Kui “lapsed” on nii tegijad, et paarielu elavad, siis oleks aeg ju ka OMA kodu rajada, vanematekodu on siiski VANEMATE kodu ja nemad ei pea sinna kedagi võõrast sisse laskma, kui ei taha. Ei saa olla nii, et kui vaja sängi jagada, siis on hirmus täiskasvanud, aga kui vaja täiskasvanu kohustustega silmiti seista, siis ühtäkki lapsed ja “see on tema kodu ka”.
Sest eluülikooli emmede arvates, kelle varajase noorusaja pöörased seiklused neid tänagi muigama panevad, ei tee teismelised midagi valesti, nad ju ainult seksivad, mis selles halba saab olla? Kodus, oma voodis olevat ikka palju mugavam, kui võõrad seal ei tolgenda. Kui ruumi on, siis miks mitte, emme saab teha teises toas romantikat. Hooliv, eluülikooli emme ostab vajalikud vahendid ja küsib, kas raha on energiajookide, mokatubaka jaoks juurde vaja? 15-17 aastased on nende arvates juba suured inimesed, ise vastutavad, ise teavad, mis teevad ja täiesti arusaamatu ja ebaõiglane on mitte lubada ööseks oma koju teisi teismelisi.
Täiesti mööda paned.
Mina olin küll napilt-napilt 18 täis, kui mu peika mu vanematekoju käima hakkas, aga põhimõtteliselt sama vana kui TA laps, st ikkagi lapsestaatuses – tööl ei käinud veel, vaid vanemate rahakoti peal, lõpetasin keskat / läksin ülikooli just. Mul on haritud vanemad, kes ei teinud sellest, et mul ühtäkki külaline on, kes meil ka ööbib, mitte mingit numbrit. Ei kutsunud meid köögilaua taha “rääkima”, ei esitanud väljakolimisultimaatumeid, ei survestanud mind peikaga aja veetmise asemel hoopis emme-issiga loomaaeda minema vms. Nad austasid minu valikut, seda, et ma olen (kohe) täiskasvanuks saamas, minu õigust leida kaaslane ja turvaliselt katsetada koos olemist-elamist, selle asemel et survestada mind kohe peika tekkides kodust lahkuma, ühist eluaset üürima vms (mis olnuks ju hoopiski selge tõuge liiga vara pereelu alustama ja märksa ebakindlam valik).
Algul veetsime aega minu või poisi lapsepõlvekodus, käisime teineteise peredega koos emma-kumma maakodus jne, ja kui peika ülikooliga poole peal oli, kolis ta lõplikult meile (mu perel oli suurem maja) ja hakkas ülikooli kõrvalt tööl käima ning muidugi panustas siis ka eluaseme ülalpidamisse minu ja enda osa (mina käisin ülikoolis ja selle kõrvalt tänu vanemate ja mehe toele ööle minema ei pidanud). Veel mõned aastad hiljem abiellusime, kolisime omaette elama, saime lapsed. Nüüd, mituteist aastat hiljem, on mu vanemad pensionärid ja ehitame neile väikest maja OMA kodu lähistele, et nad saaksid suurest linnakodust loobuda, kui enam ei jaksa sellega hakkama saada ja vajavad kellegi abi.
Ma tahan selle pika jutuga öelda, et häid suhteid saavutatakse harva ultimaatumeid esitades ja kellegi kõige tugevamatest tunnetest üle sõites. See, et peaaegu täiskasvanud laps mingil hetkel kellessegi armub ja vastuarmastust leides ka ihu ja hingega selle armumise objektiga pidevalt koos olla tahab, on loomulik. On vanema valik, kas ta sellel hetkel lükkab last endast teadlikult veelgi eemale või annab lapsele ja ta kaaslasele aega ja ruumi. Ma ei tea, kas ma oleks nii edukalt keskkooli ja ülikooli lõpetanud, kui vanemad oleksid meid mehega välja visanud, oma elu peale surunud. Ja ma ei tea, kas minu ja ema-isa vahel oleksid siis nii soojad suhted, millest võidavad kokkuvõttes KÕIK osapooled – mitte ainult need äkitselt seksima hakanud noored.
No ma ei tea…
Meil kaheküneaastane poeg tõi meie kolmetoalisse korteriise pruudi, kes seitsmest päevast vähemalt viiel meil elab, sööb, joob ja magab, peseb ja kuulab muusikat.
Mina küll ei taha oma kõrges vanaduses – 58 – enam kodu ja sissetulekuid noortega jagada, ja ega minu arvates see just õige polegi.
Ka minul on õigus oma elule ja rahule, segamatule seksile ja sissetulekute oma äranägemise järgi kulutamisele.