Minul vanust 35, Tinderdama hakkasin üksikema staatuses ja eesmärk oli leida hea elukaaslane.
Omast kogemusest siis niipalju:
1) siin on juba öeldud ka, et profiil võiks olla võimalikult loomulik. Pane endast mitu pilti, vähemalt kolm, pildid olgu lihtsad, aga ilusad 🙂 Ära pane ilupilte, ära pane peegli ees tehtud pilte, ära pane neid äpiga tehtud jänesekõrvadega pilte. Sellised loomulikud siirad pildid.
2) mina olin vist üsna valiv, umbes 10-st mehest üks sai “jah-i”. Lükkasin kõrvale kõik paljad mehed, jõusaali peegli ees olevad mehed, auto kapotil olevad mehed, alkoholipudelitega mehed jne.
3) kohtuma minek. Sellega on nii ja naa, mõnega tasub minna üsna kohe kokku saama, teisega mitte. Pead jutu järgi tunnetama, sellised kohtumised, et kuule, tule sinna nurga peale, saame kokku, vaatame teineteist üle – ÄRA PALUN MINE. Mina ühele sellisele läksin, väga kohutav kogemus. Oligi mingi ennasttäis jorss, sõna otseses mõttes vaatasime üle ja põgenesime mõlemad. Kui on juttu juba piisavalt olnud ja inimene tundub huvitav, siis mine.
Pigem liiga ruttu ei soovitaks, mina räägiks need basic asjad siiski Tinderis ära ja vaataks, kas on midagi veel rääkida, kui on, siis tasub kohtuda, muidu on ajaraiskamine.
4) ole algusest peale võimalikult aus ja seda kõiges. Tasub öelda ka oma miinused kohe ära, jällegi hoiab aega ja vaeva kokku. Mina ütlesin kohe, et söögitegemine ei ole minu lemmiktegevus ja üks mees, kes muidu tundus väga tore, see kadus kohe. Pärast ütles, et tema tahab hästi süüa ja eeldab, et naine teeb igaks päevaks värske toidu. No ma tänan õnne, et see mees minema jooksis. Mina eeldan, et mees suudab ka süüa teha ja saab ka ise hakkama, kui vaja, mitte ei oota, millal naine tuleb.
Tinderi tulemus oli see, et panin oma konto päris kiiresti kinni. Ausalt kirju ja kohtumisi oli nii palju, et see kõik käis mul juba üle pea. Praegu elan juba pikemat aega koos sealt leitud mehega ja olen valikuga rahul.