Teema: Teistega arvestamine (söögiteema)

Eks see toit rootsi lauas on muidugi inimeste arvu järgi välja arvutatud, aga mitte põhimõtel, et kõigile kõike 1 tk. Olümpia hotell ei tee kindlasti 300 külalise jaoks igaks hommikusöögiks kõiki asju 300. See on teada, mida süüakse rohkem, mida vähem. Sama ka suurtel kokkusaamistel, kui on 100 külalisega pulm ja lisaks külmale lauale ja magusale pakutakse 4 sorti pearooga (siga, taimne, kala, lind), ei tehta 4×100 portsu praadi. See on omaette teadus, õpitav ja vähemalt vanasti oli see lausa eraldi õppeaine TTÜs teatud eriala(de)l.

Ei lugenud läbi kõiki kommentaare, ainult esimese lehekülje, ei jõudnud rohkem, võibolla on teema üle läinud mingiks teiseks teemaks, nagu tavaliselt, või on keegi midagi sarnast juba kirjutanud, aga jagan siiski oma kogemust teistega söögi suhtes arvestamise kohapealt.
.
Minu mees on selline ahnitseja, mul on temaga kohutavalt häbi sünnipäeval ja mujal laudadega üritustel käia. Ta on pärit kahelapselisest perest, kus söögi puudust tema sõnul ei olnud, pigem üleküllus, kui teised unistasid suitsuvorstist ja viinerist, olid need nende kodus alati olemas. Ei tea, kust see ahnitsemine ja teistega mittearvestamine on tulnud, aga olen jälginud et nad on vennaga täpselt ühesugused, järelikult on see kodust alguse saanud.
Mees ootab pidusid ja sünnipäevi, et saaks süüa, räägib sellest juba ammu, näiteks millal juba laupäev kätte jõuab, siis läheme sünnipäevale, kus alati hästi süüa saab.
Mees võib silmagi pilgutamata terve kausitäie kartulisalatit omale taldrikusse valada, arvestamata et teised tahavad ka, samamoodi terve heeringavaagna oma taldrikusse tühjendada jne, sööb ja ägiseb. Samamoodi teeb ka mehe vend. Olen korduvalt mehele märkusi teinud, aga ta selle peale vihastab, et need asjad ongi laual ju söömiseks, miks ma kogu aeg tema suutäisi loen, kui need asjad on laual, siis võib süüa nii palju kui soovib. Alati tõmbab minu märkuse peale tüli üles ja solvub. Pärast kurdab ülesöömisest tingitud valusid, kui küsin, miks sa pidid siis nii palju sööma, vastab tema, et see oli ju nii hea, ta ei saanud enne lõpetada kui asi otsas. Vahel, et mind mitte ärritada küsib seltskonnas üle laua näiteks ega keegi täidetud mune ei soovi, kui keegi ei soovi, ma söön siis need ära, viisakusest keegi ei ütle, et tahaksin ka, siis ütlen tavaliselt jälle ise, et ma soovin ka ja arvan, et mõni teine ka, mees jälle vihastab, et sellepärast taha mina ka, et tema eest ära süüa, miks ma varem ei võtnud, just siis tahan mina, kui tema kavatseb neid sööma hakata ja kui keegi teine tahaks, siis ta ütleks seda, kui keegi ei ütle, et soovib, siis järelikult võib tema need ära süüa.
Mehel pole absoluutselt söögikultuuri ja peaaegu alati peale suuremat või väiksemat söömisega koosviibimist mõtlen mina, et sellise matsiga ma enam koos elada ei taha, mingeid seltskondi olen hakanud sellepärast ka vältima, et mul on mehe lauakommete pärast häbi.
Meil on kodus alati palju süüa, ostab seda, mida süda lustib ja igapäevaselt milleski puudust ei ole, et seda sünnipäevadel peab kompenseerima. Mees on tugevalt ülekaaluline, samuti mehe vend.
Lihtsalt tahtsin kirjutada, et selliseid teistega mittearvestavaid inimesi on ja nad ise ei saa arugi, et nad midagi valesti teevad, arvan et see on mingitsorti psüühikahäire.

Inimene vajab söögiks toitu üsna vähe, st usun, et nälga ei jää küll keegi ühelgi üritusel. Mul tekkis hoopis küsimus, mis on need söögid, mida nähes kaob täiskasvanul aru ja tahaks nö nõrkemiseni süüa. Poodides on ju kõike küllaga, osta paar korda ja söö oma isu täis; usu, pärast ei taha seda enam nähagi.

#3077703:

#3077682:

#3077651:

Nälga ei jäägi, paljast kartulit saab alati närida. Aga kui on eelregistreerimisega seminar nt 20le inimesele, siis on toiduportsjonid üsna täpselt arvestatud.

No vot sellest ma ei saa aru. Kui on täpselt välja arvestatud portsud, siis antaksegi need inimestele portsudena ette. Milleks mingi rootsi lauaga mängida, kui tegelikult oma olemuselt ei ole tegemist rootis lauaga? Enamus käib meist oma töölõunat söömas sööklas, kus sulle tellitud supp või praad kätte antakse ja midagi lisaks endale võtta ei saa. Kui soovid lisa, ostad midagi lisaks, mis jälle täpselt portsuna kätte antakse.

Et kui on ettnähtud seal koolituslõunal väga mõõdetud kogus inimese kohta, siis pandagugi see mõõdetud kogus taldrikutele ja andku inimestele kätte või viidagu lauda. Ei ole ju keeruline? Iga toitlustusfirmna võiks ise ometi selle peale tulla, et nii tuleb teha, kui igale osalejale on täpselt üks tükk liha või kala ette nähtud.

Seminarid ei toimu tavaliselt kusagil restoranis, kus saab toidu portsjonitena serveerida, vaid seminariruumides, kuhu tuuakse toit kohale gaasil soojendatavates anumates, kust igaüks tõstab omale ise taldrikule. Selleks pole tavaliselt nii palju ruumigi, et kõigile taldrikud kuhugi laiali laotada. Süüakse tihti püstijala-laudade ääres. Teiseks, iga teenindaja, mille peab lisaks palkama, et toitu serveerida, maksab. Et siis sellepärast, et osa inimesi ei oska käituda, tuleks rohkem maksumaksja raha kulutada? Miks sa võtad sõna asjas, mida sa ei valda?

Ei ole ju mõtet antud teemat suruda oma maksumaksja raha eest korraldatavate majasiseste seminaride raamidesse. Need pole ainsad toitlustamisega üritused.

#3077877:

Mul on rootsi laua (kui hommikusöök) kohta alati lihtne reegel: söön ainult punast kala. Pisut juurde ka vblla praesaia ja ühe kanamuna.

Tavaliselt enne ei lõpeta, kui kala on otsas, ka köögist.

Rott oled või miks seda igapäevaselt kodus ei õgi?

#3076893:

kui külalisi kutsun, siis pigem ikka kokkan ülemäära palju (et juhtumisi puudu ei jääks, ja kui üle jääb siis on ka hea – pääseb järgmise päeva söögitegemisest). Samas pole ka probleem öelda, et “loomaliha on igale üks tükk, aga kana on palju!”. Juhul kui kooki on täpselt, siis pigem jagan tükid välja et keegi ilma ei jääks.

Tööl ja matkal, kus toit täpselt arvestatud, võiks juba portsud välja ka jagada.

Miks kodus portse välja jagada ei või? Ongi viisakam süüa – tuuakse igaühele ports ette nagu restoranis ja kõik.

#3078082:

Mees on tugevalt ülekaaluline, samuti mehe vend.
Lihtsalt tahtsin kirjutada, et selliseid teistega mittearvestavaid inimesi on ja nad ise ei saa arugi, et nad midagi valesti teevad, arvan et see on mingitsorti psüühikahäire.

Päris õudne lugeda, aga nõustun sinuga, et õgimine on mingi psüühikahäire. Kas siis omaette või seltskonnas – sõnadega neid inimesi mõjutada ei saa.

#3077877:

Mul on rootsi laua (kui hommikusöök) kohta alati lihtne reegel: söön ainult punast kala. Pisut juurde ka vblla praesaia ja ühe kanamuna.

Sa pole küll viisakusest midagi kuulnud. Kohe uhke on käitumise üle? Kusjuures võimalik, et oled teenindavale personalile juba silma jäänud ja teavad, et juurde ei pane.
Kas oled ülekaaluline või lihtsalt vaene?

#3078264:

Rott oled või miks seda igapäevaselt kodus ei õgi?

Rotipoeg.

Aga muidu tõsimeeli arvasid, et keegi nii käitubki we?

Vohmimine on kole asi. Ja tundubki, et need inimesed ise ei saa aru, et topelt süües, sest ei suudeta oma isusid ei kontrollida ega hoomatagi, jääb keegi ilma ning lisaks süüakse üle. Ma ei saa sellest õgimisvajadusest aru. Ja selle õigustamisest. Et ongi okei, kui tellime ühiselt kuus portsu pajarooga cateringilt, makstakse kuue eest võrdselt ja siis keegi tõmbab endale topelt hinge alla, sest talle meeldib süüa. Ja toidu kotti rottimine on ka loll komme. Nagu inimene oleks Leningradi blokaadi üle elanud. Teise suutäisi lugeda pole viisakas, aga selline endale kurku kühveldamine ei ole enam suutäite võtmine, et täitsa võiks sellistele maukudele hakata märkuseid tegema küll.

#3078523:

Õgimine on psüühikahäire jah, mul on näiteks see kiiks, et kui peolaual kipub mõni toit seisma jääma, siis ma söön seda. Ja pereliikmete jäägid söön ära. Ei kannata mõtet, et toit raisku läheb, mul hakkab sellest füüsiliselt paha.

Keegi teine minu tõttu millestki ilma ei jää, aga ise olen ülekaaluline ja õnnetu. Aga lihtsalt neid jääke nähes käib peas klõps ja mõte ei tööta enam.

Brr.

Aga mõtle siis nii, et kui see on sinu kehast läbi käinud (ja lisaks sind hävitanud), läheb see toit sisuliselt ikkagi “s_taks” 😀 Ehk siis jäta söömata ja viska lihtsalt kohe wc-st alla.

#3078203:

#3078099:

Rootsi laud tähendab ikka seda, et sööjad teenindavad end ise – ei ole eraldi ettekandjat. Kui midagi lõpebki otsa, siis tuuakse uus asemele – portsjonid ei ole loetud. Populaarseid asju valmistatakse rohkem.

Mille vastu sa minu postituses vaidled? Seda ma ju kirjutangi. Et kui inimesed endale ise ette tõstavad, on tegemist rootsi lauaga ja sel juhul portsjoneid ei loeta. Kui on vaja portsoneid lugeda, ei saa rootsi lauda teha.

Vaatasin su eelmist posti ka, rääkisid 50-le inimesele 60-st šokolaaditükist ja imestasid, kuidas puudu jääb. Aga see 50 inimest ja 60 tükki on silmaga hoomamatu kogus, tundubki, et on piisavalt ja osa võtavad mitu, ei tule selle peale, et võib mitte jätkuda. Ja lisaks, nagu sa ise mainisid, eeldatakse, et kui otsa saab, tuuakse juurde. Keegi ei tule selle peale lihtsalt, et need šokolaaditükid on tegelikult loetud.

Loetud portsjonite korral ei saa rootsi lauda teha ainult Eestis. Euroopa arenenud riikides, kus inimesed oskavad tsiviliseeritult käiuda, on see täiesti võimalik. Korduvalt nähtud.

#3078546:

#3078532:

Teen argitoitu enamasti 2 toidukorraks, ja mulle ei sobiks, kui teiseks päevaks mõeldud toit enne ära süüakse.

See ikka pärid karm, kui isegi kodus süüa ei anta. Pole siis ime, kui külas vohmimiseks läheb. Ma ikka kodus söön nii palju kui tahan.

Võid kindel olla, et tegelikult sa (ja enamus inimesi) ei vaja nii suuri koguseid, kui süüakse.

#3078099:

#3077858:

No tegelikult järjekorras ootad sa ka siis, kui ise tõstad. Sageli veel kauemgi, kui siis, kui teenindaja tõstab. Mitu inimest korraga samast nõust ei tõsta, seistakse ja oodatakse, kuni järjekord sinuni jõuab ja kulbi oma kätte saad. Kõik inimesed ei ole teenindaja kiirusega toitu võtmas, ikka vaadatakse, mõeldakse, räägitakse juttu, ei panda tähele.

Aga jah, ilmselt ma ei ole kunagi käinud säästueelarvega udupeenel konverentisl. Olen käinud veidi vähemnõudlikumatel üritustel, kus jagabki keegi toidu portsudes. Või udupeenetel konverentsidel, kus igaüks võib võtta mida soovib ja palju soovib ning toitu jätkub kõigile.

Seda teemalõime lugedes meenub hiljutine hommikusöök ühes rootsi lauaga hotellis. Võtsin endale puuvilju kohvi kõrvale, kõrval oli koogivaagen. Üks laps palus emalt kahte tükki kooki. Ema ütles, et ei, igale on ainult üks tükk ette nähtud. Ma veel mõtlesin, et kas peaks neile ütlema, et mina kooki ei soovi, palun laps võib minu koogi ka võtta. Aga loobusin mõeldes, et vaevalt ema seda päriselt nii mõtles, et kahte tükki võtta ei või, ju ta lihtsalt tahtis lapse koogisöömist piirata. Aga nüüd loen seda teemat ja jõuan selleni, et ehk oleksin pidanud ikka pakkuma, osad inimesed arvavdki, et rootsi lauas on toit täpselt inimese kohta välja arvutatud. Minu jaoks oli see esmakordne, et rootsi lauas võib selline täpne piir olla kohas, kus on palju inimesi ja keegi ei suuda niikuinii silmaga hoomata palju on inimesi ja palju toitu.

Rootsi laud tähendab ikka seda, et sööjad teenindavad end ise – ei ole eraldi ettekandjat. Kui midagi lõpebki otsa, siis tuuakse uus asemele – portsjonid ei ole loetud. Populaarseid asju valmistatakse rohkem.

Kuigi olen minagi viletsasse rootsi lauda sattunud – kui kohale jõudsin, oli enamus toitu otsas, juurde midagi ei toodud. Järgi olid jäänud riismed, mida keegi enam ei tahtnud. Aga nähes ühe marmiidi põhjas sogases vees ärakeenud ämblikku ulpimas, ei tahtnudki enam sealt süüa 🙂

Ei, see toidu otsa saamine ei olene mitte kuidagi laua katmise stiilist, kas rootsi laud või personaalse teenindusega söömaaeg, vaid ainult sellest, kui palju on toitlustamiseks eelarves raha. Mõne meelest vist tuleb toit ettevõttele tasuta. Keskmine eestlane on harjunud mõtlema, et kui keegi teine maksab tema toidu eest, siis võib endale lämbumiseni sisse kühveldada. See on ainult ja ainult kultuuri küsimus, Eesti ei ole veel jõudnud kultuursete riikide hulka.

#3078546:

#3078532:

Teen argitoitu enamasti 2 toidukorraks, ja mulle ei sobiks, kui teiseks päevaks mõeldud toit enne ära süüakse.

See ikka pärid karm, kui isegi kodus süüa ei anta. Pole siis ime, kui külas vohmimiseks läheb. Ma ikka kodus söön nii palju kui tahan.

pole sugugi karm. Kui nt teen 4 liitrit korralikku tõhusat suppi kahele, kaheks korraks, siis liiter peaks kõhu ära täitma küll. Magustoit ju lisaks.
Pealegi – oma peret ja vajadusi enamasti tuntakse, sööki tehaksegi piisavas koguses.