Soovin kuulda nippe kuidas elada üle teismeiga ja tiinekad inimesteks kasvatada, nii et hundid oleks söönud ja lambad terved, nö.
Minu sõna viimasel ajal ei maksa meil küll eriti midagi. Veel käivad jonnihood nii nagu ennem 3aastasena, ja proovivad manipuleerida nii nagu annab. Kõik endised hobid ja huvid on kadunud, ainult nutides passitakse.
Mismoodi end kehtestate? Nutiseadmete keelamisega karistan siiani, eks näis kui kaua see veel mõjub. Selline kohutav aeg.
See ei kõla nüüd küll eriti julgustavalt, aga teismeliseeas väljenduvad probleemid ei lähe vanusega iseenesest üle. Pelgalt karistustustega ennast ei kehtesta. Kui ma nüüd tagasi vaatan ja mõtlen, millest kõige enam abi oli, siis sellest, et püüdsin aidata lastel üles leida need tegevused, hobid ja spordialad, mis neile kõige rohkem rõõmu pakkusid ja siis tegin kõik selleks, et neid selles toetada nii kaasaelamisega kui rahaliselt. See ei olnud kerge. Olen võtnud väikelaenu, et lapsele spordivõistlusteks vajalikku kallist varustust osta. Olen kõik erimeelsuste kohad lastega põhjalikult läbi arutanud ja argumenteerinud, mitte sugugi ei ole nad mu argumente kohe aktsepteerinud. Olen lubanud neil teha isegi asju, mille puhul kõhklesin, kas ma mitte neile liiga suurt vabadust ei anna, aga sain aru, et keelamisega teen asja hullemaks. Et kui nad tajuvad, et mingi vabadus on usalduse küsimus, siis nad ehk õigustavad seda usaldust. Läks õnneks. Alati ei pruugi minna. Olen leppinud sellega, et iga uue põlvkonna väljakutsed elus on erinevad ja mul ei pruugigi olla võimalik neile oma malli iga hinna eest peale suruda. Leian, et jõuliselt on vaja sekkuda vaid siis, kui lapse tegu või valik on seotud millegi eetiliselt halvaga – jääb vahele valetamisega, varastamisega, kellegi kiusamise või haiget tegemisega näiteks.
Aga kui vanad hobid ja huvid on kadunud, siis näita üles huvi ja uuri, millest võiks saada nende uued huvid ja toeta neid siis võimalusel.
Soovin kuulda nippe kuidas elada üle teismeiga ja tiinekad inimesteks kasvatada, nii et hundid oleks söönud ja lambad terved, nö.
Minu sõna viimasel ajal ei maksa meil küll eriti midagi. Veel käivad jonnihood nii nagu ennem 3aastasena, ja proovivad manipuleerida nii nagu annab. Kõik endised hobid ja huvid on kadunud, ainult nutides passitakse.
Mismoodi end kehtestate? Nutiseadmete keelamisega karistan siiani, eks näis kui kaua see veel mõjub. Selline kohutav aeg.
Aga mida sul kehtestada on? Samahästi võid küsida, et kuidas end naabrinaise üle kehtestada. See ongi tema elu ja tema otsused. See ei tähenda, et sa peaks igale tema käsule alluma, aga sa ei saa ka väga kamandada.
P.S. katsu nüüd ette kujutada, et tuleb keegi ja ütleb, et sa tegid trepikotta mudaseid jälgi, karistuseks võtan su telefoni ära. Natuke alandav?
Teismelised (lapsed üldse) käituvad vanematega hästi kui vanemad on selle “välja teeninud” ehk soov on olla hea, kuna vanemad on oma autoriteetsuse armastusega välja teeninud. Kui vanemad kehtestavad oma autoriteeti karistuse meetodil või “mina poon ja käsen”, “sa teed nii, sest ma ütlen” jne siis ongi seda vastuhakku rohkem. Ehk laps peab ise tundma, et oma käitumisega teeb ta vanematele haiget, see nõuab hästi palju vastastikku usaldust ja sarnast suhtumist juba lapsest peale. See ei tähenda, et laps peaks olema sõber, vaid laps ootab põhjendamist.
Lapsena on üks hetk kõik muu tähtsam, et a la miks ma pean aitama süüa teha/nõusid pesta – sa peaksid seda tegema ka siis kui mind ei oleks. Ise sa tahtsid lapsi/mind vmt suhtumine. Pigem aitabki see, asjad pole – sa pead aitama, sest ma ütlen. Vaid oledki lapsega ka inimene – ma olen täna nii väsinud ja sinust oleks väga palju abi kui aitaksid, saaksime kiiremini tehtud ja saame pärast näiteks midagi toredat koos teha vmt. Samuti peab vanem ka ise oma lubadustest ja asjadest kinni pidama – kui ütledki lapsele, et teed X asja ära siis saab laps teha Y asja siis nii on, mitte kui laps aitab ei hakka talle ka siis asju juurde laduma. Või kui lepite kokku esmaspäeval, et laps koristab see nädal oma toa ära siis ei hakka E-R iga päev pinda käima, et “lubasid ju koristada” – kui tähtaeg sai nädal siis nii on.
Ehk teismeline tunneb ennast juba täiskasvanuna ja samas ajal tahab, et temaga suheldakse ja arvestatakse nagu täiskasvanuga, aga samas olla laps. Ehk see “poon ja käsen” meetod teeb asjad hullemaks – tulebki rohkem suhelda. Lasta ka lapsel endal põhjendada kui midagi tahab või miks ta nii tegi vmt. Kui tahad, et laps peab oma kokkuleppeid peab vanem enda omasid pidama jne.
Kui väiksest saadik on olnud lapsega suhe stiilis käsin, poon ja lasen, ning pidevalt karistan ka veel, siis nüüd saad selle kõik kamaluga tagasi. Kuidas nüüd sellest olukorrast välja tulla on tõesti raske.
Mina saatsin jonniva teismelise oma tuppa elu üle mõtlema, et kas ikka asi nii halb. Suurema rääkis, et puhises veel tükk aega ja ootas, et äkki ema tuleb ja saab veel teemat üles katkuda, aga kui välja tuli – ema kas magas või luges – natuke nõme oli hakata ise teemat üles võtma. Pubeka iga on eksam varsemale kasvatusele, kui on olnud head, lähedased suhted, siis ei ole hullu, oluline on kasvatada enesekindel laps, kes julgeb jääda endale kindlaks ka n.ö. halbade sõprade kiuste. Kui lapsel enesekindlus puudub, siis hakkabki sõprade järgi või nende heakskiiduks lollusi tegema.
See oma tuppa saatmine, mõtlema, on mis? Mu lapsed ongi oma toas. Neid sealt välja saada ei saagi.
Mis see “minu sõna ” täpsemalt tähendab? Kui kõigil on oma sõna, siis polegi teismelisel millegi üle turtsuda ja kõik läheb valutult. Kui on ainult sinu sõna, siis läheb ilmselt mässuks jah.
Parim aeg üldse lastega toimetulemiseks on teismeliseaeg mu meelest. Kuus poega üksinda täiskasvanuks üksi kasvatanud ja kui natuke turtsplärtsu välja arvata, siis väga mõnus aeg. Võtsin lapsi juba pisikesest peale võrdsetena ja tundus, et see toimis.
Soovin kuulda nippe kuidas elada üle teismeiga ja tiinekad inimesteks kasvatada, nii et hundid oleks söönud ja lambad terved, nö.
Minu sõna viimasel ajal ei maksa meil küll eriti midagi. Veel käivad jonnihood nii nagu ennem 3aastasena, ja proovivad manipuleerida nii nagu annab. Kõik endised hobid ja huvid on kadunud, ainult nutides passitakse.
Mismoodi end kehtestate? Nutiseadmete keelamisega karistan siiani, eks näis kui kaua see veel mõjub. Selline kohutav aeg.
Ma arvan, et suhted pannakse paika kui lapsed on väikesed. Mul on olnud võimatud 6 aastased aga mingeid pubekate jamasid õnneks ei. Lapsi on kolm ja kõige noorem on laisk kui lohe. Aga mitte ükski ei ole linnapeal hänginud, suitsetamisega vahele jäänud, massiliselt koolist puudunud. Pigem on olnud probleem, et mina ei luba haigena kooli minna ja nemad ikka tahavad.
Mina usaldan oma lapsi ja mingeid tipphindeid taga ei aja.
See oma tuppa saatmine, mõtlema, on mis? Mu lapsed ongi oma toas. Neid sealt välja saada ei saagi.
Ma rääkisin, et see aitab nende jonnihoogude vastu, sest teismelisega vaielda sel hetkel ei ole sügavat mõtet, pakudki välja, et mõelgu selle üle rahulikult järgi ja arutame siis, kui on suuteline seda tegema, mõttetu on üksteisest üle rääkida.
Kui väiksema lapse puhul piisab tema kaasa saamiseks see, et lihtsalt ütled – et nüüd sõidame sinna või tänna, siis pubekas (nagu sa ka ise) soovid, et sellised asjad lepitakse juba varem kokku. Et ei ole nii, et hommikul lennatakse peale, et nüüd kõik riidesse ja sõidame vanaema juurde. Omas toas olemises ei ole midagi ju halba, kui laps muul ajal piisavalt liigub – jalgsi kooli, trenni jne. Enam ei ole vanem otsustaja, vaid nüüd otsustate koos.
Mul on olnud väga keeruline ja tõrges pubekas, kes 17-aastaselt teatas, kuidas tal on oma vanematega vedanud. Hea teada.
Mulle tundub see nagi teistpidi. On vaidlus. Aga mitte mina ei saada teda kuhugi. Ta läheb ise ja jätab mind nö mõtlema. Ja ei tulegi sealt oma toast välja.
Tähtis on see lapsevanema sisemine enesekindlus, et ta teab, et tema on oma lapse põhitugi, eluaegne toetaja ja kuni täisealiseks saamiseni ka vastutaja. Tegelikult on enamiku vanemate endi sees olemas see nabanööri pidi kaasatulnud teadmine, mida ta laps vajab ja kuidas seda saavutada.
Tihtipeale löövad selle sümbioosi sassi kõiksugu “headsoovivad” sugulased ja tuttavad, kes alailma arvavad, et nemad teavad, kuidas sellel emal ikka parem oleks oma last kasvatada; mida peab too oma lapsele ütlema, kuidas lapse juures istuma ja astuma. Ja kui too ütleja tundub olema justnagu autoriteetne persoon või nii, siis kipubki lapsevanem võtma tema juttu puhta kullana, üritadeski teha nii, nagu targutaja tahtis. Lisaks on tänapäeval kogu meedia pungil täis õpetussõnu vanematele, psühholoogide horde tekib nagu seeni pärast vihma – ja kõik nad arvavat teadvat paremini, kuidas vanem peab oma lapsega suhtlema, mida tohib öelda ja mida ei tohi jne.
Vanemas tekib ebakindlus, tunne, et kõik teised oskavad ja teavad paremini, ainult tema ise on loll ja oma lapsele lausa ohtlik. Ise taban end tagantjärele kahetsemast, et ausalt öeldes oli minu sees see õige teadmine ju täiesti olemas, miks tegin nii rumalasti, et kuulasin seda ja teist ja kolmandat? Egas nood targutajad siis ei vastuta minu lapse eest, kui midagi viltu peaks minema, on just nemad esimesena kadunud kui vits vette.
Tuleks valida oma võitlused. Ei saa olla nii, et sama karistus ja draama tekib näiteks sellest, kui laps on kella kaheni üleval ja sellest, kui laps satub narkomüügiga politseisse. Kui hinded on korras ja kriminaalseid tegevusi ei ole, siis on see arvutis olemine ja laisklemine väike probleem, millele ei ole vaja reageerida nagu tegemist oleks maailmalõpuga ja laps on viimane patune. Ise täiskasvanuna tahad ju ka mõnikord rohkem laiselda ja perekoolis skrollida. 😀 Lase siis lastel ka natuke elada nagu inimese moodi, mitte nagu robot, kes peab iga sekund midagi kasulikku tegema, kas õppima, õues palli taguma või kodu koristama. Ise suudad enda standardile vastata ja pärast tööpäeva jõusaali ronida? Teismelise koolipäev on sama väsitav kui tööpäev.
Tuleks valida oma võitlused. Ei saa olla nii, et sama karistus ja draama tekib näiteks sellest, kui laps on kella kaheni üleval ja sellest, kui laps satub narkomüügiga politseisse. Kui hinded on korras ja kriminaalseid tegevusi ei ole, siis on see arvutis olemine ja laisklemine väike probleem, millele ei ole vaja reageerida nagu tegemist oleks maailmalõpuga ja laps on viimane patune. Ise täiskasvanuna tahad ju ka mõnikord rohkem laiselda ja perekoolis skrollida. ???? Lase siis lastel ka natuke elada nagu inimese moodi, mitte nagu robot, kes peab iga sekund midagi kasulikku tegema, kas õppima, õues palli taguma või kodu koristama. Ise suudad enda standardile vastata ja pärast tööpäeva jõusaali ronida? Teismelise koolipäev on sama väsitav kui tööpäev.
Minu arust aitab see kui reeglid on ette teada.
Nt laps teabki, et peale kooli on tund puhkust, tund õppimiseks ja peale seda võib 2h arvutis olla – siis saab ka ise oma aja planeerida. Probleemid tekivad siis jah kui järsku lennatakse sisse, et “sa kogu aeg oled arvutis. tee nüüd ja kohe paus” vmt. Ajakava saab ka lapsega koos kokku leppida – et kuidas ta ise tahab planeerida – et millal õpib, vaatate, mis kell pere söögiaeg on jne. Mõni kord on tõesti see, et näiteks laps tegeleb oma toas kooli asjadega, läheb just arvutisse ja siis tuleb nt vanem sisse ja hakkab juba loengut pidama “koguaeg ainult vahid ekraani” – samal ajal üldse ei kuula kui laps üritab selgitada, põhjendada vmt.
Ma rääkisin, et see aitab nende jonnihoogude vastu, sest teismelisega vaielda sel hetkel ei ole sügavat mõtet, pakudki välja, et mõelgu selle üle rahulikult järgi ja arutame siis, kui on suuteline seda tegema, mõttetu on üksteisest üle rääkida.
Vaidlus on selles suhtes halb, et enamasti see kipub nii olema, et kummalgi on oma argument ja teise oma arvesse ei lähe, vaid mõlemad usuvad, et temal just on õigus ja jäävad selle juurde. Vaidluse asemel peaks just argumenteerima. Põhjendama oma tundeid sellega seoses. Liiga palju tehakse etteheited “sina” suunal – peaks just rääkima ja põhjendama “mina” suunal. Mitte “sa oled kogu aeg telefonis” vaid “ma näen, et oled pidevalt telefonis ja tunnen muret, eelkõige su silmade pärast, mis vajavad puhkust” jne. Ning suhtlus peaks olema siiski ka lapsega viisakas ja arvestav, mitte, et pane nüüd telefon käest ja tee seda. Vaid “kui sobib siis lõpeta telefonis oma asjad ja mul oleks sind vaja viie minuti pärast kööki appi süüa tegema.” Ning kui laps keeldub siis kuulata põhjendust – laps võib ka keelduda tõesti asjadest, mis pole tema kohustus nt ütlebki, et ta ei jaksa/tunneb halvasti vmt, aga seejärel saabki lapsega kokku leppida vastavalt sellele, et okei, kui tunned halvasti siis ei pea appi tulema, aga lepime kokku, et paned pooleks tunniks telefoni ära ja puhka natuke, pane näiteks silmad kinni ja proovi pikutada” vmt.
Vaid “kui sobib siis lõpeta telefonis oma asjad ja mul oleks sind vaja viie minuti pärast kööki appi süüa tegema.” Ning kui laps keeldub siis kuulata põhjendust – laps võib ka keelduda tõesti asjadest, mis pole tema kohustus nt ütlebki, et ta ei jaksa/tunneb halvasti vmt, aga seejärel saabki lapsega kokku leppida vastavalt sellele, et okei, kui tunned halvasti siis ei pea appi tulema, aga lepime kokku, et paned pooleks tunniks telefoni ära ja puhka natuke, pane näiteks silmad kinni ja proovi pikutada” vmt.
Jutt väga ilus, ent töötab tihtipeale vaid teoorias. Mina olengi täpselt niimoodi teinud, juba aastaid, aga tulemust netu.
Nt laps lamab voodis nutikas, kutsun appi süüa tegema. Laps ütleb pilku tõstmata: “Ei taha.” Lähen voodi juurde, räägin ilusasti, argumenteerin. Ta isegi ei vaata üles.
Ja nüüd ongi lapsevanema võimalused tegelikult otsas. Sest lapse peale häält tõsta ju ei tohi, nutikat ära võtta ka ei tohi. Ainuke, mida veel vanemal teha lubatakse, on ehk taskuraha vähendamine. Ütlengi siis, et jätan su taskurahast ilma. Selle peale tuleb: “Ahah.” Ja lamab edasi nutikas. Ilmselgelt ei ole hetkel taskuraha teema üldsegi päevakohane, tal parasjagu on veel vanaemalt sünnipäevaks saadud sajaeurone kotis ja muu ei huvita.
Jah, tean, kuidas nüüd tullakse mulle ütlema, et “hiljaks oled jäänud, usaldus on kadunud, vaata peeglisse miks su laps ei kuula sind” jne-jne.
Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
Vaid “kui sobib siis lõpeta telefonis oma asjad ja mul oleks sind vaja viie minuti pärast kööki appi süüa tegema.” Ning kui laps keeldub siis kuulata põhjendust – laps võib ka keelduda tõesti asjadest, mis pole tema kohustus nt ütlebki, et ta ei jaksa/tunneb halvasti vmt, aga seejärel saabki lapsega kokku leppida vastavalt sellele, et okei, kui tunned halvasti siis ei pea appi tulema, aga lepime kokku, et paned pooleks tunniks telefoni ära ja puhka natuke, pane näiteks silmad kinni ja proovi pikutada” vmt.
Jutt väga ilus, ent töötab tihtipeale vaid teoorias. Mina olengi täpselt niimoodi teinud, juba aastaid, aga tulemust netu.
Nt laps lamab voodis nutikas, kutsun appi süüa tegema. Laps ütleb pilku tõstmata: “Ei taha.” Lähen voodi juurde, räägin ilusasti, argumenteerin. Ta isegi ei vaata üles.
Ja nüüd ongi lapsevanema võimalused tegelikult otsas. Sest lapse peale häält tõsta ju ei tohi, nutikat ära võtta ka ei tohi. Ainuke, mida veel vanemal teha lubatakse, on ehk taskuraha vähendamine. Ütlengi siis, et jätan su taskurahast ilma. Selle peale tuleb: “Ahah.” Ja lamab edasi nutikas. Ilmselgelt ei ole hetkel taskuraha teema üldsegi päevakohane, tal parasjagu on veel vanaemalt sünnipäevaks saadud sajaeurone kotis ja muu ei huvita.
Jah, tean, kuidas nüüd tullakse mulle ütlema, et “hiljaks oled jäänud, usaldus on kadunud, vaata peeglisse miks su laps ei kuula sind” jne-jne.
Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
See polekski pubekaiga kui laps kogu aeg sõna kuulaks ja kõike käsu järgi teeb. Pubekaiga pidigi vajalik olema, et lapsest kasvaks eraldi isiksus ja selleks ongi mingil määral oluline vanematest distantseerumine, et hiljem nö üksi sõltumatult hakkama saada. Lisaks ongi emotsioonid ja hormoonid laes ja võimendatud, “aju” näeb asju teistmoodi.
Pigem on küsimus, et miks laps ise ei taha sind aidata – jah, ilmselt oledki hiljaks jäänud ja miskit valesti teinud. Kusagil oligi uskumatult hästi välja toodud, et need, kes hästi pubekana käituvad jne teevadki seda austusest ja hoolimisest vanemate vastu – st nad saavad aru, mis nende tegude ja emotsioonide tagajärg on ja kuidas see teistele mõjub. Et teisele halvasti öeldes tunneb teine end halvasti jne. Kui juba erinevaid mõjutusvahendeid on vaja siis ongi millegagi puusse pandud. Pubekaealine teabki, et vanemate “kohustus” on teda kasvatada – nemad ju “mind” tahtsid, vanemate armastus on tingimusteta ja et varsti minnakse kodunt iseseisvale elule. Ehk see, et laps tahaks kodus aidata, sõna kuulata ja hästi käituda peabki olema lapsepoolne tahe – vanematega hästi läbi saada ja neid rõõmustada, mitte kohustus ja hirm millestki ilma jääda.
Aga see ongi õhkõrn piir, kus on vabadust liiga palju jne. Üldiselt – kasvavad pubekaeast kõik välja ja enamusel kui miskit ikka pekki ei keera on lõpuks normaalne elu ja täiskavanuna vanemate head suhted. Selleks ajaks kui aju välja areneb, pubeka prillid eest on ja eriti kui juba omal lapsed tulevad. Pigem ongi see, et ühed vanemad on hästi vanamoodsad, et arvutimängud ja tulistamismängud tekitavad mõrvareid suhtumisega ja nulltolerants või, et arvuti on vaid koolitööde tegemiseks. Muidugi tuleb ära tunda see kui arvutimängud lapsele juba sõltuvust tekitavad – ei maga öösiti, ärevushäired jne, aga paljudel juhtudel on internet isegi depressiivusele kalduvatele lastele just pääsetee, kus saab ülemaailma “endasugustega” suhelda ja kes nt koolis outsiderid on võivadki just pubekea virtuaalsõpradega üle elada. Aga selleks, et vanemal saaks lapsega olla usalduslik suhe tuleb seda ehitada algusest peale ja ei tohi seda oma autoriteedi peale sõitmisega “sest mina ütlen ja kõik” ära rikkuda.
Jutt väga ilus, ent töötab tihtipeale vaid teoorias. Mina olengi täpselt niimoodi teinud, juba aastaid, aga tulemust netu. Nt laps lamab voodis nutikas, kutsun appi süüa tegema. Laps ütleb pilku tõstmata: “Ei taha.” Lähen voodi juurde, räägin ilusasti, argumenteerin. Ta isegi ei vaata üles. Ja nüüd ongi lapsevanema võimalused tegelikult otsas. Sest lapse peale häält tõsta ju ei tohi, nutikat ära võtta ka ei tohi. Ainuke, mida veel vanemal teha lubatakse, on ehk taskuraha vähendamine. Ütlengi siis, et jätan su taskurahast ilma. Selle peale tuleb: “Ahah.” Ja lamab edasi nutikas. Ilmselgelt ei ole hetkel taskuraha teema üldsegi päevakohane, tal parasjagu on veel vanaemalt sünnipäevaks saadud sajaeurone kotis ja muu ei huvita. Jah, tean, kuidas nüüd tullakse mulle ütlema, et “hiljaks oled jäänud, usaldus on kadunud, vaata peeglisse miks su laps ei kuula sind” jne-jne. Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
Kui laps ütleb, et ta ei taha tulla appi süüa tegema, siis miks ta peab? Ja miks saab karistada asja eest, mida teha ei taha? Tore, kui tuleb, aga ta tõepoolest ei pea. Taskuraha äravõtmine, sest ei aita süüa teha? Misasja?
Vaid “kui sobib siis lõpeta telefonis oma asjad ja mul oleks sind vaja viie minuti pärast kööki appi süüa tegema.” Ning kui laps keeldub siis kuulata põhjendust – laps võib ka keelduda tõesti asjadest, mis pole tema kohustus nt ütlebki, et ta ei jaksa/tunneb halvasti vmt, aga seejärel saabki lapsega kokku leppida vastavalt sellele, et okei, kui tunned halvasti siis ei pea appi tulema, aga lepime kokku, et paned pooleks tunniks telefoni ära ja puhka natuke, pane näiteks silmad kinni ja proovi pikutada” vmt.
Jutt väga ilus, ent töötab tihtipeale vaid teoorias. Mina olengi täpselt niimoodi teinud, juba aastaid, aga tulemust netu.
Nt laps lamab voodis nutikas, kutsun appi süüa tegema. Laps ütleb pilku tõstmata: “Ei taha.” Lähen voodi juurde, räägin ilusasti, argumenteerin. Ta isegi ei vaata üles.
Ja nüüd ongi lapsevanema võimalused tegelikult otsas. Sest lapse peale häält tõsta ju ei tohi, nutikat ära võtta ka ei tohi. Ainuke, mida veel vanemal teha lubatakse, on ehk taskuraha vähendamine. Ütlengi siis, et jätan su taskurahast ilma. Selle peale tuleb: “Ahah.” Ja lamab edasi nutikas. Ilmselgelt ei ole hetkel taskuraha teema üldsegi päevakohane, tal parasjagu on veel vanaemalt sünnipäevaks saadud sajaeurone kotis ja muu ei huvita.
Jah, tean, kuidas nüüd tullakse mulle ütlema, et “hiljaks oled jäänud, usaldus on kadunud, vaata peeglisse miks su laps ei kuula sind” jne-jne.
Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
aga sa ei ole tulnud mõttele, et su lapsel on deprekas ja ta vajab abi?????????????
Vaid “kui sobib siis lõpeta telefonis oma asjad ja mul oleks sind vaja viie minuti pärast kööki appi süüa tegema.” Ning kui laps keeldub siis kuulata põhjendust – laps võib ka keelduda tõesti asjadest, mis pole tema kohustus nt ütlebki, et ta ei jaksa/tunneb halvasti vmt, aga seejärel saabki lapsega kokku leppida vastavalt sellele, et okei, kui tunned halvasti siis ei pea appi tulema, aga lepime kokku, et paned pooleks tunniks telefoni ära ja puhka natuke, pane näiteks silmad kinni ja proovi pikutada” vmt.
Jutt väga ilus, ent töötab tihtipeale vaid teoorias. Mina olengi täpselt niimoodi teinud, juba aastaid, aga tulemust netu.
Nt laps lamab voodis nutikas, kutsun appi süüa tegema. Laps ütleb pilku tõstmata: “Ei taha.” Lähen voodi juurde, räägin ilusasti, argumenteerin. Ta isegi ei vaata üles.
Ja nüüd ongi lapsevanema võimalused tegelikult otsas. Sest lapse peale häält tõsta ju ei tohi, nutikat ära võtta ka ei tohi. Ainuke, mida veel vanemal teha lubatakse, on ehk taskuraha vähendamine. Ütlengi siis, et jätan su taskurahast ilma. Selle peale tuleb: “Ahah.” Ja lamab edasi nutikas. Ilmselgelt ei ole hetkel taskuraha teema üldsegi päevakohane, tal parasjagu on veel vanaemalt sünnipäevaks saadud sajaeurone kotis ja muu ei huvita.
Jah, tean, kuidas nüüd tullakse mulle ütlema, et “hiljaks oled jäänud, usaldus on kadunud, vaata peeglisse miks su laps ei kuula sind” jne-jne.
Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
Kohutav.
Söögi tegemine ongi lapsevanema kohustus. Sina kamandad, näägutad ja lõpuks karistad. Sest ta ei täida sinu kohustust. Loomulikult ei ole lapsel sinu suhtes mitte mingit austust. Ei saa ka olema.
Kohutav.
Söögi tegemine ongi lapsevanema kohustus. Sina kamandad, näägutad ja lõpuks karistad. Sest ta ei täida sinu kohustust. Loomulikult ei ole lapsel sinu suhtes mitte mingit austust. Ei saa ka olema.
Enamasti on veel lapse huvi väiksena kokkamise vastu ära aetud, sest lapsega koos läheb kauem ja rohkem segadust ja on vaid jalus ja ees. Aga siis kui suureks saab ja siis järsku appi vaja. Selleks, et laps suurena aitaks ongi vaja väikesest peale laps kaasata ja huvi tekitada.
Järsult nutiseadme keelamisega teisemeeas ilmselt oleksime ka nugade peal. Väikeeast peale tegevusi ilma ekraanita ja ka koolilapseealisena sai jätkatud seda joont, et päeva jooksul ikkagi erinevaid tegevusi: õues, trennis, toas ka ekraanivabad tegevused koos või üksi või sõpradega jne. Kahjuks see koroonaajastu, kus palju õppimisi ja tegevusi läbi ekraani ja siis veel muude tegevuste piiramine, “suunas” lapsi veelgi rohkem ekraanidesse tegutsema ja seda tagasi muuta ongi üsna keeruline. Mina üritasin ikka vähegi võimalusel kõike taaselustada ise kaasa löömisel, nõus maksma võimalusel lisaraha väliste ürituste külastamisel (üksikemana mitme teismelisega ei pruugi võimalust olla), suunates sõpradega kohtuma/tegutsema või ka aksepteerima soovi korral üksi tegutsemist, kui see andis tulemuse, et ka ilma ekraanita osatakse tegutseda ja ise rahlikum. Isegi tunnetas ära, et ainult toas ja ekraanis päevi veetes on väsinum, pahuram, paukuvam ja ei jõuagi enam midagi teha. Sinna teismeea algusesse jäi ka see, et õhtul mingi kell oli telefon/arvuti elutoas, sest muidu oli “keeruline” (ja minu pidevate jooksvate kauplemiste ja meeldetuletuste ärajätmiseks oligi eelneva läbirääkimise tulemusel ekraanid kaugemal), kui ekraan käeulatuses, raamatut kätte võtta või joonistamist ette võtta vms. Nüüd enam ammu mitte.
Seda abistamise teemat on samuti ajast-aega räägitud, et kõik oleme õhtul väsinud ja tahaks kiirelt süüa ning üksteist aidates (küll millegi toomisega keldrist, poest, lauakatamisega, nõudepesuga, söögitegemisel abistamisega jne) saabki kiiremini. Koos on midagi teha lõbusam, kui üksi.
Peale koos kohustuse tegemist saab rohkem aega koos midagi temale sobivat teha või kohustustevabamalt aega veeta. 13-15-aastaselt ( vanast väikeea koostegutsemise rasvast) sobisid veel kaardimängud, lauamängud vms, edaspidi ehk rohkem jututeemad, mis kõnetavad (alati ei pea kõik mulle 100% meeldima, aga just huvi, mis meeldib, mis arvab, millega tegeleb jne).
Karistamise asemel prooviksin leida võimalust rahulikumalt ja avalamalt rääkida, leida tasapisi uuesti mingisugusedki toredamad ühisosad ja siis tegeleda ka tasapisi tõesti enesekehtestamisega kohtades, kus seda ilmtingimata vaja ja ka paluda mõistliku abi ja toetust ja ka mõistmist , sest me kõik väsime ja kõike ei jõua üksinda ideaalselt teha (koostöös kindlasti palju paremini).
Ma olen ka kahe teismelise poisi üksikema. Noorem veel veidi eelteismeline, kuid vanem 14 aastane, oi oi oi. Ma juba mõtlen igasuguseid plaane, et kui ma nende laste pubeka üle elan, nii et psüühika häireid vms ei saa, premeerin end ilusa kuu ajalise puhkusereisiga näiteks Balile 🙂
Väga raske on, üks hetk on laps nagu võrdne täiskasvanu, ajab asjalikku juttu, teeb häid otsuseid, teine hetk tujutseb, on ka laamendanud, tooli loopinud, püha viha täis olnud. vaidlustesse ei tasu laskudagi, nagunii jääd kaotajaks. E-sigaretid, alko proovimine, kõik on teemaks olnud. Praegu proovin pidevalt sundides endale aega leida ja tegevusi teha, kus mul mõtted ja enesetunne paremaks lähevad, ujumas, jalutamas, vaatan naljakaid filme, shoppan ilusa kleidi isegi kui tean, et poleks vaja 🙂 Lapsi proovin tähelepanelikult kuulata, lasen neil tiibu sirutada, samas reeglid, mis kell peab kodus olema, koristatud, kool on selged ja pidevalt pean nendest kinni hoidma. Kui korra lased minna, siis kohe kasutavad ära.
Ühesõnaga, vaimselt raske. Mida nõuks anda? Hmm..vb kuula, ei tasu vaielda vastu, lasta rahuneda, olla järjepidev, enda tassi täitmist ei tohi unustada 🙂
Kohutav.
Söögi tegemine ongi lapsevanema kohustus. Sina kamandad, näägutad ja lõpuks karistad. Sest ta ei täida sinu kohustust. Loomulikult ei ole lapsel sinu suhtes mitte mingit austust. Ei saa ka olema.
Enamasti on veel lapse huvi väiksena kokkamise vastu ära aetud, sest lapsega koos läheb kauem ja rohkem segadust ja on vaid jalus ja ees. Aga siis kui suureks saab ja siis järsku appi vaja. Selleks, et laps suurena aitaks ongi vaja väikesest peale laps kaasata ja huvi tekitada.
Ei. Köögis toimetab vaid see laps, kes huvitub kokkamisest. Ei kasva see huvi pelgalt kaasamisega.
Asi ei ole vaid köögis kokkamises, vaid selles, et laps peab ka aitama – kastma lauda, panema nõusid nõudepesumasinasse. Vanem laps hakkas alles 17-18 süüa tegema, aga lihtsamaid köögitöid pidi ikka tegema. Olenemata vanusest on lastel kodused kohustused.
Asi ei ole vaid köögis kokkamises, vaid selles, et laps peab ka aitama – kastma lauda, panema nõusid nõudepesumasinasse. Vanem laps hakkas alles 17-18 süüa tegema, aga lihtsamaid köögitöid pidi ikka tegema. Olenemata vanusest on lastel kodused kohustused.
Ei pea. Sa ise ei oska või pole suuteline? Kui lapsi poleks, jääks nõud pesemata?
Okei, öelge pealegi, aga need klisheelaused ju ei aita tegelikult kedagi. Probleem jääb selles osas, et vanemal tegelikult puuduvad lapse mõjutuse vahendid.
Panid kümnesse, tõesti nii annakski situatsiooni kokku võtta.
Meie 13 aastane jälle varastab meie tagant, kasutab krediitkaarte ilma küsimata. On kutsutud politseinik et teda korrale kutsuda, tõsiseid jutuajamisi oleme pidanud, ja ikka ei jõua kohale.
Ei pea. Sa ise ei oska või pole suuteline? Kui lapsi poleks, jääks nõud pesemata?
Kallis inimene, elementaarne on laste kodutöödes osalemine. Nad peavad ka teadma mis tunne on teha füüsilist tööd. See on ettevalmistus iseseisvaks eluks, ja selle eest vastutab lapsevanem et ta saaks mingit aimdust sellest.
