped. Ise lõpuks ostsin.

Ega ma otsi vabandusi, aga olen üsna kindel, et kui ma oleksin  resoluutselt ära keelanud, oleks ta selle ilmselt varem või hiljem ikkagi endale salaja korraldanud. Nüüd on see üle poole aasta tal olnud, seda ei peideta minu eest, vedeliku olematu kulu järgi  vaatan, et ikka väga vähe teeb. Ju siis oligi sellepärast vaja, et sõpradel oli ka.

Ma ei soovita sellist teguviisi kellelegi. Lihtsalt meie peres oli nii.

Kas suhtleb ikka veel selle suvel leitud seltskonnaga? Kui jah, siis mingist loobumisest võib ainult unistada. Ongi vaid loota, et ise tüdineb ära ja leiab uued sõbrad ning huvid.

Minu arust tuleks ikka keerata taskurahakraan ka mõneks ajaks, näiteks mitmeks kuuks kuni pooleks aastaks, täielikult kinni. Tõsi, mõnda aega ilmselt need sõbrad aitavad tal tubakat hankida. Kuid lõpmatuseni ei tee seda keegi ja irduvad ise kui näevad, et temast enam kambajõmmi pole.

Sularahas kindlasti enam taskuraha ei annaks ja taskuraha saab tagasi kui usaldus on tagasi võidetud ja probleemid kadunud. Kui tahab saada seda tagasi, motiveerigu end tubakat maha jätma.

Ise kindlasti nn tagasi ei tõmbaks.

Kindalt ja kiirelt toimivat nõu ei oska ilmselt keegi anda. Ma arvan, et ei teeks halba, kui läheksite ise noortele spetsialiseerunud psühholoogi juurde, kes selgitaks teile ehk täpsemalt, kuidas teismelise aju töötab.Meie keskealistena sellest aru ei saagi.

Kui tegemist on trotsliku ja nutika lapsega, siis ta leiab lihtslt teised viisid selle tegemiseks. Minu meelest ei saa teismelise puhult trotsi alahinnata, see on võimas jõud!

Kuidas teil muidu suhted on? Kas ta räägib oma kooliasjadest ja muudest muredest? Eks me vanematena peame oma võitlusi valima, kui me kogu aeg õiendame nendega kõige pärast, siis ega see suhteid ei paranda. Ma olen teoorias tugevam kui praktikas 🙂

Aga kui me kogu selle kasvatamise (õiendamise, karistamise, piiramise) käigus kaotame lapsega kontakti, siis pole lõpuks enam mingit vahet, mida me räägime, niikuinii ei kuulata.

Kui mu mees hakkaks mind piirama, siis ma saadaks ta ikka väga pikalt. Kui ta hakkaks siiralt rääkima, et ta on minu pärast mures, sest …  ja teeks seda õigel hetkel, siis ma ikkagi kuulaks ja hakkaks ehk mõtlema. Aga sõltuvuse lõpetamise soov peaks tulema ikka sõltlaselt endalt.

Jaksu!

Millal ta viimati hambaarstil käis? Palu hambaarstil lapsele loeng pidada, pilte näidata, milleni see lõpuks viib. Muidugi pead hambaarsti nõusse saama, laps peab teda uskuma jääma.

Spetsialistid ei ole kasutu kamp, kuid arvestama peab, et see mis on aastaid viltu läinud, ei saa ühest korrast naksti korda.

#3736194:

#3736054:

Ma arvan, et ei teeks halba, kui läheksite ise noortele spetsialiseerunud psühholoogi juurde, kes selgitaks teile ehk täpsemalt, kuidas teismelise aju töötab.

Juba käidud, tulemus null. Rääkis üldist juttu, millest kõike teadsin ennegi. Ma ise olen muide õpetaja ning laste, sh teismeliste psühholoogiat õppinud keskmisest pisut rohkem. No ei ole päris mure korral neist teadmistest kasu. Ei ole mul abi õpikuteadmisest, et “teismelise ajus toimuvad suured muutused”. Loomulikult need toimuvad – ent mis edasi?

Iseenesestmõistetavalt püüavad kõik vähegi normaalsed lapsevanemad lapsele nagunii ju selgitustööd teha, räägivad talle ilusasti ja siiralt, et nad on väga mures, kirjeldavad tagajärgi, ja kui laps ikka ei kuula, siis viimases hädas lähevadki piiramise teed.

Sellega, et sõltuvuse lõpetamise soov peaks tulema sõltlaselt endalt, olen 100% nõus. Samas, kuidas teismelisele seda mõistust pähe panna? Selleks, et ajus “restarti” teha, oleks vaja midagi, mis teda tõsiselt mõtlema paneks või raputaks, niisama siiras jutt pole seni mõiganud. V-o, kui parim sõbranna sõltuvuse tõttu sureb või tervise pöördumatult rikub, siis hakkab mõtlema.

Saad sa aru, et inimese aju ei ole supipott, et võtad kaane pealt ja lisad seda, mis sulle meeldib. Ja sa veel väidad, et oled psühholoogiat õppinud. Magasid seal loengus? Psühholoogidel ei ole mingit võlukepikest, mis vastupuikleva sõltlase terveks teeb.
Sõltlane saab terveks, kui ta seda ise tahab. Sina räägid tagajärjed ära, kuigi neid teab ta ilmselt isegi. Ja siis jääb üle vaid oodata. Kui laps saab aru, et tal on sõltuvus ja ise toime ei tule, pöördub psühholoogi poole. Võimalik, et saab ka ise üle nagu enamik saab üle oma teismeea lollustest.

Kui lapsel on nikotiinisõltuvus, siis tuleb seda ravida. Keelamisest pole abi.
Ostke talle nikotiiniplaastreid ja las proovib nende abil loobuda.
Mida varem ta võõrutusraviga alustab, seda paremad on tulemused.

Plaastreid olen ise kasutanud ja on kasutanud minu lähikondsed. Plaastrit kandes kaob nikotiininälg ära (plaaster toidab nö) ja sellega seoses jääb ära see tubaka manustamise tegevus (sigareti süütamine või padja suhu pistmine). Kui seda ei toimu, siis see tegevus ununeb kehal varsti ära ja keha harjub asendustegevustega. Plaastrite kuur võib kesta pikalt, kuu-kaks, aga mõnel kaob halb harjumus kiiremini.

#3742020:

Või mis on nikotiini manustamine võõrutusplaastiga parem kui suus oleva padjakesega?

Vahe ongi selles, et kuna plaastri kaudu imendub (kontrollitud kogus) nikotiini ühtlaselt päeva jooksul, siis on aju rahulik ja nikotiinitooted ei tule päevade kaupa meeldegi. Kui plaastriga koos suitsetada või kasutada muid tubakatooteid, siis hakkab üsna kohe üsna halb. Keha harjub päev-päevalt, et hea tunde tekkimiseks ei pea midagi suhu toppima, ei suitsu, ei tubakapatja, ei toitu. Kuigi nikotiinisõltuvus on füüsiline sõltuvus, on selle füüsilised ärajäämanähud väga tagasihoidlikud. Pigem on see vaimne sõltuvus. Plaastrit kandes harjutatakse endal just viimast küljest ära.

Mokatubakaga kogemus puudub, kuid olin ise aastaid tagasi tugevas sigaretisõltuvuses (kuni kaks pk päevas). Suutsin suitsetamise maha jätta tänu mingisugustele tablettidele (nime kahjuks ei mäleta), mis ei lasknud nikotiinil mõjule pääseda (raske selgitada, sellist kaifi ei tekkinud, oli tunne, nagu tõmbaks sooja auru). Tablettide mõjul kaotas suitsetamine mõtte.

Ise olen ka noorena mingi aeg tarvitanud ja ei kujuta ette, kas laps kuulda võtab, aga kui mul tuli isu peale, siis ostsin piparmündimaitselist nätsu. Täitsa reaalselt aitaski, kuna nätsul on sarnane maitse ja asendab seda tegevust (et pead miskit suhu panema). Plaastreid pole proovinud, ei tea kas aitab.

#3750378:

Jääbki elu lõpuni sõltlaseks. Varsti esihambad ka läinud.

Liberid otsustasid, et see narkootikum tuleb legaliseerida. Ikkagi Rootsi traditsiooniline narkots ja puha.

Palun mine ravile.