Teema: Terviseärevus ehk hüpohondria

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad. Ravimid ei aita, seega psühhiaatri poole pole samuti mõtet pöörduda.

Terviseärevik on ise täiesti veendunud, et tal on kindlasti iga teine haigus ja häire, aga mida tal aga kohe kindlasti pole, see on terviseärevus. Ja kui ta isegi tunnistab, et ta tegelikult on häirunud, siis see ei aita ägenemisfaasis, kui tal mõni väike kukkumine tipneb veremürgituse ja gangreeniga või kõhulahtisusest saab soolenekroos ja jämesoolevähk.

Peres aitab see, kui terviseärevikule konkreetsed reeglid seada lõpmatutest haigustest rääkimise suhtes. Reegliks tulebki seega teha, et kodus suhtlevad temaga lähedased igal teemal iga kell, rangelt välja arvatud sellel lõpmatult tervise- ja haiguste teemal. Siis saab kohe bloki ja keegi ei vasta talle poolt silpigi.

Kahjuks muudmoodi on võimatu ise ellu jääda, kui peres on terviseärevik. See tundub julmana, aga kui piire ei sea, siis pole perekonnas muud tegevust kui ärevikuga haigustest rääkimine, tema lõputu lohutamine (mis muide aktiveerib ärevikku, mitte ei maanda) ning tema iga peavalu või sünnimärgi järgi elamine.

Kui terviseärevus pole kaugele veel arenenud, siis on ärevikul endal võimalik end kas vaos hoida ja mitte rääkida kogu aeg oma tervisehädadest keskkonnas, kus seda ei aktsepteerita. See omakorda aitab tal oma sundmõtteid vaigistada,  kuna hüpohondrik vajab reeglina vastureaktsiooni. Kui talle seda vähemalt üheski keskkonnas ei võimaldada, siis tal on paremad võimalused oma sundmõtteid korrigeerida.

Töö tõttu olen näinud ja kuulanud piisavalt hüpohondrikuid ning tean vaid üht isikut, kes tervenes sellest häirest täielikult.

Terviseärevus on kurb teema, kuna ravimeetodid praktiliselt puuduvad.

Minul on terviseärevus. Väga lihtsalt sai kontrolli alla amitriptüliiniga. Väga paljud selle hädaga lihtsalt ei jõua psühhiaatri juurde, kuna esiteks nad ju usuvad, et neil on terviseprobleem, mitte psüühiline. Teiseks aru saades, et asi on psüühikas,  on piinlik psühhiaatri juurde minna. Ka üldine suhtumine sellesse väga tõsisesse häiresse on pigem põlglik, arvatakse, et inimesel pole ju tegelikult midagi häda, võtku end kokku ja ärgu hädaldagu. Need ütlejad ei tea, mida tähendab pikalt-pikalt elad kabuhirmus mõtte ees, et süda on haige või kuskil on kasvaja või tromb. Siin pole midagi naeruväärset, kes seda häiret tõsiselt ei võta, on ise küündimatud ja rumalad inimesed.

Ma olen ka terviseärevik. Grippi, koroonat jmt haiguseid ma ei karda üldse. Küll aga kardan mingeid raskeid ja tõsiseid haiguseid. Ja mitte ainult enda puhul, vaid ka pereliikmete pärast muretsen.

Samas, ma varjan oma ärevust ega koorma mitte kedagi selle infoga. Ja ma üldse ei salli inimesi, kes tervise teemal halisevad. Või üleüldse koguaeg oma haigustest tahavad rääkida. Kahjuks on kolleegide seas mõni selline. Tohutult väsitav. Üks näiteks on selline, kes on kaks nädalat haiguslehel. Ja esimene asi, mis ta pärast pikka haiguslehte tööle tulles ütleb, on et tal on tunne, et hakkab haigeks jääma.

#4252697:

#4252481:

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad. Ravimid ei aita, seega psühhiaatri poole pole samuti mõtet pöörduda.

Terviseärevik on ise täiesti veendunud, et tal on kindlasti iga teine haigus ja häire, aga mida tal aga kohe kindlasti pole, see on terviseärevus. Ja kui ta isegi tunnistab, et ta tegelikult on häirunud, siis see ei aita ägenemisfaasis, kui tal mõni väike kukkumine tipneb veremürgituse ja gangreeniga või kõhulahtisusest saab soolenekroos ja jämesoolevähk.

Peres aitab see, kui terviseärevikule konkreetsed reeglid seada lõpmatutest haigustest rääkimise suhtes. Reegliks tulebki seega teha, et kodus suhtlevad temaga lähedased igal teemal iga kell, rangelt välja arvatud sellel lõpmatult tervise- ja haiguste teemal. Siis saab kohe bloki ja keegi ei vasta talle poolt silpigi.

Kahjuks muudmoodi on võimatu ise ellu jääda, kui peres on terviseärevik. See tundub julmana, aga kui piire ei sea, siis pole perekonnas muud tegevust kui ärevikuga haigustest rääkimine, tema lõputu lohutamine (mis muide aktiveerib ärevikku, mitte ei maanda) ning tema iga peavalu või sünnimärgi järgi elamine.

Kui terviseärevus pole kaugele veel arenenud, siis on ärevikul endal võimalik end kas vaos hoida ja mitte rääkida kogu aeg oma tervisehädadest keskkonnas, kus seda ei aktsepteerita. See omakorda aitab tal oma sundmõtteid vaigistada, kuna hüpohondrik vajab reeglina vastureaktsiooni. Kui talle seda vähemalt üheski keskkonnas ei võimaldada, siis tal on paremad võimalused oma sundmõtteid korrigeerida.

Töö tõttu olen näinud ja kuulanud piisavalt hüpohondrikuid ning tean vaid üht isikut, kes tervenes sellest häirest täielikult.

Terviseärevus on kurb teema, kuna ravimeetodid praktiliselt puuduvad.

Inimene, sa ei tea sellest häirest tegelikult eriti palju. Ravi on täiesti olemas, teiseks ei vaja hüpohondrik tingimata peegeldust oma hädaldamisele. Olen terviseärevik ja pole kunagi oma muredest kellegile rääkinud – peale lõpuks psühhiaatri. Mul pole kunagi olnud ärevust erinevate haiguste suhtes, nagu sa väidad, ainult ühe konkreetse haiguse suhtes. Ja mul on ametlik diagnoos, terviseärevus. Sinu postitus on näide sellest, kuidas enda arvates head nõu annab inimene, kellel endal kogemus puudub. Tööalane kokkupuude ei ole sama, mis ise see asi läbi teha.

Kui sa sel teemal nii tark oled, siis miks sa räägid siis mingit ümmargust juttu.

Räägi oma ravimitest ja oma tervenemisest siis ja sa lähed ajalukku, kuna perekooli terviseärevikud saavad terveks ja on sulle elu lõpuni tänulikud.