Tervisliku elulaadiga naine saab esimese ja järgnevad lapsed ikka pigem majanduslikult kindlustatuna, end veidi teostanuna ning õige kaaslasega. Vanus on enda valik, on selge, et nooremana on rohkem energiat, kuid vanemana jällegi rohkem aru ning tasakaalu. Minu rasedused olid 30- ja 35-aastaselt, mõlemad rasedused olid igati normaalsed, sünnitused kerged, laste imikuiga üsna lihtne ja nüüdseks mõlemad tublid noored inimesed. Ei kujuta küll ette, et 25-selt või veel varemgi lapsevanemaks sobinud oleksin, siis olid ikka hoopis muud mõtted peas. Reisisin, suhtlesin, õppisin, töötasin, sain elult piitsa ja präänikut, rõõmustasin, masendusin – oli kõike. Polnud ühtegi mehekandidaatigi, kellega oleks mõttesse tulnud lapsi saada. See mees tuli alles peale mu 30.-ndat sünnipäeva ja siis oli kohe selge, et nüüd on see käes.
Teema: Tervisliku elulaadiga naine saab esimese lapse hiljemalt 25 sünnipäevaks!
Mina sünnitasin 32-aastaselt esimese lapse. Miks nii kaua ootasin- teadsin alati, et lapse saan peale 30.sünnipäeva. Mehega kohtudes oli selge, et tema on see õige. Rasestusin 2 nädalaga (jah, 2!) ja rasedus oli kerge ning meeldiv. Ühtegi komplikatsiooni ei olnud. Mis mõttes ebakvaliteetsed munarakud? Liiga noorelt just ei tohiks emaks saada, sarved tuleb enne ära joosta, peod ära pidada, haridus omandada ja töökoht leida. Mu laps saab 18 siis kui mina saan 50 ja ma olen siis ka veel noor ja töövõimeline inimene. Kui sul teemaalgataja läks elu nii, et 25-selt olid lapsed, siis tubli. Aga teistel ei pruugi nii olla. Tean ühte naist, kes sai 40-selt emaks (mitmenda lapse) ja see naine on nii välimuselt kui elurõõmult mõnedest 25stest kaugelt ees.
Mina sain esimese lapse 24 aastaselt, teise 27 aastaselt ja kolmanda 29 aastaselt. Esimese lapse sünniks oli meil olemas juba oma kodu, koos olime elanud juba 7 aastat ja olime ka abielus. Hetkel olen 39, mees on ikka sama, lapsed 15a, 11a ja 9a. Enamus meie tuttavaid on samamoodi suht noorelt juba kinnisvara omanud ja lapsi saama hakanud.
Ma sain esimese lapse 20a ja see oli kindlasti liiga vara. Koolis käisin ja ennast üles töötasin lapse kõrvalt ja see oli väga raske. Ilma lapseta oleksnolnud hulga kergem. No ega ma ei kahetse lapse saamist ja praeguseks on temast tubli teismeline kasvanud, aga kui saaks uuesti teha siis oleks esimese saanud siis kui ma juba teise sain, 30 aastaselt.
Sünnitasin 22-aastaselt ja väga rahul, et nii tegin.
Kui lapsesaamine on elus ainus ja suurim eesmärk ja saavutus, siis muidugi. Eks selleks ajaks olid juba ka pärast põhihariduse kätte saamist 7 aastat niisama vahtinud 😀
Millal ükskord need “22 viimane taks” käod aru saavad, et on naisi, kes valimatult iga suvalise jobuga ei saa lapsi. Mis siis et oled 25. Kui ei ole õiget meest, kellega lapsi teha siis ei tee ja kõik. Ootavad, millal leiavad õige mehe ja kui see juhtub nii hilja, et ei saagi enam lapsi siis nii ongi, pole parata.
Siis on naisel ikka midagi viga kui norm meest ei leia ja kõik mehed on jobud. Äkki siis ei peaks üldse lapsi saama, sest kui tuleb poeg, siis temast tulebki see sama jobu mees?
Lisaks, noorena lapsi saades on suhte ebaõnnestumise puhul palju suurem võimalus leida uus mees kui leida seda 40 aastaselt. Tänapäeval on inimesed muidugi palju lapselikumad kui vanasti oldi. tänapäeval mingi osa 30 aastaseid on veel iseseisvuselt nagu veneajal paljud 18 aastaselt olid. Lapse iga on nihutatud tänapäeval keskeale väga lähedale. See jutt nagu 35 sain lapse mehega kelles olin kindel, on nii tühine, sest bio. kell on halastamatu ja see teeb iga mehe naisee jaoks ilusaks.
Mina sain esimese lapse 24 aastaselt, teise 27 aastaselt ja kolmanda 29 aastaselt. Esimese lapse sünniks oli meil olemas juba oma kodu, koos olime elanud juba 7 aastat ja olime ka abielus. Hetkel olen 39, mees on ikka sama, lapsed 15a, 11a ja 9a. Enamus meie tuttavaid on samamoodi suht noorelt juba kinnisvara omanud ja lapsi saama hakanud.
Targu jätad täpsustamata, kui suur ja kus kandis see 20ndate alguses omandatud “oma kodu” asus. Ja kui suur oli sinu rahaline panus sellesse ning kui suur mehe oma.
Oma kodu võib tähendada päranduseks saadud maja Kapakohilas, oma kodu võib soetada 1 euro eest, ostes Ida-Virumaale terve kortermaja. Siiski ma ei usu, et 20nate algus noorpaar ostab korteri Tallinna kesklinna või maja Kadriorgu. Ok, mõned üksikud edukad noored ilmselt suudaks, aga neil on selles vanuses muudki teha, kui sigida.
Sünnitasin 22-aastaselt ja väga rahul, et nii tegin. Kui lapsesaamine on elus ainus ja suurim eesmärk ja saavutus, siis muidugi. Eks selleks ajaks olid juba ka pärast põhihariduse kätte saamist 7 aastat niisama vahtinud ????
Päris rumal jutt sul.
Selleks ajaks olin mehega 2 aastat koos olnud, isiklik(minu) 2-toaline korter Tallinnas, mille vahetasin kohe 3-toaliseks, palk+tulu ettevõtlusest ning käisin kõrgkoolis. Aasta oli 1993.
Praeguseks on laps 27, edukas kolmanda põlve ettevõtja.
Millal ükskord need “22 viimane taks” käod aru saavad, et on naisi, kes valimatult iga suvalise jobuga ei saa lapsi. Mis siis et oled 25. Kui ei ole õiget meest, kellega lapsi teha siis ei tee ja kõik. Ootavad, millal leiavad õige mehe ja kui see juhtub nii hilja, et ei saagi enam lapsi siis nii ongi, pole parata.
Siis on naisel ikka midagi viga kui norm meest ei leia ja kõik mehed on jobud. Äkki siis ei peaks üldse lapsi saama, sest kui tuleb poeg, siis temast tulebki see sama jobu mees?
Lisaks, noorena lapsi saades on suhte ebaõnnestumise puhul palju suurem võimalus leida uus mees kui leida seda 40 aastaselt. Tänapäeval on inimesed muidugi palju lapselikumad kui vanasti oldi. tänapäeval mingi osa 30 aastaseid on veel iseseisvuselt nagu veneajal paljud 18 aastaselt olid. Lapse iga on nihutatud tänapäeval keskeale väga lähedale. See jutt nagu 35 sain lapse mehega kelles olin kindel, on nii tühine, sest bio. kell on halastamatu ja see teeb iga mehe naisee jaoks ilusaks.
Sa sünnitasid noorena oma mõistuse ka välja, mida juttu ????
Siis on naisel ikka midagi viga kui norm meest ei leia ja kõik mehed on jobud. Äkki siis ei peaks üldse lapsi saama, sest kui tuleb poeg, siis temast tulebki see sama jobu mees?
Sa ilmselt ei suuda seda ette kujutada, aga enamus naiste elu eesmärk ei ole endale võimalikult kiiresti mees leida.
Mina sain esimese lapse 24 aastaselt, teise 27 aastaselt ja kolmanda 29 aastaselt. Esimese lapse sünniks oli meil olemas juba oma kodu, koos olime elanud juba 7 aastat ja olime ka abielus. Hetkel olen 39, mees on ikka sama, lapsed 15a, 11a ja 9a. Enamus meie tuttavaid on samamoodi suht noorelt juba kinnisvara omanud ja lapsi saama hakanud.
Targu jätad täpsustamata, kui suur ja kus kandis see 20ndate alguses omandatud “oma kodu” asus. Ja kui suur oli sinu rahaline panus sellesse ning kui suur mehe oma.
Oma kodu võib tähendada päranduseks saadud maja Kapakohilas, oma kodu võib soetada 1 euro eest, ostes Ida-Virumaale terve kortermaja. Siiski ma ei usu, et 20nate algus noorpaar ostab korteri Tallinna kesklinna või maja Kadriorgu. Ok, mõned üksikud edukad noored ilmselt suudaks, aga neil on selles vanuses muudki teha, kui sigida.
Targu on ta jätnud täpsustamata ka selle, kui vana mehega ta 17-aastaselt kokku kolis.
Mina sain esimese lapse 24 aastaselt, teise 27 aastaselt ja kolmanda 29 aastaselt. Esimese lapse sünniks oli meil olemas juba oma kodu, koos olime elanud juba 7 aastat ja olime ka abielus. Hetkel olen 39, mees on ikka sama, lapsed 15a, 11a ja 9a. Enamus meie tuttavaid on samamoodi suht noorelt juba kinnisvara omanud ja lapsi saama hakanud.
Targu jätad täpsustamata, kui suur ja kus kandis see 20ndate alguses omandatud “oma kodu” asus. Ja kui suur oli sinu rahaline panus sellesse ning kui suur mehe oma.
Oma kodu võib tähendada päranduseks saadud maja Kapakohilas, oma kodu võib soetada 1 euro eest, ostes Ida-Virumaale terve kortermaja. Siiski ma ei usu, et 20nate algus noorpaar ostab korteri Tallinna kesklinna või maja Kadriorgu. Ok, mõned üksikud edukad noored ilmselt suudaks, aga neil on selles vanuses muudki teha, kui sigida.
Targu on ta jätnud täpsustamata ka selle, kui vana mehega ta 17-aastaselt kokku kolis.
No kui vaja, siis täpsustan. Kokku kolisin üllatus üllatus 18a noormehega. Esimene kinnisvara oli meil kolmetoaline korter Mustamäel maksis napid 625 000 krooni. Minu kuupalk oli selleks ajaks olnud mitu aastat juba 20 000 krooni (ametlik, ei mingit maksudega susserdamist, aasta oli siis 2005) pluss abikaasa palk. Kui kolmetoaline 10 aasta pärast väikseks jäi, müüsime selle 70 000€ maha, panime veidi juurde ja saime linnast välja omale maja ehitada.
Asi ongi selles, et ei pea olema suurt pärandust, või vanemat meest keda rahakotina kasutada. Alustasime noorelt, nägime vaeva ja töötasime end kogu aeg ülespoole. Meie tuttavad pered on kõik samamoodi alustanud, ei ütleks, et see nüüd nii haruldane on. Ma vaatan, et meie oleme pigem vanuse poolest kõige hiljem oma korteri ja ka maja ostnud. Üks minu vendadest ostis korteri 22a, teine 21 aastaselt, üks neist müüs 26a oma korteri juba ära ja ostis maja. Mehe parim sõber ostis Kristiinesse kolmetoalise korteri 20aastaselt, peretuttavatest paar ostis oma maja olles mõlemad 25 aastased. Ja ei ole mingid kapa kohila kinnisvarad, enamus elavad Tallinna lähiümbruses, mõni mõnes väiksemas Eesti linnas.
Minu esimene laps sündis, kui olin 27. Milles probleem?
2005 aastal küll palgast ei jõudnud 18aastane kinnisvara osta. Isegi 20tuh palgaga pidi ikka aastaid koguma. No kui laenuga, siis jah reaalsem. Oletame et mees oli ehitaja nt Soomes.
Õnneks või kahjuks ei olegi ma tervislike eluviisidega naine.
Sotsiaalsest vaatevinklist on palju põhjuseid miks lapsi hilisemas vanuses saada, aga kui puht bioloogiliselt vaadata, siis on TA õigus – hormonaalselt hakkame 25- aastaselt alla käima ja 25 on meie tippaeg. Kõige tervema ja elujõulisema järglase saamise tõenäosus on vanuses 20-25 (rõhk sõnal tõenäosus). Kõik vastused stiilis “aga mul oli nii”, ei päde, vaadata tuleb kogu populatsiooni.
Terve ja elujõulise järglase üleskasvatamiseks ei piisa kvaliteetsetest sugurakkudest, toit, uni, kodu, raha, vaimsus, vanemate aeg ja tuhat muud asja mängib vähemalt sama suurt rolli.
2005 aastal küll palgast ei jõudnud 18aastane kinnisvara osta. Isegi 20tuh palgaga pidi ikka aastaid koguma. No kui laenuga, siis jah reaalsem. Oletame et mees oli ehitaja nt Soomes.
Mina olin 24a aastal 2005. Töötasin jõudumööda mitmel töökohal korraga, vahetustega töö võimaldas, paar päeva ühes kohas, paar päeva teises kohas. Kui lapsed sündisid, siis läksin juba neljakuuse kõrvalt nädalavahetustel tööle, tööjuurest helistati, kutsuti, oli väga vaja ja jäingi käima, sama oli järgmiste lastega, mina käisin nädalavahetustel tööl, mees kantseldas lapsi. Tal oli tavaline riigiametniku töö 8.00-16.30 ja nädalavahetused vabad. Soome ehitajaks minek poleks meie elukorralduse juures tulnud kõne allagi.
Päris rumal jutt sul. Selleks ajaks olin mehega 2 aastat koos olnud, isiklik(minu) 2-toaline korter Tallinnas, mille vahetasin kohe 3-toaliseks, palk+tulu ettevõtlusest ning käisin kõrgkoolis. Aasta oli 1993. Praeguseks on laps 27, edukas kolmanda põlve ettevõtja.
Mis kehtis 1993. ei kehti ometi praegu enam. Siis oli kauboide aeg, ettevõtjaks saamiseks oli vaja ettevõtlikkust ja nahaalsust – teadmised, raha ega kogemused polnud olulised (sest neid polnud kellelgi). Tollal kõrgkoolis õppimine oli naljategemine võrreldes tänapäevaga – tollal aktsepteerisid isegi õppejõud, et kui keegi käib tööl, siis ta ei saagi vat loengus käia ja see oli ok. Proovi sa täna samamoodi õppida. Praegu ei kiidaks ma küll inimest, kes õpib, töötab ja kasvatab last üheaegselt. Miks peaks midagi nii idiootset tegema? Igaks asjaks oma aeg.
Tollal kõrgkoolis õppimine oli naljategemine võrreldes tänapäevaga – tollal aktsepteerisid isegi õppejõud, et kui keegi käib tööl, siis ta ei saagi vat loengus käia ja see oli ok. Proovi sa täna samamoodi õppida. Praegu ei kiidaks ma küll inimest, kes õpib, töötab ja kasvatab last üheaegselt. Miks peaks midagi nii idiootset tegema? Igaks asjaks oma aeg.
Ma töötasin lapsega koju jäädes kodust, töö pärast koolist ma puuduma ei pidanud. Nii, nagu seda praegu teevad paljud. Mis selles halba? Last ei olnud samuti probleem kasvatada-lapsel on ju ometi isa ka. Samuti on ja oli lapsehoidja kasutamine täiesti elementaarne. Ma oleks hulluks läinud, kui oleks pidanud 3 aastat lapsega kodus olema. See ei ole kindlasti minu jaoks normaalne. Pole mingi kanaema.
Ma oleks hulluks läinud, kui oleks pidanud 3 aastat lapsega kodus olema. See ei ole kindlasti minu jaoks normaalne. Pole mingi kanaema.
Vaata, see näitabki, et liiga vara said lapse. Sul olid muud prioriteedid. Milleks siis soovitada teistel sinu viga korrata? Usu mind, 30-selt sa naudid seda kolme aastat lapsega kodus (kui muidugi piisavalt vahepeal ka lapsevaba aega saad).
Vaata, see näitabki, et liiga vara said lapse. Sul olid muud prioriteedid. Milleks siis soovitada teistel sinu viga korrata? Usu mind, 30-selt sa naudid seda kolme aastat lapsega kodus (kui muidugi piisavalt vahepeal ka lapsevaba aega saad).
Viga? Kustkohast see viga on? Ei saa rohkem rahul olla, et kõik täpselt nii läks. Mina sain kõik vajaliku sinust lihtsalt 8 aastat varem-majandusliku kindlustatuse, hea mehe, hariduse, reisimise jne.
Vaata, see näitabki, et liiga vara said lapse. Sul olid muud prioriteedid. Milleks siis soovitada teistel sinu viga korrata? Usu mind, 30-selt sa naudid seda kolme aastat lapsega kodus (kui muidugi piisavalt vahepeal ka lapsevaba aega saad).
Viga? Kustkohast see viga on? Ei saa rohkem rahul olla, et kõik täpselt nii läks.
3 lapse esimest eluaastat võiks siiski lapse jaoks aega leida, mitte nui neljaks korraga õppida, töötada ja ema mängida.
3 lapse esimest eluaastat võiks siiski lapse jaoks aega leida, mitte nui neljaks korraga õppida, töötada ja ema mängida.
Nagu näha, sinu mees pole vaevunud vist vanemapuhkusele jääma, nagu tänapäeva headel pereisadel kombeks. Ka mu vend on pool aega lastega kodus olnud nagu oli omal ajal minu mees. Ja see ongi täiesti normaalne elu. Mees ja naine tegelevad lapsega võrdselt, mitte naine ei pea 3 aastat seda üksi tegema.
Nagu näha, sinu mees pole vaevunud vist vanemapuhkusele jääma, nagu tänapäeva headel pereisadel kombeks. Ka mu vend on pool aega lastega kodus olnud nagu oli omal ajal minu mees.
Pool aastat oli su mees kodus. Me räägime kolmest aastast. Ülejäänud 2,5 aastat visklesid sa, laps kaenlas, köögi, mähkimislaua, kirjutuslaua, loengu ja kontori vahet ja see ei ole mõistlik valik, ükskõik kui rahul sa endaga ka tagantjärele ei ole. Kui sinul ei läinud midagi halvasti sellise tõmblemise peale, siis sul väga vedas. Soovitav on siiski oluliste asjadega tegeleda üks asi korraga – õppida, töötada ja lapsi teha pole vaja ilmtingimata esimese 5 täiskasvanuaasta jooksul.
Mina sain kõik vajaliku sinust lihtsalt 8 aastat varem-majandusliku kindlustatuse, hea mehe, hariduse, reisimise jne.
Hariduse saime me siiski korraga, reisida sain sinust varem, majanduslik kindlustatus … no tõenäoliselt saime sellegi enam-vähem korraga (kui sa majandusliku kindlustatuse all just rikka mehega kohtumist ei mõtle). Ainus erinevus on hea mees ja laps … no good for you, kui selle hea mehe tõesti juba 22-selt ära tundsid, enamik meist küll ei tunneks. Põhiline, mida sulle öelda proovin on, et sa millegipärast võtad lapsesaamist kui tüütut kohustust (rõhutad, et hea, et 22-selt juba ühele poole sellega said) – kui sa veidi oodanuks, ei oleks see ehk enam kohustus olnud vaid rõõm. Ja mina olin vabatahtlikult mõlema lapsega nii kaua kodus, kui majanduslikult võimalik. Mul oli neile mõndagi anda, kiiret mujale polnud.
Miks nii leebelt, teemaalgataja? Miks ainult esimene laps peab sündima kvaliteetsetest munarakkudest ja hilisemad arenegu eaka, ebatervisliku elulaadiga ema ebakvaliteetsetest munarakkudest? Ai-ai! Sigima hakatagu ikka kohe, kui saab ja 25. sünnipäeval mingu pood igaveseks kinni!
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis munarakkude kvaliteet ei sõltu siiski ainult vanusest, vaid ka keskkonnast ja elustiilist. Ehk siis kuigi üldiselt muidugi on 25-aastase naise munarakud märksa parema kvaliteediga kui 40-aastase naise omad, võib näiteks mõne teismeeast saadik suitsetanud (või suitsetava pereliikmega koos elanud) ja/või alkoholi tarbinud 25-aastase munarakkude kvaliteet olla märksa halvem kui keskmisel 40-aastasel. Lisaks ei usu ma, et leiduks kuigi palju neid naisi, kes 40-aastaselt “avastavad”, et nüüd võiks lapse ka saada. Keegi ei unusta last saada karjääri, õpingute, reisimise tõttu, sellel, miks naisel 40-aastaselt ei ole veel last, on hoopis teised põhjused – uuringute kohaselt on selleks kõige tõenäolisemalt sobiva partneri puudumine. Üheks lahenduseks oleks muidugi munarakkude külmutamine – emakas vastupidiselt munarakkudele ja -sarjadele ei vanane ja nii võib ka kõrgemas eas sünnitada noore naise munarakust arenenud lapse, aga kogu see munarakkude kogumise protsess on kaunikesti ebameeldiv, säilitamine kallis ning tuleb arvestada, et nende munarakkude “kasutamiseks” tuleb läbida kehaväline viljastamine.
Pool aastat oli su mees kodus. Me räägime kolmest aastast. Ülejäänud 2,5 aastat visklesid sa, laps kaenlas, köögi, mähkimislaua, kirjutuslaua, loengu ja kontori vahet ja see ei ole mõistlik valik, ükskõik kui rahul sa endaga ka tagantjärele ei ole. Kui sinul ei läinud midagi halvasti sellise tõmblemise peale, siis sul väga vedas. Soovitav on siiski oluliste asjadega tegeleda üks asi korraga – õppida, töötada ja lapsi teha pole vaja ilmtingimata esimese 5 täiskasvanuaasta jooksul.
Sa ei oska lugeda või loetust aru saada? Pool aega. See ei ole pool aastat.
Pool aastat oli su mees kodus. Me räägime kolmest aastast. Ülejäänud 2,5 aastat visklesid sa, laps kaenlas, köögi, mähkimislaua, kirjutuslaua, loengu ja kontori vahet ja see ei ole mõistlik valik, ükskõik kui rahul sa endaga ka tagantjärele ei ole. Kui sinul ei läinud midagi halvasti sellise tõmblemise peale, siis sul väga vedas. Soovitav on siiski oluliste asjadega tegeleda üks asi korraga – õppida, töötada ja lapsi teha pole vaja ilmtingimata esimese 5 täiskasvanuaasta jooksul.
Sa ei oska lugeda või loetust aru saada? Pool aega. See ei ole pool aastat.
Okei, me saime juba aru, et sa pole emalik naine.
NEEXT!
Ega tervislik eluviis partnerit ei taga. Enamasti alustatakse hiljem seepärast, et partner leitakse hilja või on õpingud pooleli ja sissetulek veel vilets.
Hariduse saime me siiski korraga, reisida sain sinust varem, majanduslik kindlustatus … no tõenäoliselt saime sellegi enam-vähem korraga (kui sa majandusliku kindlustatuse all just rikka mehega kohtumist ei mõtle).
Ee, kuidas sa minust reisida varem said? Ma isegi rasedaks jäädes ei elanud selleks ajaks juba 4 kuud Eestis.
Ei, mul ei olnud rikast meest. Mul olid kõrgharitud vanemad, kes väärtustasid haridust ja ettevõtlikkust. Erinevalt sinu olematutest teadmistest ettevõtluse kohta, oli selle alustamiseks 80-ndatel vaja ajusid, raha ja tutvuseid.
Kui me peaksime sinuga samakaua elama, siis saan 8 aastat sinust kauem nautida oma lapsi-lapselapsi ja lapselapselapsi.
