Teema: Tervislikud eluviisid ja haigem kui varem

Mina, kes ma tavaliselt väga harva haige olen, suutsin kah kaks korda sel suvel tatitõppe jääda. Kuna eluviisides mingeid muudatusi pole teinud, siis süüdistan kehva suusailma 🙂

vere rauasisaldus on seotud sellega palju haigeks jäädakse – mida kõrgem see on, seda lihtsam on veres igasugustel pahalastel elada. arvata võib et trenni tehes on su hemoglobiin kõrgem kui ilma trennita

No kaks võimalust on- kui trenni tehakse saalis, on seal koos palju inimesi, palju pisikuid. Ega seal ju iga tund steriliseerimist tehta.
Kui aga väljas jookstakse, lõõtsutatakse, nahk märg, ahmitakse külma õhku sisse. Mõlemad on head viisid haigusi külge saada.

Nii imelik kui see ka pole, siis mesi teeb mu haigeks ja kui hakkan üle hulga aja vitamiine tarvitama, jään ka kohe haigeks. Tean inimesi, kes on tigedaks muutunud trennide ja dieetidega. Varem olid rõõmsameelsed. Ja minule vastupidiselt näiteks magneesium paneb just jalad krambitama. Kui seda ei tarbi, on ok. Kui olen võtnud, krambitan ja siplen varahommikuni. Ei saa ka kasutada toidulisandeid, jooke, kus sees on vask või tsink. Seetõttu ei saa ka üht ravimit süüa.

Sa teed kogu seda värki, sest arvad, et nii on tervislik ja nii peab. See ei ole sinu loomulik olek ja sa ei naudi seda. Oled ajanud oma keha stressi ja sellest hakkavad kõik viirused külge.

see immuunsüsteem on üks salapärane asi. mina olin kõige rohkem haige noores õitsvas eas kahekümnendates, kus peaks just tugev ja terve olema.

Mina soovitaks ka ferritiini lasta moota! Olen ise eluaegne trennitegija aga uhel hetkel hakkasin pidevalt kulmetustesse haigestuma ja kannatasin pideva vasimuse all ja juuksed olid jube lahti, veretestist selgus, et hemoglobiin oli taiesti normis aga ferritiin alla normi, hakkasin Spatone looduslikku rauda votma ja koik need probleemid kadusid.

#3214057:

Trenn kui pingutus on stress kehale. Kui see trenn, mida teed, ei ole sulle nauditav, siis on see negatiivne stress, mis teadupärast nõrgestab immuunsust, mille tulemus siis haigestumine.

Mul enda elust on kohe 2 näidet tuua. Kui käisin trennis koos sõbrannaga lõbu pärast, siis ehkki sai hambad ristis trenažööridel vihtuda, me naersime ja itsitasime kogu selle aja, mis andis kogu asjale väga positiivse laengu.

Teisel eluperioodil hakkasin üksi trenni tegema, polnud sel eluperioodil kedagi, kellega joos treenida. Vihtusin jällegi hambad ristis, kuid ma ei nautinud seda, sest olin selleks ajaks vormist väljas, vorm aga ei naasnud ega naasnud ning olin sellest frustreeritud. Mulle jäi endalegi silma, kui sageli ma haige olin trenniperioodi alustades. Viimane kord jäin nii haigeks, et isegi AB- kuur ei aidanud. Ja siis lõin päevapealt trennile käega. Kaal hakkas küll tasapisi kerkima, kuid õppisin end armastama ka trullakamana. Ja tervis hakkas naasma. Igal talvel olin aina harvem haige, sel talvel ainult korra.

Iseenesest on see üsna hale.
Selgitus võiks olla, et olid teistest inimestest eemal ega olnud seega viirustele kättesaadav.

Mina arvan hoopis, et sa oleksid need viirused saanud nagunii. Nüüd on su organism tugevam ja jaksab nendega jõuliselt võidelda. Muidugi on ebameeldiv sest sa tunned seda. Aga viirus kaob rutem. Ära hakka endale mingeid toidulisandeid heast peast igaks juhuks sissesööma.
Minu poeg harrastab sama eluviisi mis sina, tema nohu on hirmus. Tal silmnähtavalt halb olla, aga paraneb paari päevaga. Mina elan tavamugavust armastavat elu ja vindun nohuga päevakest kümme, aga nagu päris haige ei ole. Kumb siis sinu meelest parem variant on?

#3215340:

Võtsin 40 kilo alla ja üks haigus hakkas teist taga ajama. Just külmetushaigsued ja viirused, millest ma ülekaalus olles mitte midagi ei teadnud iial.

Kui palju pekki alla võtta, siis tasub külmal ajal lihtsalt kampsun peale võtta, sest üks isolatsioonikiht on puudu. Ja kui sa enne 90 kilo või vähem kaalusid, siis ilmselt pingutasidki ju kaalulangusega väheke üle, ega näljast nõrk inimene muidugi jaksa haigustele vastu panna.