Ei lugenud läbi kõiki kommentaare, ainult esimese lehekülje, ei jõudnud rohkem, võibolla on teema üle läinud mingiks teiseks teemaks, nagu tavaliselt, või on keegi midagi sarnast juba kirjutanud, aga jagan siiski oma kogemust teistega söögi suhtes arvestamise kohapealt.
.
Minu mees on selline ahnitseja, mul on temaga kohutavalt häbi sünnipäeval ja mujal laudadega üritustel käia. Ta on pärit kahelapselisest perest, kus söögi puudust tema sõnul ei olnud, pigem üleküllus, kui teised unistasid suitsuvorstist ja viinerist, olid need nende kodus alati olemas. Ei tea, kust see ahnitsemine ja teistega mittearvestamine on tulnud, aga olen jälginud et nad on vennaga täpselt ühesugused, järelikult on see kodust alguse saanud.
Mees ootab pidusid ja sünnipäevi, et saaks süüa, räägib sellest juba ammu, näiteks millal juba laupäev kätte jõuab, siis läheme sünnipäevale, kus alati hästi süüa saab.
Mees võib silmagi pilgutamata terve kausitäie kartulisalatit omale taldrikusse valada, arvestamata et teised tahavad ka, samamoodi terve heeringavaagna oma taldrikusse tühjendada jne, sööb ja ägiseb. Samamoodi teeb ka mehe vend. Olen korduvalt mehele märkusi teinud, aga ta selle peale vihastab, et need asjad ongi laual ju söömiseks, miks ma kogu aeg tema suutäisi loen, kui need asjad on laual, siis võib süüa nii palju kui soovib. Alati tõmbab minu märkuse peale tüli üles ja solvub. Pärast kurdab ülesöömisest tingitud valusid, kui küsin, miks sa pidid siis nii palju sööma, vastab tema, et see oli ju nii hea, ta ei saanud enne lõpetada kui asi otsas. Vahel, et mind mitte ärritada küsib seltskonnas üle laua näiteks ega keegi täidetud mune ei soovi, kui keegi ei soovi, ma söön siis need ära, viisakusest keegi ei ütle, et tahaksin ka, siis ütlen tavaliselt jälle ise, et ma soovin ka ja arvan, et mõni teine ka, mees jälle vihastab, et sellepärast taha mina ka, et tema eest ära süüa, miks ma varem ei võtnud, just siis tahan mina, kui tema kavatseb neid sööma hakata ja kui keegi teine tahaks, siis ta ütleks seda, kui keegi ei ütle, et soovib, siis järelikult võib tema need ära süüa.
Mehel pole absoluutselt söögikultuuri ja peaaegu alati peale suuremat või väiksemat söömisega koosviibimist mõtlen mina, et sellise matsiga ma enam koos elada ei taha, mingeid seltskondi olen hakanud sellepärast ka vältima, et mul on mehe lauakommete pärast häbi.
Meil on kodus alati palju süüa, ostab seda, mida süda lustib ja igapäevaselt milleski puudust ei ole, et seda sünnipäevadel peab kompenseerima. Mees on tugevalt ülekaaluline, samuti mehe vend.
Lihtsalt tahtsin kirjutada, et selliseid teistega mittearvestavaid inimesi on ja nad ise ei saa arugi, et nad midagi valesti teevad, arvan et see on mingitsorti psüühikahäire.