Aeg on vahepeal lennanud ja üks laps juba 10…seega ise tunnen, et oleks veel kõige- kõige viimane aeg saada veel see viimane….aga…asja teeb keeruliseks see, et vahepeal on tekkind ka tervisehädasid…kimbutavad migreenid, südamerütmihäire ja kerged paanika hood…nad ei esinegi kõik koos ja korraga, ikka eraldi. Seega praegu saan vajaduse rohtu võtta, kui nendest mõni tekib. Aga raseduse ajal on rohud keelatud ja kui veel järgneb rinnaga toitmise aeg, siis pikeneb see aeg veelgi. Kardangi seda, et mis juhtuma hakkab ja kui teovõimeline ma raseduse ajal oleksin…saan aru, et seda ei teagi ette, aga kuidagi tundub, et see rasedus oleks väga suure riskiga ette võetud. Kuigi jah, veel hullemate haigustegagi lapsi saadud…ei tea mida teha…aga aeg lendab ja nooremaks ka enam ei lähe,vanust 37.Kas keegi veel olnud hädas mõne minu eelpool nimetaud tervise hädaga ja kuidas rasedus on üleelatud?
Teema: Tervisehädad ja rasedus
Miks sa arvad, et lapsed nii väga tahavad ema, kel on paanikahäired, migreenid ja sada muud häda? Nagu tõsiselt? Lihtsalt sinu ego, et peab veel mõni laps olema?
Miks sa arvad, et lapsed nii väga tahavad ema, kel on paanikahäired, migreenid ja sada muud häda? Nagu tõsiselt? Lihtsalt sinu ego, et peab veel mõni laps olema?
Tõetera on sees aga seda kõike oleks saanud hoopis palju viisakamalt kirja panna!
Migreenid on tihti päritavad, miks sa tahad oma lapsele seda?
Miks sa arvad, et lapsed nii väga tahavad ema, kel on paanikahäired, migreenid ja sada muud häda? Nagu tõsiselt? Lihtsalt sinu ego, et peab veel mõni laps olema?
Teemaalgataja
Jah…ma ei tea miks inimesed lapsi tahavad?!Kui mul veel esimest last polnud ja ma ka veel kahekümnendates olin,siis oli minu elu ka lill ja ma ei teadnud nendest hädadest midagi.Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja,mõni varem teine hiljem,kolmas trauma tagajärjel….aga jah paraku pole ma esimene ega viimane kes selliste hädadega peab nüüd elama…ja elu on üks ja paraku kuuluvad sinna ka lapsed.Minu egost on siin asi kaugel,olen nõus ka lapsesaamis mõttest loobuma ja edasi elama…postituse mõte on tegelikult selles,et äkki siin leidub veel mõni taoliste hädadega inimesi ja kes on nendele vaatamata otsustanud lapse saamise ette võtta…Ja kas tervis läks pigem paremaks või hullemaks peale lapse sündi?
Mina olen üks selline. Kahjuks läks tervis veelgi hullemaks aasta peale teise lapse sündi. Olen päris hädas tegelikult omadega juba, aga lapsed on vaja suureks kasvatada ja elu ära elada. Sunnin end tegutsema. Kui on halb, viskan pikali (kui on aega) korra puhkan ja toimetan edasi. Vaimselt on kõige raskem kogu kupatusega hästi hakkama saada. Esimese lapsega ei olnud üldse selliseid tervisehädasid. Ei enne ega pärast ja mitte ka raseduse ajal. Talvel on kõige raskem kui liigesed valutavad jne muud valud ja hädad. Suvel on kergem, aga siis on jälle päikesega muud hädad, mis päike tekitab.
Mõtlesin ennem teist last ja ka raseduse päris alguses samu mõtteid, mis sina praegu. Riskisin siiski, sest abiellusin mehega, kel polnud ühtegi last. Muidugi last ei kahetse, ta meil igati lahe tegelane. Kui aga näiteks keegi keeraks aja tagasi samasse punkti ja ma täpselt teaks ette, et mis praegu ka on, siis ilmselt jääks teine laps ära. Suur väsimus ja jube kurnatus on need kõige hullemad, mida kõige raskem kannatada ja nii end pidevalt sundides kõike tegema. Tööl näen, kuidas olen väetim jõu ja kiiruse poolest kui teised. Isegi 80 aastane teeb silmad ette. Hirmu tekitab see ja masendust, et mis veel edasi saab kui olen veel vanem. Tahtmine on suur, aga keha ei jõua järele ja streigib.
Mina ei hakkaks jamama. Selles suhtes, et sa ei saa endagagi ju hakkama. Ma prooviks selle 10-aastase inimeseks kasvatada oma tervisehädade kõrvalt… eks tema vajab ju ka veel vanemat ikka aastaid. Jah rasedus on üks asi, aga pärast seda on sul aastaid-aastaid väikelaps, kes vajab ema. Oled magamata jnejne. See kõlab päris õudselt, kui sul on endagagi probleemid. Milleks seda enam? Tegele endaga, katsu elus leida rõõmu ja naudingut, toredat aega olemasoleva lapsega, paanikahäired proovi lahendada…
Migreenid võivad raseduse ajal kaduda, aga võivad muutuda ka talumatult hulluks. Südamerütmihäired lähevad rasedusega kindlasti palju hullemaks, rasedus on organismile suur koormus (tean omast käest). Selle kõik võiks ehk ära kannatada, aga need paanikahäired on küll märk, et enam lapsi ei peaks saama. Üks ema siin ühtelugu kirjutab, kuidas tal surmahirm, rütmihäired (endal mingi ülitühine hulk), ei suuda lapse eest hoolitsedagi, aina kardab surma. No mis ema sa oled, kui enda surma kardad rohkem kui lapse muresid ja ohtusid?
Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja.
Siin ongi vastus su küsimusele – peale uue lapse sündi löövad välja uued hädad lisaks, millega elada + kahe lapse eest kantseldada. Olen ise haige ema lapsena üles kasvanud, terve oma lapsepõlve kikivarvul tippinud, ema valuoiged pidev tapeet, ema lõunaund ei tohtinud segada, ema üldse ei tohtinud segada, tal oli ju nii raske ja närvid läbi valudest. Igatsesin – igatsesin, et saaksin ometi kord temaga lihtsalt normaalselt koos olla, sülle pugeda jne, selle asemel tema suri aga ära päev enne mu 11. sünnipäeva.
Moraal – lapsi las saavad ikka terved inimesed. Kui on tarvidus kellegi eest hoolitseda, võta lemmikloom. Saabki laps näiteks koera mängitama viia kuni sina oma migreeni vm hädadega end voodis turgutad.
Kas naistearstiga oled konsulteerinud sel teemal?
Või perearstiga, kes teavad kogu sinu hädade komplekti – kui suureks nemad riske hindavad?
Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja.
Siin ongi vastus su küsimusele – peale uue lapse sündi löövad välja uued hädad lisaks, millega elada + kahe lapse eest kantseldada. Olen ise haige ema lapsena üles kasvanud, terve oma lapsepõlve kikivarvul tippinud, ema valuoiged pidev tapeet, ema lõunaund ei tohtinud segada, ema üldse ei tohtinud segada, tal oli ju nii raske ja närvid läbi valudest. Igatsesin – igatsesin, et saaksin ometi kord temaga lihtsalt normaalselt koos olla, sülle pugeda jne, selle asemel tema suri aga ära päev enne mu 11. sünnipäeva.
Moraal – lapsi las saavad ikka terved inimesed. Kui on tarvidus kellegi eest hoolitseda, võta lemmikloom. Saabki laps näiteks koera mängitama viia kuni sina oma migreeni vm hädadega end voodis turgutad.
Oh jumal kui kurb… aga sa räägid nagu ema oleks seda meelega teinud. Ei teinud ju, kui suri, siis oli ikka tõsine jama… Äkki sinu sündides oli veel ok. Tervis on kuradima loterii…
Kas naistearstiga oled konsulteerinud sel teemal?
Või perearstiga, kes teavad kogu sinu hädade komplekti – kui suureks nemad riske hindavad?
Mina pole küll teemaalgataja, aga täitsa oleneb arstidest. Minu naistearsti arust on naised lastemasinad ja ma võiks veel neid mitu teha olenemata terviseseisundist ja osalisest töövõimest. Temal on hea rääkida, aga ega tema ei kanna ega kasvata ja pole tema tervis. Ma ei kuulaks kellegi jutte, vaid just lähtuks ise enda seisukohast ja kuulaks enda keha. Oli ka raske rasedus ja iseenesliku abordi oht, ükski arsti ei uskunudki, et see laps üldse sünnib, aga naistearstil selline vastutustundetu jutt, et ei soovita munajuhade kinni panekut, et ikka noor ja äkki mees vähemalt tahab veel lapsi.
Mina sinu olukorras võtaks endale näiteks ühe aasta aega ja üritaks tervise korda saada. Kui õnnestub, siis prooviks ka last saada.
Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja.
Siin ongi vastus su küsimusele – peale uue lapse sündi löövad välja uued hädad lisaks, millega elada + kahe lapse eest kantseldada. Olen ise haige ema lapsena üles kasvanud, terve oma lapsepõlve kikivarvul tippinud, ema valuoiged pidev tapeet, ema lõunaund ei tohtinud segada, ema üldse ei tohtinud segada, tal oli ju nii raske ja närvid läbi valudest. Igatsesin – igatsesin, et saaksin ometi kord temaga lihtsalt normaalselt koos olla, sülle pugeda jne, selle asemel tema suri aga ära päev enne mu 11. sünnipäeva.
Moraal – lapsi las saavad ikka terved inimesed. Kui on tarvidus kellegi eest hoolitseda, võta lemmikloom. Saabki laps näiteks koera mängitama viia kuni sina oma migreeni vm hädadega end voodis turgutad.
Sureme me ikka kõik ja oma laste jaoks alati liiga vara. Ja krooniliste haiguste järgi ei saa surmakuupäeva ette paika panna. Need kes noorena mõne haiguse saavad hoiavad sageli oma tervist palju enam ja elavad vanemaks, mis sest et haigusega, kui need kes tervist iseenesest võtavad ja ennast iseenda lollusega juhuslikul hetkel sandiks või surnuks teevad.
Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja.
Siin ongi vastus su küsimusele – peale uue lapse sündi löövad välja uued hädad lisaks, millega elada + kahe lapse eest kantseldada. Olen ise haige ema lapsena üles kasvanud, terve oma lapsepõlve kikivarvul tippinud, ema valuoiged pidev tapeet, ema lõunaund ei tohtinud segada, ema üldse ei tohtinud segada, tal oli ju nii raske ja närvid läbi valudest. Igatsesin – igatsesin, et saaksin ometi kord temaga lihtsalt normaalselt koos olla, sülle pugeda jne, selle asemel tema suri aga ära päev enne mu 11. sünnipäeva.
Moraal – lapsi las saavad ikka terved inimesed. Kui on tarvidus kellegi eest hoolitseda, võta lemmikloom. Saabki laps näiteks koera mängitama viia kuni sina oma migreeni vm hädadega end voodis turgutad.
Sureme me ikka kõik ja oma laste jaoks alati liiga vara. Ja krooniliste haiguste järgi ei saa surmakuupäeva ette paika panna. Need kes noorena mõne haiguse saavad hoiavad sageli oma tervist palju enam ja elavad vanemaks, mis sest et haigusega, kui need kes tervist iseenesest võtavad ja ennast iseenda lollusega juhuslikul hetkel sandiks või surnuks teevad.
Kroonilised haigused ajapikku vananedes paremaks nüüd küll ei lähe ega ära ei kao. Mõistusega on vaja ikka mõelda, vastutustunne ja kohusetunne peaks nagu olema ja endale aru andma mõne asjaga, mitte kõik vaid looduse ja saatuse hoolde jätta, eriti veel lapsi. Noorema inimese tervisega võib veel olla loterii ja imesid juhtuda (kuigi ei maksa loota sellele), aga ma ei mõista näiteks neid üldse, kes näiteks 50+ isaks saavad või sellises vanuses veel lapsi teevad. Sellele ei mõtle, et kauaks lapsel isa on. Näiteks minu vanaisa oli vaid 63, kui suri.
Mina soovitaks konsulteerida perearsti või naistearstiga. Minu hinnangul pole need küll mingid hullud haigused, mille pärast lapse saamisest loobuda.
Minu enda kogemus on selline, et esimese raseduse ajal olin terve kui purikas ja rasedus läks kergelt.
Teise raseduse ajaks oli välja kujunenud reumaatiline haigus, aga ma ravimitest loobusin ja hoidsin seda toitumisega kontrolli all. Raseduse ajal kõik vaevused hoopis kadusid. Täiesti suvalise koha pealt tekkisid südame rütmihäired. Neid pole mul enne ega pärast olnud. Rasedus ise oli normaalne, lõpp oli raske.
Pärast teist rasedust lõi reuma hullemini välja kui kunagi varem, aga sain selle kontrolli alla.
Kolmas kulgeb kõigi raseduste kõrvalmõjudega ja ei jõua oodata, et see läbi saaks. Reuma pole välja läänud, aga selle eest on vaagnavalud jms, rütmihäireid pole, aga iiveldan ja oksendan lõpuni välja.
Mul on ka migreen, aga see pole raseduste ajal kunagi hullemaks läinud, pigem sama või veidi kergem. Ravimeid ei võta, magan selle lihtsalt maha.
Mind kimbutab alati ka rasedusjärgne depressioon, aga kasutan pigem psühholoogi/terapeudi abi kui antidepressante.
Oluline on ka see, et milline on sinu enda suhtumine haigustesse ja kui palju sa lased sellel oma igapäeva elu ja meeleolu mõjutada. Mina olen leppinud oma hädadega ja elan nii normaalselt kui vähegi võimalik. Reuma pärast ei saa kükitada ja hullemal perioodil ka kummardada, aga no neid tegevusi saab vältida, abi küsida või siis leppida lihtsalt valuga.
Lapsi saades pole kunagi mõelnud, et tervise pärast jätaks saamata.
Naistearstile saan alles kuu lõpus
“Alles” – see on ju *juba*, ega siis peagi päevapealt last meisterdama hakkama. Aruta arstiga, seejärel tee omad otsused.
Kõik need ,,hädad,, lõidki paraku peale esimese lapse sündi välja.
Siin ongi vastus su küsimusele – peale uue lapse sündi löövad välja uued hädad lisaks, millega elada + kahe lapse eest kantseldada. Olen ise haige ema lapsena üles kasvanud, terve oma lapsepõlve kikivarvul tippinud, ema valuoiged pidev tapeet, ema lõunaund ei tohtinud segada, ema üldse ei tohtinud segada, tal oli ju nii raske ja närvid läbi valudest. Igatsesin – igatsesin, et saaksin ometi kord temaga lihtsalt normaalselt koos olla, sülle pugeda jne, selle asemel tema suri aga ära päev enne mu 11. sünnipäeva.
Moraal – lapsi las saavad ikka terved inimesed. Kui on tarvidus kellegi eest hoolitseda, võta lemmikloom. Saabki laps näiteks koera mängitama viia kuni sina oma migreeni vm hädadega end voodis turgutad.
Sureme me ikka kõik ja oma laste jaoks alati liiga vara. Ja krooniliste haiguste järgi ei saa surmakuupäeva ette paika panna. Need kes noorena mõne haiguse saavad hoiavad sageli oma tervist palju enam ja elavad vanemaks, mis sest et haigusega, kui need kes tervist iseenesest võtavad ja ennast iseenda lollusega juhuslikul hetkel sandiks või surnuks teevad.
Kroonilised haigused ajapikku vananedes paremaks nüüd küll ei lähe ega ära ei kao. Mõistusega on vaja ikka mõelda, vastutustunne ja kohusetunne peaks nagu olema ja endale aru andma mõne asjaga, mitte kõik vaid looduse ja saatuse hoolde jätta, eriti veel lapsi. Noorema inimese tervisega võib veel olla loterii ja imesid juhtuda (kuigi ei maksa loota sellele), aga ma ei mõista näiteks neid üldse, kes näiteks 50+ isaks saavad või sellises vanuses veel lapsi teevad. Sellele ei mõtle, et kauaks lapsel isa on. Näiteks minu vanaisa oli vaid 63, kui suri.
aga minu peres surevad naised 90+ ja mehed 80+. Ja meil on (vanaema õdedel vendadel ja nede järglastel) kõigil geneetiliselt päritavad kroonilised haigused! sellised mis avalduvad 20-30ndates ja vajavad eluaegset ravi.
nii et tean omast kogemusest et ajas on kroonilised haigused kontrollitavad ja nendega on võimalik elada.
kui sa pole elus pidanud tervisega arvestama ja siis pensionieelikuna veel rahvajooksudel käid, kive veeretad ja suisu tõmbad saadki ruttu surma. Minu sugused kindlasti sureb-kohe-ära haiged inimesed elavad rõõmsalt oma elu ja vaatavad kõrvalt kuidas teised ennast surnuks tõmblevad liiga noorelt.
Migreenid on tihti päritavad, miks sa tahad oma lapsele seda?
Nii lolli vastust pole ammu lugenud!
Mina ei hakkaks jamama. Selles suhtes, et sa ei saa endagagi ju hakkama. Ma prooviks selle 10-aastase inimeseks kasvatada oma tervisehädade kõrvalt… eks tema vajab ju ka veel vanemat ikka aastaid. Jah rasedus on üks asi, aga pärast seda on sul aastaid-aastaid väikelaps, kes vajab ema. Oled magamata jnejne. See kõlab päris õudselt, kui sul on endagagi probleemid. Milleks seda enam? Tegele endaga, katsu elus leida rõõmu ja naudingut, toredat aega olemasoleva lapsega, paanikahäired proovi lahendada…
see-eest on juures üks inimene, kellele oma hädasid kurta. aastakümneid.
Migreenid on tihti päritavad, miks sa tahad oma lapsele seda?
Nii lolli vastust pole ammu lugenud!
Võta nüüd kinni, et näiteks minu vanaemal, mu emal ja mul on migreenid.
Migreenid on tihti päritavad, miks sa tahad oma lapsele seda?
Nii lolli vastust pole ammu lugenud!
Võta nüüd kinni, et näiteks minu vanaemal, mu emal ja mul on migreenid.
Ja sul ei ole lapsi, et neile migreen edasi ei kanduks? Aga paljud geneetilised haigused võivad ka põlvkondade tagant ilmneda? Siis ei fohikski ju lapsi saada. Kõik ju surevad suuremalt jaolt mingisse haigusesse.Teemaalgatajal on päris paras aeg veel üks laps saada, kui ta tunneb seda soovi.
Mina sain esimese lapse 20aastaselt ja teise 30aastaselt ning kuigi mul tervisehädasid ei olnud, siis lihtsalt niisama kaht rasedust võrreldes vanemana mõjus rasedus ikkagi raskemalt.
Migreenid on tihti päritavad, miks sa tahad oma lapsele seda?
No sellisel juhul ei tohiks meil palju lapsi olla, kelle vanematel migreen. Ja migreen ei ole alati päritav, eriti kui see on hiljem tekkinud. Teismeeas tekkinud migreen geneetiline (sain aru et teemaalgataja palju hiljem).
Mina
Lapsi saades pole kunagi mõelnud, et tervise pärast jätaks saamata.
Aga minu meelest võiks küll! Tegelikult ei pea iga hinna eest lapsi saama.
Aga minu meelest võiks küll! Tegelikult ei pea iga hinna eest lapsi saama.
Tegelikult mitte ei võiks, vaid lausa PEAKS lapsed kehva tervise tõttu saamata jätma.
Aga minu meelest võiks küll! Tegelikult ei pea iga hinna eest lapsi saama.
Tegelikult mitte ei võiks, vaid lausa PEAKS lapsed kehva tervise tõttu saamata jätma.
Halb iseloom, IQ, kole välimus, õuna tüüpi rasvumine, depressiivsus, vaimuhaigused, vägivaldsus, halvad finantsharjumused, vaesus – kõik need on peres päritavad või käitumislikult edasi antavad.
Siis oli üks tüüp kes ütles et eelkõige üks rass tohiks lapsi saada…
Vähe inimesi jääb alles kes võivad lapsi saada.
Minul kadus raseduse ajal migreen ära.
Mul oli migreen alati tsükliga seotud ja ju siis raseduse ajal hormonaalsed muutused mõjusid nii, et migreen kadus.
Mina sain esimese lapse 20aastaselt ja teise 30aastaselt ning kuigi mul tervisehädasid ei olnud, siis lihtsalt niisama kaht rasedust võrreldes vanemana mõjus rasedus ikkagi raskemalt.
Mul on 3 last. Minu vanus nende sündides oli 20, 27 ja 37. Terviseprobleeme polnud ei enne, raseduse ajal ega peale seda. Minu arvamus on, et niikaua kui naine loomulikul teel rasedaks jääb pole vaja üle mõelda.
