Mida ma just lugesin?!
25a pole enamusel kodugi. Heal juhul oled lapse isaga selleks ajaks koos olnud paar aastat. Et siis pärast on hea alimente nõuda?
Laps tuleb teha siis, kui oled oma partneris kindel, kui sul on koht, kuhu laps sünnitada, kui sul on võimalus ta üles kasvatada ja harida. Vähestel on see enne 25a saamist olemas. Ära üldista. Mõni 40 aastane jõuab ka rohkem, kui mina ja mul on selle vanuseni veel rohkem, kui 10a minna!
Ükski partner ei ole 100% kindel ja vanusest see ka ei olene. Mõnel on ka 20 aastaselt kindel kodu olemas. Mina olin 21 aastaseks saades juba 2 aastat tööl käinud. Kui sina alles emmega elasid ja temalt taskuraha küsisid, siis tõesti. Endale peaks ka aru andma tervise suhtes ja arvestama ka seda, et jõuaks lapsed täisealiseks kasvatada ja ka lapselapsi näha saaks. Aga muidu lastesaamine pole ka kohustuslik, et kui õigel ajal ei tahtnud, siis äkki ei peagi punnima ka vanast peast. Me elasime päris pikalt koos ja neid alimente pole ma näiteks kunagi nõudnud. Kasvatame 50/50 ja oleme sellega palju targemad kui mõni 40-ne kiuslik ja kättemaksuhimuline lapsevanem. Keskeas esiteks juba inimesed muutuvad. Naised muutuvad tigedamaks, väsivad ka rutem ja meestel saabub keskeakriis. Kes ja kuidas siis kenasti koos elab ja titeaega naudib.
Huvitav, kus see king tegelikult pigistab, et sellisel moel 40-aastaste suunas sappi pritsida? Miks peaks 40-aastane just kiuslik olema? Minu tutvusringkonna 40-aastased lapsevanemad on üsna rahulikud, ise elu näinud, emotsionaalselt küpsemad jne. Mis sind tegelikult häirib, et oled enda jäigast elumustrist erinevate inimeste suhtes nii vaenulik? Midagi läks selle varakult kõige alustamisega ikka untsu, kui nii noorelt juba nii õel ollakse ja laste saamisest või kasvatamisest selline ristiretk kõigi teiste vastu tehakse. Enne tuleb ise elada ja kogemusi ja laiemat silmaringi ning arusaama asjadest saada, siis võib hakata õpetama, kuidas peaks elama. Praegu on näha, et oled ikka väga kitsas ja väikses kastis oma mõtetega kinni, ei paindlikkust ega laiemat analüüsivõimet.
Ise pooldan selle inimese arvamust, kellele sa nii õelalt vastasid. Et vähesed 25-aastased on valmis lapsevanemaks saama ja seda nii majanduslikult kui ka vaimselt. Isegi kui naine on, siis ei pruugi tema kaasa (kui ta just 10 a vanem ei ole) seda olla, tulemuseks võib aga olla lõhkine pere, katkised suhted. Ja 25 ei ole ju mingi raudpolt tähis. Selle ajani, kui tervis hakkab üles ütlema, pole lapse üleskasvatamise seisukohast enam mänguruumi jne, on veel tükk maad.
Pigem ütleks, et see parim aega lapsesaamiseks algab kuskil 25 a juures. Kui on haridus ja amet omandatud, end sel alal ka sisse töötatud, st ei ole ohtu, et pärast lapsehoolduspuhkust ei ole enam hea sissetulekuga töökohta või kindlust ja siis hädaldatakse mehe rahakoti peal, kuidas kõik ikka valesti on, et tahaks lahku minna, aga rahaliselt ei saa hakkama. Endale tuleb kõigepealt seljatagune luua, et oleks ka kindlus laste kasvatamise osas. Tuleb ka mehega paarisuhtes jätta seda aega, kui ei ole veel lapsi, kui õpitakse üksteist tundma, ei tasu kiirustada ja aasta-paarise kooselu järel lapsi saada veel. Inimloomus on täis üllatusi ja parem ikkagi teist inimest tundma õppida. Ise sain lapsed 30ndate eluaastate keskel, kerged rasedused, ise olin valmis lapsevanemaks saama, ei olnud enam seda 20ndate eluaastate arusaama, et kõike veel vaja kiiresti ja kohe teha ja kogeda jne. Praegu on lapsed algklassides, mõnus ja rahulik pereelu.
Muide, need inimesed, kes enne pereplaane on ka enda jaoks elanud, lasteta suhet nautinud jne, ei ole ilmselt see kontingent, keda keskeakriis sedasi tabaks, et titeaega nautida ei saaks, pigem lükkub neil keskeakriis edasi. Või ongi selle kriisi väljundiks positiivses mõttes lapsed, kes toovad ellu muutuse ja väärtushinnangute ümbermõtestamise, on keegi, kellele pühenduda peale enda ja kaaslase.
