Teema: Tervenemine psühhiaatriakliinikus

#3862550:

Kas kellegi lähedane on sattunud psühhiaatriakliinikusse ja saanud terveks/tervemaks?

Ootan siia edulugusi, et saada lootust enda lähedase suhtes.

Psüühilistest häiretest ei ole minu meelest võimalik terveks saada. Psüühika on selline asi, et kui see on haavatud, siis see jääb mõjutama terveks eluks. Aga paranenud, edasi elanud.. muidugi on selliseid inimesi ja väga palju.

Mis diagnoos su lähedasel on? Seal on ikka väga palju erinevaid asju koos. Nt söömishäired, narkomaanid, depressioon, suitsiidid, skisofreenia ja veel palju muud. Kõikidega on erinev teema.

Olen teemaalgataja

Hetkel pole täpset diagnoosi, sarnaneb küll skisofreeniale.

Pigem vist mõtlengi, et kas kellelgi väga lootusetust  seisundist tekkinud “imeline tervenemine”.

#3862602:

Pigem vist mõtlengi, et kas kellelgi väga lootusetust  seisundist tekkinud “imeline tervenemine”.

Kes ütles, et seisund on lootusetu? Üks asi on see, kui tekkis näiteks psühhoos ja sulle kõrvalvaatajana tundub asi hull. Teine asi on see, mis hinnangu arst annab. Raviprognoos oleneb sellest, mis muutused on inimese ajus tegelikult toimunud, mis on põhjused ja kas allub ravile. Imelisi tervenemisi pole olemas, kõik on puhas bioloogia ja füsioloogia. Mis sinu lähedusega on, ei tea. Kui esimene psühhoos, siis ju ei tea veel midagi öelda, kuidas edaspidine kujuneb.

Mina olin omal ajal esmaste psühhooside osakonnas praktikal ja loomulikult said inimesed terveks/paremaks. Neile on tagatud psühholoogi regulaarne vastuvõtt, psühhiaater hoiab silma peal ning kirjutab välja ravimid, igapäevased grupiteraapiad, kus istutakse koos ja arutatakse, kuidas keegi end tunneb ja kas tahab midagi teistega jagada jne.

Psüühilised probleemid ei kao loomulikult üleöö, paljud patsiendid on osakonnas sees kuude kaupa. Aga selle aja sees nendega tõesti tegeletakse ja eriti esmase skisofreeniapuhangu puhul on oluline, et abi oleks kohane ja inimene tervena lahkuks, sest muidu on suurem tõenäosus, et see korduma jääb. Varajane sekkumine on kõigi psüühiliste hädade puhul oluline ja kahjuks on palju neid juhtumeid ka, kus lähedased eitavad probleemi ning inimene satub haiglasse siis kui ei ole juba aastaid kodust väljas käinud, pole oma toastki väljunud, on kõndinud edasi-tagasi hommikust õhtuni, nii et vaiba sisse on tekkinud rada, on juba aastaid väga omapäraselt käitunud. Nii süvenenud juhtumite puhul on väga väike tõenäosus, et patsient enam kunagi päris terveks saab.

Mu oma tutvusringkonnas on juhtum, kus keskealine igati edukas mees täiesti ära keeras, haiglasse viidi otse tänavalt, kus kõndis ringi täiesti alasti ja oli luululine (uimastid ei olnud mängus). Tema sai skisofreenidiagnoosi, veetis paar kuud haiglas, aga välja tuli tervena ja uut hoogu pole siiani tekkinud (juba paarkümmend aastat möödas). Psüühilised probleemid võivad igaüht tabada, täpselt nagu ka kõik teised haigused.

#3867621:

<p style=”text-align: left;”>Ehk siis, lootus terveks saada on ainult siis, kui inimene ise tahab terveks saada. Kui su lähedane ise ei taha, siis… väga kahju. Veenda on praktiliselt võimatu. Haigel inimesel on luulud, mõttevead, ettekujutused jne, ta ei saa aru, et midagi valesti oleks.

See on tõsi, et enamasti ei saa inimene ise aru, et ta haige on, selleks puhuks on ette nähtud tahtevastane ravi. Lähedased toimetavad abi vajava inimese kas ise haigla vastuvõtuosakonda, kus tema seisundit hinnatakse ja jälgitakse või on mõni hullem episood, mille käigus kutsutakse kiirabi, mis ta haiglasse toimetab. Arst saab esitada kohtunikule avalduse tahtevastase ravi alustamiseks ja luba antakse kuni kolmeks kuuks.