Lugesin seda teemat ja midagi ilusat kahjuks vastu ei vaata… Kui paljudel juhtudel saab õigustada kuidagi nii, et: “Oh, mees on lihtsalt tahumatu ega oska lohutada/abi pakkuda, aga usu, sisemas ta ikkagi armastab – omamoodi!”, siis käesoleval juhul… Kahjuks vaatab vastu julm tõede, et mees mitte ainult ei armasta, vaid tal pole südant sees. Teemaalgataja haigus on selle inetu tõe lihtsalt veelgi enam alasti kiskunud.
Iga haigus ägeneb, kui inimene peab kasvõi neutraalse suhtumise asemel taluma negatiivsust – kartma süüdistusi simuleerimises, laiskuses jne. Autoimmuunhaigused veel eriti – krooniline stress mõjutab imuunsüsteemi, vastupanuvõimet.
Mõtlen, et äkki oleks üksi siiski kergem ja äkki isegi läheb tervis paremaks. Kindel ma selles ka ei ole, et üksi lõpuks lihtsam oleks. Üksi olen kunagi varem küll elanud ja oli tegelikult üsna pikalt hinges rahu ja probleeme vähem.
Mulle tundub, et see mees oma nõudmiste ja suhtumisega võib olla kohe lausa otseselt põhjus, miks sa üldse haigeks jäid. Vabalt võib olla, et kui saad temast ajutiseltki lahti, nii et ei pea enam tema heaolu riivamise pärast muretsema ja ennast süüdi tundma, et ei jõua meest piisavalt hästi teenindada, siis hakkad tasapisi paranema. Sa oled vist ennast ära ohverdanud ja tühjaks tõmmata lasknud.
Mõtlen ka, et äkki ongi tema see algpõhjus või siis süvendaja. Haigeks jäin aasta peale sünnitust, aga mehega oli pikalt rasked ajad. Korduvalt proovis mulle nii öelda nuga selga lüüa, kord mingite naistega suhtlemisega ja teinekord kahtles lapses ja peres, kui laps juba üsna kohe sündimas oli. Kindlasti on see kõik mind mõjutanud.
Arvan, et see aimdus on sul õige! Sulle oleks selline olukord, kus elad üksikemana lapsega ja kasvõi KOV sotstöötaja käib abiks (kui asi peaks niikaugele minema, et sa ei saa haigete liigeste tõttu hästi kodu koristada vms.), kindlasti lihtsam kui praegune. Väiksed lapsed on küll mõistmatud vahel selles mõttes, et kui tuleb jonnihoog peale – siis ta jonnib ja nõuab, ei arvesta ema enesetunnet. Aga samas, mõnel hetkel tuleb ja küsib täiesti siiralt: “Emme, kuidas sul praegu on, kas valutab vähem?” jne. Kui lapsele on asju vähegi selgitatud, siis üldiseselt südametud ja kalgid lapsed puudega/haigusega ema suhtes ei ole. Ja mida vanemaks, seda rohkem arusaamist lapsel tekib. Muidugi peaksid siis lapse pärast aeg-ajalt mehega suhtlema – aga siiski kohtuksid negatiivsuse allikaga palju harvem.
Haigeks jäid aasta pärast sünnitust? See kipubki olem autoimuunhaiguse kalduvusega naistel õrn aeg – rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg on keha tasakaalu kõigutanud. Kui lisada veel pidev kodune stress – seda enam. Lootusekübe on siin see, et mõnedel naistel pärast lapsesaamist kannatada saanud tasakaalu keha taastab pikkamööda ise – mingil ajal on madalseis ja kõik sümptomid on eriti võimendunud, siis aga olukord leeveneb või koguni kaob. Kui vana on laps praegu? Tegelikult, lapse kasvades võib su tervis paraneda. Aga et see saaks juhtuda, peab kindlasti stressi keskelt ära saama.
Mis veel… Jah, borrelioos (mida selle kroonilises variandis kutsutakse Lyme’i tõveks) tuleks üle kontrollida. Kas oled käinud nõelravija juures, kes oskab randmelt pulssi kombates dignoosida, millises organis on kõrvalekalle? Nõelravi (akupunktuur) on muidu igasugu kilpnäärme, hormoonide, imuunsüsteemi jms. väiksemate kõrvalekallete tasakaalustajana hea, valude ja pingete leevendajana samuti. Antud juhul poel ka suurt midagi kaotada – kui arstid niikuini täpselt ei teagi, millega tegu ja mis ravi see vajaks, siis mina pöörduks küll nõelravisse – on arstiharidusega inimesi, kes nõelravi lisaks on õppinud ja seda pakuvad.
Toidulisanditest võta D-vitamiini vähemalt 100 mikrogr päevas (liigeseprobleemidega peab Ca-ainevahetus olema nii korras kui võimalik), räni tilku (Biosil) või muud räni – liigesed vajavad räni, lapsesaamine viis seda aga kõvasti välja.
