Kas on keegi partnerist lahku läinud enda tervise tõttu? Siin on küll juttu olnud partneri tervisest, aga kui enda oma on vilets ja see mõjutab abielu. Tunnen, et ei jaksa enam seda kõike. Mees ei ole kuidagi toeks, hoopis vastupidi on. Mida aeg edasi, seda rohkem tervis halveneb. See mõjutab suhet ja pingeline suhe mõjutab omakorda jälle tervist. Selline surnud seis tundub olevat. Ei hakka pikalt seletama, et mis tervisega täpselt on, aga mitmeid asju on ja ajapikku on vaid juurde tulnud. Peres on ka väike laps, kes vajab tähelepanu ja hoolt. Tunnen, et kõike on liiga palju ja ei jaksa veel mehele ka hea naine olla ja muudkui head nägu teha ja teha nägu, et midagi pole valesti. Ka minu ema räägib, et mu mees on ilmselt väsinud mu tervisehädadest ja ta ise ka,kuigi ma vähemalt omaarust liialt ei koormagi kedagi sellega ja päevad läbi sellest ei räägi. Kannatan ise teises toas omaette ja tegelikult juba hoiangi inimestest eemale, ka oma pereliikmetest. Ainult vaikust ja rahu vajaksin. Et kõik on minust väsinud, nagu aru saan, aga keegi pole nõus mitte suhtlema ja lahkuma ka. Ma ise olen kõige rohkem väsinud enda olukorrast, usun, aga parata ei ole midagi. Pole kahjuks selline juhtum, et võtan rohud sisse ja kõik hädad on läinud ja meel rõõmus. Mõtlen, et äkki oleks üksi siiski kergem ja äkki isegi läheb tervis paremaks. Kindel ma selles ka ei ole, et üksi lõpuks lihtsam oleks. Üksi olen kunagi varem küll elanud ja oli tegelikult üsna pikalt hinges rahu ja probleeme vähem.
Teema: Tervise tõttu lahkuminek
Mis häda see siis on, mida ravida ei saa?
No milles siis mure, ütle mehele ära, sa ei taha temaga enam kooselada ja mingu ära. Natuke punnib vastu, aga küll ta minema läheb.
Mis on haiguse prognoos? Kui nt ratastooli jäämine, siis kuidas sa kujutad ette üksi elamist?
naistel pidi see sagedane probleem olema – haigused lähevad hullemaks sest selle asemel et keegi sinu eest hoolitseb pead ise hoopis pere eest hoolitsema. aga üksindus samamoodi teeb tervist halvemaks. keegi teine ei saa sulle öelda mis sinu jaoks kõige parem on. räägi oma mehega.
mõned mehed siiski sellel hetkel muutuvad kui saavad aru et PÄRISELT-PÄRISELT olukord sõltub sellest et kas tema teeb või on kõik perses. aga paljud mehed ei ole isegi pooli töid nõus enda peale nõus võtma kui neid seni hellitatud on.
mina teen oma kroonilist haigust sellega ‘heaks’ et töötan arvutist ja saan ka voodist töötada kui tervis halb on, st rahaliselt ma ei ole koormaks ja jaksan oma arstilkäigud ja ravimid ja 2x kuus käiva koristaja kinni maksta, nii et mina ei pea koristama – üle nädala mees, üle nädala koristaja.
esimese asjana pead oma suhtumise ümber tegema. seda ei juhtu et kunagi et tervis hea ja tuju korras. kõigepealt pead ise leppima, et isegi kui ei ole tuju ja tervis hea, siis oled sa ikkagi väärt inimene! see on okei et sul ei ole okei.
Mis on haiguse prognoos? Kui nt ratastooli jäämine, siis kuidas sa kujutad ette üksi elamist?
Pole teada veel prognoos. Jah, kuid samas ma ei kujuta ka ette edaspidi elu inimesega, kes ei taha toeks olla, vaid on väsinud, närviline, vaidlushimuline ärapanija. Kohati tundub, et lausa naudib lähedase õnnetust ja heidab ette. Kui on tuju kehv, on üks põhjus, millega haiget teha saaks. Ehk ei oska käituda sellises olukorras, aga abiks pole see ju kuidagi, vastupidi hoopis, kõik on hullem veel.
Aga kuidas sa näiteks ratastooli jäänuna lapse eest hoolitsemist üksi ette kujutad? Või plaanid, et raskemas haiguse faasis läheb laps isa juurde elama? Praegu on nii, et vähemalt koos elades sa näed last igapäevaselt.
Soovitaks pereteraapia või koolitusi, kuidas elada kroonilise valu või haigusega.
Partner väsib ka ära, kui pole selge, mida sa vajad või temalt ootad. Istuge ja rääkige. Ära võta isiklikult kui ta on sinu haigusest tüdinud.
Mis on haiguse prognoos? Kui nt ratastooli jäämine, siis kuidas sa kujutad ette üksi elamist?
Pole teada veel prognoos. Jah, kuid samas ma ei kujuta ka ette edaspidi elu inimesega, kes ei taha toeks olla, vaid on väsinud, närviline, vaidlushimuline ärapanija. Kohati tundub, et lausa naudib lähedase õnnetust ja heidab ette. Kui on tuju kehv, on üks põhjus, millega haiget teha saaks. Ehk ei oska käituda sellises olukorras, aga abiks pole see ju kuidagi, vastupidi hoopis, kõik on hullem veel. Ta ei mõista seda, et kui on kehvem päev, valud suuremad ja liikumine keerulisem, et miks ma pole õhtuks õhtusööki teinud. Ei mõtle, et läheks ise poodi ja tooks süüa. Eeldab, et mina kõike teen ka edaspidi, mida siiani olen teinud ja ei oska arvestada ja ei kuulagi põhjust ja ometi seda juhtub harva, et ma poodi pole saanud minna ja süüa pole teinud. Olen kuulnud etteheiteid, et ma ei tee midagi, mis ei vasta kindlasti tõele. Põhiline mure ongi mõistmatus ja hoolimatus.
Võibolla kui sa veidi ette talle teatad, näiteks juba tööpäeva jooksul annad teada, et täna ei tule minu poolt söögitegemise osas midagi välja, kas sa saaksid ise toidu osta ja söögi valmistada täna õhtul. Siis tal on aega vaim ette valmistada. Muidu ta tuleb koju pärast tööpäeva, vaimselt ettevalmistuna, et nüüd saab puhata, laseb end juba lõdvaks aga siis selgub, et sööki ei ole ja ei tule.
Sa võibolla istu temaga siiski enne lahkuminekut kokku ja ära räägi mitte kannataja häälega, kurvalt, süüdistavalt vaid lahkelt ja konstruktiivselt, kuidas te kahepeale hakkama saaksite. Küsid, et kas ta on neil päevil, kui sul valu suurem on, nõus ise söögi tegema, et ta teaks, mida sa temalt ootad. Mida sa praegusel ajal suudad ja mida mitte ja et see lähiajal tõenäoliselt paremuse suunas ei muutu. Mehed ei ole eriti head lohutajad ja hooldajad keskmiselt, neile peab sõna-sõnalt ette ütlema, mida neilt oodatakse selles olukorras. Millal ootad, et tema kodused toimetused ja lapse üle võtab. Võib talle meelde tuletada, et kui te lahku lähete, peab ta ju ikka iseennast ja vahel ka lapse ära toitma ise süüa tehes või valmistoitu ostes. Et võibolla ikkagi koos on kergem.
Minu peres oli ka vahepeal raskem periood, kui mu tervis oli vilets. Ma ohkisin kole palju, mitte tahtlikult, ise ei pannud tähelegi, kuni mees ütles, mul jäigi hapnikku ja energiat pidevalt justkui väheks ja ohkimine aitas justkui hapnikuga kopse taas täita. Niipea kui õppisin seda hapniku juurdevõtmist varjama ja enam kõva häälega pidevalt ei ohkinud, siis läks meil ka suhe paremaks. Sest tegelikult tõesti viletsas tujus inimesega kogu aeg koos olek väsitab väga.
Võibolla mees just püüab suhtlemise ja arutlemise läbi sinuga mingit suhet ja sidet hoida nagu normaalselt peres tehakse, sinul ei ole aga suhtlemiseks ja argumenteerimiseks enam mingit jaksu. Sa ei jaksa suhelda, ei jaksa argumenteerida. Iseenesest ei ole ju päevakajaliste teemade üle arutlemine kuidagi halb, terve inimese jaoks on see just ergutav. Mees ilmselt ei tea enam, mida teha, et sidet hoida. Kuna ta ise ei ole niisuguses olukorras olnud, siis ta ei kujuta ette, et võib olla selline tunne, et ei jaksa vaielda ja arutleda. Aga noh, ega ma tegelikult ju siit ei näe, mis tooniga ta seda kõike teeb, võibolla tõesti leiab, et su haigus on nagu meelega tema elu raskeks tegemine. Ja meestele tuleb seda ka õpetada, et sa ei taha, et ta õpetaks, kuidas valust jagu saada (sest tegelikult ta ei tea sellest midagi) vaid tahad kallistust ja lohutust. Minu mees näiteks ka püüdis kogu aeg õpetada, kuniks ma tulin selle peale, et talle omakorda õpetada, et see, mida ma vajan, ei ole mitte diletantlik õpetus teemal millest ta ise sugugi rohkem ei tea, vaid reageering peaks olema selline: “suur kaisutus ja vahel kui näed, et laman voodis, võta lapsed endaga teise tuppa kaasa ja anna mulle veidi rahu”. Vastutasuks püüdsin end siiski võimalikult palju liikumas hoida ja mitte igapäevaselt väsimusele järgi anda.
Nii kurb on Su juttu lugeda. Sinu jutu põhjal tundub täiesti empaatiavõimetu ja ükskõikne inimene. Mina olen kõrvalt näinud, kuidas minu isa ema eest haiguse ajal hoolitses ja lastega tegeles, nii et minu jaoks täiesti arusaamatu.
Sa pead ise selle otsuse võtma, kas on kergem ilma meheta või koos. Oleneb ka kuidas muu tugivõrgustik- vanemad, õed-vennad, sõbrannad? kas on üldse kedagi, kes toetab?
mind aitas see et mõtlesin kodutööd enda jaoks ümber.
ei pea tegema peeneid toitusid. koorega keedetud kartulid ja juurde viinerid, pelmeenid ja kalapulgad ja tükeldatud tomat või poe hapukurk/kõrvitsasalat. saab kõhu täis ja see ei ole ebatervislikum kui poe valmistoit.
koristamist saab vähendada sellega kui kodus on vähem asju. vaata toas ringi ja julmalt viska kodust välja kõik millel pole praktilist funktsiooni.
robottolmuimeja hoiab igapäevaselt põranda üpris korras.
tallinnas saab e-poest toidu koju osta läbi interneti.
ja paljusid asju pole üldse vaja teha.
Ma soovitaks mees arsti visiidile kaasa võtta. Äkki oskab arst teda paremini sinu seisukorrast valgustada ja ehk siis mees ei loobi neid “laiskuse” ja mitte uskumise sõnu.
Mul oli ka paar aastat tagasi peaaegu pool aastat valudes ja liikumatu. Siis saadi jälile, mis on ja ravi peale. Läks paremaks aga on ka praegu minul neid halvemaid päevi. Ma ei kurtnud(ei julgenudki) ja ega mees vist senimaani ei mõista täielikult, mis ma läbi ela(si)n. Ta küll vahel küsib, kuidas on ja mõistab juba nüüdseks, et kui ma ütlen, et täna siit-sealt valutab, ei torgi mind.
Aga ma mäletan sellest kohutavast perioodist nii hästi seda tunnet, et ma kartsin kohutavalt, et teised peavad mind simulandiks ja teesklejaks. Teised ju ei tunne ja see valu välja ei paista. Hea küll, mul tegelikult olid kõik liigesed ka silmnähtavalt paistes aga ikkagi. Kartsin, et isegi arstid ei usu mind.
Aga ma mäletan sellest kohutavast perioodist nii hästi seda tunnet, et ma kartsin kohutavalt, et teised peavad mind simulandiks ja teesklejaks. Teised ju ei tunne ja see valu välja ei paista.
Suuresti see ju probleemiks ongi, et teised tunnevadki sisimas, et sa ülevõimendad oma hädasid, sest välja ei paista ja see kõik on neile nii tüütu. Väga vähe on inimesi, kes hooldamist-abistamist naudivad. Naiste seas on neid rohkem. See on paratamatu, kui ise ei ole sellises seisus olnud. Meeste empaatiavõime on viletsam keskmiselt kui naistel. Seepärast olekski hea, kui mees saab kuidagi autoriteedilt kinnituse, kas kirjandusest, professionaalilt või sinult endalt, et sa meelega ei näita end viletsamana kui tegelikult oled, vaid, et kui lamad, on asi juba väga-väga hull. Naised ju pigem ajavad end kuni veel vähegi jaksavad ikka püsti, ikka laste eest hoolitsema, ikka perele süüa tegema, kui neil just lisaks haigusele ka depressiooni ei ole.
See ei ole ju tervise tõttu lahkuminek. See on hoolimatuse tõttu lahkuminek. Sa lähed seepärast lahku, et mees piisavalt ei hooli ega hoolitse.
Võib olla juba teine naine silmapiiril, siis hakkavad tüli kiskuma ja oma naist maha tegema. Ajavad oma naise selle piirini, et see lõpuks ütleb, et lähme siis lahku, siis saab ilma südametunnistuse piinadeta kenasti ise edasi õitseda. Muidu oleks ju haige naise ja väikese lapse kõrvalt armukese pidamine näotu tegu, aga kui naine ise tahab, no mis sa teed siis.
Mulle tundub, et see mees oma nõudmiste ja suhtumisega võib olla kohe lausa otseselt põhjus, miks sa üldse haigeks jäid. Vabalt võib olla, et kui saad temast ajutiseltki lahti, nii et ei pea enam tema heaolu riivamise pärast muretsema ja ennast süüdi tundma, et ei jõua meest piisavalt hästi teenindada, siis hakkad tasapisi paranema. Sa oled vist ennast ära ohverdanud ja tühjaks tõmmata lasknud.
kõige olulisem (mehe seisukohalt) on jäänud mainimata. kas teil mingi seksuaalelu on veel alles või haigusest tulenevalt on see olematuks taandunud? mehed muutuvad kergesti ärrituvateks ja “tüli üleskiskujateks” kui nad seksi ei saa.
Nõustuma muidugi ei peagi, aga kas on vaja vaielda iga teemaga.
Aga äkki talle meeldib vaielda? Minu mees läks algul ka närvi kui ma temaga vaidlesin – no mulle meeldib nähtusi ja asju eri nurkade alt vaadelda ja pelgalt takkakiitmine lõpetab ju vestluse pagana ruttu ära. Ja nii ma vaidlengi – kusjuures vaieldes sageli alles mul “tõde” hakkabki tekkima. See on muidugi meil perekonnaviga, me kõik vaidleme ja kirglikult. ja ega me siis inimesega vaidle, ikka inimese seisukohtadega (mis on muudetavad – vähemalt minu omad küll).
Aga tõesti, ei jõua vaielda kui raske olla, siis tahaks ainult rahu saada.
Jõudu Sulle, teemaalgataja, pea vastu!
