Esileht Ilu ja tervis Terviseärevus ehk hüpohondria

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Terviseärevus ehk hüpohondria

Postitas:
Kägu

Tööl on ühel mehel terviseärevus, mis käib tal hooti peal. Koroonaajal oli see eriti raskekujuline, ta pesi muudkui käsi, hoidis tohutut distantsi ja kui ta laste käest koroona sai, oli moluraamat täis seda, kuidas ta kohe ära sureb. Tegelikult kulges tal kõik kergekujuliselt ja ta on terve kui purikas. Aga kogu see hädaldamine ja teiste tervisealane arvustamine…
Nüüd ma olen avastanud, et mu täiskasvanud lapsel kujuneb välja miskit samasugust. Suvel põdes välismaal kas grippi või koroonat ja tüsistused vist on jäänud. Igast väikesest valuaistingust tehakse tohutu skandaal ja kui talle nõu anda, siis ma ei tea ega saa aru temast. Kunagi ju ei tea ka, kas inimesel on tegelikult midagi viga või lihtsalt teeb tühistest asjadest maailmahäda. No ta pole kokku puutunud ka haigustega.

Ja kui ongi psühholoogiline hädaldamine, siis kuidas suhtuda. Kas käratada peale, et lõpeta… või muudkui lohutada, aga lohutamine ei aita ju. Minu jaoks on see kõik nii arusaamatu 🙁

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära kaasa küll kiida. Ja ära kärata ka. Ära tee välja ja vii jutt mujale. Kuidas täna koolis läks; tead mis nali meil täna koeraga juhtus; tööl oli täna keeruline olukord; mis me täna süüa teeme – juhi ta oma kinnismõttest välja. Millegi rääkimisel pole mõtet, vb kui leiad mingeid artikleid netist terviseärevuse kohta, siis neid võid talle soovitada, aga neutraalselt, mitte sundides.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad. Ravimid ei aita, seega psühhiaatri poole pole samuti mõtet pöörduda.

Terviseärevik on ise täiesti veendunud, et tal on kindlasti iga teine haigus ja häire, aga mida tal aga kohe kindlasti pole, see on terviseärevus. Ja kui ta isegi tunnistab, et ta tegelikult on häirunud, siis see ei aita ägenemisfaasis, kui tal mõni väike kukkumine tipneb veremürgituse ja gangreeniga või kõhulahtisusest saab soolenekroos ja jämesoolevähk.

Peres aitab see, kui terviseärevikule konkreetsed reeglid seada lõpmatutest haigustest rääkimise suhtes. Reegliks tulebki seega teha, et kodus suhtlevad temaga lähedased igal teemal iga kell, rangelt välja arvatud sellel lõpmatult tervise- ja haiguste teemal. Siis saab kohe bloki ja keegi ei vasta talle poolt silpigi.

Kahjuks muudmoodi on võimatu ise ellu jääda, kui peres on terviseärevik. See tundub julmana, aga kui piire ei sea, siis pole perekonnas muud tegevust kui ärevikuga haigustest rääkimine, tema lõputu lohutamine (mis muide aktiveerib ärevikku, mitte ei maanda) ning tema iga peavalu või sünnimärgi järgi elamine.

Kui terviseärevus pole kaugele veel arenenud, siis on ärevikul endal võimalik end kas vaos hoida ja mitte rääkida kogu aeg oma tervisehädadest keskkonnas, kus seda ei aktsepteerita. See omakorda aitab tal oma sundmõtteid vaigistada,  kuna hüpohondrik vajab reeglina vastureaktsiooni. Kui talle seda vähemalt üheski keskkonnas ei võimaldada, siis tal on paremad võimalused oma sundmõtteid korrigeerida.

Töö tõttu olen näinud ja kuulanud piisavalt hüpohondrikuid ning tean vaid üht isikut, kes tervenes sellest häirest täielikult.

Terviseärevus on kurb teema, kuna ravimeetodid praktiliselt puuduvad.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad.

No päris nii hull see ikka ei ole. Jah, nagu iga psüühikaprobleemiga, nii on ka sellega, et ta päris ära ei kao, aga teda kontrolli alla saada on ikka täiesti võimalik. Mina olen terviseärevik ja see aktiveerub teatud eluperioodidel, kui on närviline olla või muidugi ka mingite haiguspuhangute ajal – näiteks koroona ja kunagine seagripp, mõlemaid elasin ma raskelt üle. Aga põhiosa ajast olen siiski normaalne ja rahulik, ei pea end sugugi iga haava pärast rahustama. Haigusteemadest tasub eemale hoida, st. mitte arutleda haiguste üle, mitte viia mõtet sinna suunda. Minul vist see ongi üks põhjusi, miks terviseärevus tekkis, et mingil ajal lugesin väga palju tervisekirjandust – haakus tööga natuke, aga huvitas ka. Ja siis hakkasingi nägema endal kõiki haigusi, nagu kirjutab Jerome K. Jerome – ainult põlvekedra paistetust ei olnud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on terviseärevus. Väga lihtsalt sai kontrolli alla amitriptüliiniga. Väga paljud selle hädaga lihtsalt ei jõua psühhiaatri juurde, kuna esiteks nad ju usuvad, et neil on terviseprobleem, mitte psüühiline. Teiseks aru saades, et asi on psüühikas,  on piinlik psühhiaatri juurde minna. Ka üldine suhtumine sellesse väga tõsisesse häiresse on pigem põlglik, arvatakse, et inimesel pole ju tegelikult midagi häda, võtku end kokku ja ärgu hädaldagu. Need ütlejad ei tea, mida tähendab pikalt-pikalt elad kabuhirmus mõtte ees, et süda on haige või kuskil on kasvaja või tromb. Siin pole midagi naeruväärset, kes seda häiret tõsiselt ei võta, on ise küündimatud ja rumalad inimesed.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad. Ravimid ei aita, seega psühhiaatri poole pole samuti mõtet pöörduda.

Terviseärevik on ise täiesti veendunud, et tal on kindlasti iga teine haigus ja häire, aga mida tal aga kohe kindlasti pole, see on terviseärevus. Ja kui ta isegi tunnistab, et ta tegelikult on häirunud, siis see ei aita ägenemisfaasis, kui tal mõni väike kukkumine tipneb veremürgituse ja gangreeniga või kõhulahtisusest saab soolenekroos ja jämesoolevähk.

Peres aitab see, kui terviseärevikule konkreetsed reeglid seada lõpmatutest haigustest rääkimise suhtes. Reegliks tulebki seega teha, et kodus suhtlevad temaga lähedased igal teemal iga kell, rangelt välja arvatud sellel lõpmatult tervise- ja haiguste teemal. Siis saab kohe bloki ja keegi ei vasta talle poolt silpigi.

Kahjuks muudmoodi on võimatu ise ellu jääda, kui peres on terviseärevik. See tundub julmana, aga kui piire ei sea, siis pole perekonnas muud tegevust kui ärevikuga haigustest rääkimine, tema lõputu lohutamine (mis muide aktiveerib ärevikku, mitte ei maanda) ning tema iga peavalu või sünnimärgi järgi elamine.

Kui terviseärevus pole kaugele veel arenenud, siis on ärevikul endal võimalik end kas vaos hoida ja mitte rääkida kogu aeg oma tervisehädadest keskkonnas, kus seda ei aktsepteerita. See omakorda aitab tal oma sundmõtteid vaigistada, kuna hüpohondrik vajab reeglina vastureaktsiooni. Kui talle seda vähemalt üheski keskkonnas ei võimaldada, siis tal on paremad võimalused oma sundmõtteid korrigeerida.

Töö tõttu olen näinud ja kuulanud piisavalt hüpohondrikuid ning tean vaid üht isikut, kes tervenes sellest häirest täielikult.

Terviseärevus on kurb teema, kuna ravimeetodid praktiliselt puuduvad.

Inimene, sa ei tea sellest häirest tegelikult eriti palju. Ravi on täiesti olemas, teiseks ei vaja hüpohondrik tingimata peegeldust oma hädaldamisele. Olen terviseärevik ja pole kunagi oma muredest kellegile rääkinud – peale lõpuks psühhiaatri. Mul pole kunagi olnud ärevust erinevate haiguste suhtes, nagu sa väidad, ainult ühe konkreetse haiguse suhtes. Ja mul on ametlik diagnoos, terviseärevus. Sinu postitus on näide sellest, kuidas enda arvates head nõu annab inimene, kellel endal kogemus puudub. Tööalane kokkupuude ei ole sama, mis ise see asi läbi teha.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen ka terviseärevik. Grippi, koroonat jmt haiguseid ma ei karda üldse. Küll aga kardan mingeid raskeid ja tõsiseid haiguseid. Ja mitte ainult enda puhul, vaid ka pereliikmete pärast muretsen.

Samas, ma varjan oma ärevust ega koorma mitte kedagi selle infoga. Ja ma üldse ei salli inimesi, kes tervise teemal halisevad. Või üleüldse koguaeg oma haigustest tahavad rääkida. Kahjuks on kolleegide seas mõni selline. Tohutult väsitav. Üks näiteks on selline, kes on kaks nädalat haiguslehel. Ja esimene asi, mis ta pärast pikka haiguslehte tööle tulles ütleb, on et tal on tunne, et hakkab haigeks jääma.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli kolleeg, kes koroona ajal tuli tööle nii, et hoidis liikudes kätt pikalt ees ja pihustas enda ette ja ümber desinfitseerivat vedelikku. Kui oma koha peale jõudis, siis hakkas hüsteeriliselt oma lauda, klaviatuuri ja muid esemeid nühkima ja desinfitseerima. Ehkki see oli tema isiklik koht, kus mitte keegi teine ei istunud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terviseärevust on väga raske kontrolli all hoida, sellest vaimsest häirest vabaneda polegi 100% võimalik, käi teraapias, palju tahad. Ravimid ei aita, seega psühhiaatri poole pole samuti mõtet pöörduda.

Terviseärevik on ise täiesti veendunud, et tal on kindlasti iga teine haigus ja häire, aga mida tal aga kohe kindlasti pole, see on terviseärevus. Ja kui ta isegi tunnistab, et ta tegelikult on häirunud, siis see ei aita ägenemisfaasis, kui tal mõni väike kukkumine tipneb veremürgituse ja gangreeniga või kõhulahtisusest saab soolenekroos ja jämesoolevähk.

Peres aitab see, kui terviseärevikule konkreetsed reeglid seada lõpmatutest haigustest rääkimise suhtes. Reegliks tulebki seega teha, et kodus suhtlevad temaga lähedased igal teemal iga kell, rangelt välja arvatud sellel lõpmatult tervise- ja haiguste teemal. Siis saab kohe bloki ja keegi ei vasta talle poolt silpigi.

Kahjuks muudmoodi on võimatu ise ellu jääda, kui peres on terviseärevik. See tundub julmana, aga kui piire ei sea, siis pole perekonnas muud tegevust kui ärevikuga haigustest rääkimine, tema lõputu lohutamine (mis muide aktiveerib ärevikku, mitte ei maanda) ning tema iga peavalu või sünnimärgi järgi elamine.

Kui terviseärevus pole kaugele veel arenenud, siis on ärevikul endal võimalik end kas vaos hoida ja mitte rääkida kogu aeg oma tervisehädadest keskkonnas, kus seda ei aktsepteerita. See omakorda aitab tal oma sundmõtteid vaigistada, kuna hüpohondrik vajab reeglina vastureaktsiooni. Kui talle seda vähemalt üheski keskkonnas ei võimaldada, siis tal on paremad võimalused oma sundmõtteid korrigeerida.

Töö tõttu olen näinud ja kuulanud piisavalt hüpohondrikuid ning tean vaid üht isikut, kes tervenes sellest häirest täielikult.

Terviseärevus on kurb teema, kuna ravimeetodid praktiliselt puuduvad.

Inimene, sa ei tea sellest häirest tegelikult eriti palju. Ravi on täiesti olemas, teiseks ei vaja hüpohondrik tingimata peegeldust oma hädaldamisele. Olen terviseärevik ja pole kunagi oma muredest kellegile rääkinud – peale lõpuks psühhiaatri. Mul pole kunagi olnud ärevust erinevate haiguste suhtes, nagu sa väidad, ainult ühe konkreetse haiguse suhtes. Ja mul on ametlik diagnoos, terviseärevus. Sinu postitus on näide sellest, kuidas enda arvates head nõu annab inimene, kellel endal kogemus puudub. Tööalane kokkupuude ei ole sama, mis ise see asi läbi teha.

Kui sa sel teemal nii tark oled, siis miks sa räägid siis mingit ümmargust juttu.

Räägi oma ravimitest ja oma tervenemisest siis ja sa lähed ajalukku, kuna perekooli terviseärevikud saavad terveks ja on sulle elu lõpuni tänulikud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui kuskilt ikka mõni päev pistab, võiks arstile saata või minna. Muidugi arstil võib tekkida uus ärevuse põhjus. Kui arst peale vaadates ja katsudes diagnoosida ei saa, siis saadab ta uuringule. See põhjustab paljudes uue ärevuse-arst kahtlustab. Ärevik peab saama selgeks, et ta saadetakse uuringule et kinnitada või lükata ümber kahtlus-välistada et pole haigust.

Meie suguvõsas on inimesi, kes on seotud meditsiiniga. Ma ei ütleks et see on neil terviseärevus, vaid meditsiinist saadud norm käitumine, kuigi võib tunduda et on liiast. Nt sage kätepesu. Haiglas peale patsiendi puutumist peab käsi dessima või pesema. Pesemata kätega ei lähe teist inimest puutuma. Pole ka nii et haiged on ainult haiglas. Enne haiglasse sattumist on nad ka haiged olnud. Seega kunagi ei tea ja sellest nende sage soov ja vajadus käsi pesta ka vabal ajal. Muidugi on nad naernud ka oma suhtumise üle-kuidas sai suudelda nt peol tutvutud  inimesega. Et seal tutvutud inimene on nagu patsient, kõigi oma mikroobidega.

0
0
Please wait...

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Ilu ja tervis Terviseärevus ehk hüpohondria