Nooruk võiks ju aru saada, et eriarvamused on normaalne ja hädavajalik osa elust. Samas tema roll munana on siiski kana austada. Jää oma arvamuse juurde, aga ära mine vanema ja kogenuma juurde oma tarkustega hüppama. Sõnade tonaalsus ja tähendus muutub ajas ning laps võib ju kasutada neid sõnu, mida tahab, aga vanemale inimesele sõnu suhu toppida on igal juhul nõme.
On ilmselge, et vanemal põlvkonnal on mingisuguseid iganenud arusaamu ja see võib tekitada konflikte. Üks ei vääri rohkem lugupidamist kui teine lihtsalt oma vanuse pärast. Ka vanem peab nooremat austama, see ei käi ainult ühtpidi. Ja kellegi sõna ei pea peale jääma sellepärast, et ta on vanem. Tark inimene aktsepteerib eriarvamusi, mitte ei hakka teisi kangekaelselt ümber veenma või viimases hädas oma autoriteediga vehkima (kui pead seda tegema, pole sul seda nagunii).
Kui on näha, et argumentatsioon ei vii kuskile, kumbki pool jääb oma arvamuse juurde, siis tuleb seda tunnistada ja sellel teemal rohkem mitte diskuteerida. Ma saan ka oma pereliikmetega muidu läbi, aga kui keegi hakkab mingisugustel uhhuu-teemadel (mingid vandenõuteooriad jne) rääkima, siis ma ütlen kohe, et vahetame plaati. Paar korda olen juba ära kuulanud, võimaluse andnud, ärritunud selle lolluse peale ja edaspidi lihtsalt öelnud, et väldime seda teemat. Meil on palju muid ja toredaid asju, millest rääkida.
