Ma siiralt loodan, et ei solva kedagi ning minu postitus nüüd ei tundu uhkustamisega.
Minu laps haigestus aastaid tagasi väga raskelt ning selle haiguse tagajärjel määrati talle terviseseisundist tulenevalt sügav puue (2 aastat). Hiljem pikendati puuet ning tal oli 3 aastat veel lisaks raske liikumis- ja muude funktsioonide puue. Uut hindamist me enam ei teinud, kuna kolme aastaga oli paranemine olnud niivõrd hea, et polnud enam vajadust- rehabilitatsiooni saime edasi ja jäime ka jälgimise alla.
Hiljuti aga tunnistati ta lõplikult terveks ja enam jälgimise alla ei kuulu. Mul on selle üle siiralt ja südamest hea meel, see on miski mida ma ca 7 aastat tagasi ei julgenud unistadagi. Ma ju igapäevaselt nägin tema tervenemist ja see otsus on igatepidi õige ja suure töö tulemus.
Ma ei ole aastaid tegelikult seda foorumi alaosa enam külastanud, igapäeva elu tuleb peale ja nähes lapse edenemist, siis taandus kogu see teekond argimurede hulka. Nüüd olen jälle jälgima hakanud ja kummaline tunne on. Elan mõtetes läbi kogu seda teekonda ja eile öösel lugesin uuesti läbi kõik tema epikriisid ja ka enda päeviku, mida tol ajal pidasin. Tunne on.. tühi?
Ma ei teagi, mida ma selle postitusega saavutada tahan. Olen nii palju mõelnud, et kui keegi oleks mulle tollal öelnud, et tegelikult on võimalik suure tööga meil saada tagasi täiesti tavapärane elukvaliteet- ma oleksin selle lootuse eest andnud kõik. Tean ka seda, et geneetilised ja kaasasündinud probleemid on tihtipeale pöördumatud. Samas traumad/haigused- kõik need lõputud füsioteraapiad, tegevusteraapiad ja logopeedil käigud- see päriselt võibki tuua selle võidu, mille nimel vanemad ja lapsed kõike seda teevad.
Tunnen häbi ka enda ees- ühel haiglaperioodil jagasime tuba teise lapse ja ta emaga. Nendel oli sünnitrauma, laps oli raske erivajadusega sünnist saadik. Ta ütles mulle, et ta on meie peale tegelikult kade (tol hetkel oli minu laps täielikult lamav), et meil oli see “elu enne”- rõõmud, mis kaasnesid terve lapse sünni ja kasvamisega. Ma oma mõtetes hirmsasti solvusin, sest mina tundsin, et seda last enam ei ole ja mis rõõm saab selle olla, kui sa tead, et üks haigus röövis kogu tuleviku, mis tol hetkel tundus siis võimatu tagasi saada. Nüüd ma temaga nõustun ja mul on nii siiralt kahju, et ilmselt tema tohutu töö ei kanna mitte kunagi sellist vilja nagu meie oma kandis.