Puhas halamise teema.
Ma olen väsimatusest tige, negatiivne, stressis ja närviline. Laps on 1,5 aastane, väga kehva magaja. Olen tema sünnist saati magamata ja ma tunnen, et see hakkab mulle vaikselt tervisele. ma ei jaksa, ei suuda ega tahagi enam kuskil käia ega midagi teha. Olen näost täiesti ära ja mingit elurõõmu ega sära must enam ei õhku. pilte ei taha endast üldse näha.
Magada olen saanud mõned üksikud ööd viimase pooleteise aasta jooksul – kas reisil või kui laps ära antud. Päeval lapsega koos magamisest ei tule mul midagi välja, esiteks ma ei jää magama, teiseks on koolilapsega samuti tegemist. Jalutan värskes õhus, käin trennis, püüan vaadata ja kuulata ainult positiivset, kuid kogu see stress hakkab must võitu saama. Olen muutunud närvihaigeks alkohoolikuks, mul on selline tunne. Ja ma ei suuda ega tahagi siit ringist enam välja astuda. Ma näen kuidas mu lapsed kannatavad minu närvilisuse all, pisike on ülirahutu, seda aga juba sünnist saati, teine laps enam vähem ok, kodus on selline kaos, koduabilist ei võeta, kui ma kodune olen. Muidu mehelt tugi olemas ja igasugune muu tugivõrgustik toimib samuti.
Kuidas ikkagi vastu pidada ,et mitte päris hulluks minna?!
Ehk kellelgi samad tunded ja tüdimus – mida ette võtta?