Kuidas üldse saabki tekkida mingit tunnet kui ennast killustatakse 10-te partnerite vahel?????????
Tegelikult ei saagi. Siin teistes sarnastes teemades on üks hea näide kibestunud mehest. Igaks juhuks kirjutab kümnetega ja magab pidevalt erinevatega ja soovitab teistelegi, et nii kui midagi tundelaadset hakkab tekkima, lõpeta ära. Saan aru, et inimene on haiget saanud ja kaitseb ennast niimoodi edaspidise valu eest, aga see tähendab, et ta ka välistab igasugused normaalsed hoolivad suhted. Igaks juhuks maksab nö kätte ükskõik mis naisele, peaaasi et ta ise ei satuks haavatavasse situatsiooni. Eks neid haiget saanud ja kibestunud inimesi on Tinderis palju nii meeste kui naiste hulgas, sellepärast ongi sealt kedagi raske leida. Isegi kui inimene läheb sinna avatud meele ja südamega, kohtub inimesega, kellega läheb kõik hästi, siis ühel hetkel see inimene lihtsalt kaob. Ja see avatud inimene mõtiskleb, et mis küll juhtus, aga juhtuski ainult see, et inimene lihtsalt välistas edasise, sest hakkas mingi tunne ja meeldivus tekkima ja siis tuleb ju kohe jalga lasta uue juurde, muidu äkki saad jälle haiget.
Aga kes tahab haiget saada? Ja mitu korda järjest. See lõhub su. Sa süüdistad ennast. Mõtled, et sa pole mitte midagi väärt ja loomulikult mõtled, et miks mul seda vaja ja eeldad, et muster kordub.
Minu kogemus 2 suhtega Tinderist on 1:1-le. Kõik meeldis, kõik sobis. Palju ilusaid sõnu. Kallis, minu inimene jne. Tehakse ka ühiseid plaane je. Enamus initsiatiivi tuli alguses prouade poolt. Isegi niipalju, et oli väsitav. Samas ei salga ka meelitav. Millisele mehele ei meeldi kui kena, tark, seksikas ja hea huumorisoonega naine sulle tähelepanu pöörab. Ja sa ei panegi tähele, et aega-ajalt ta kaob. Ei selgita midagi või kui kogemata küsid libiseb teemast üle. Sest sa usaldad, oled avatud ja siiras ning ei oska arvatagi, et sa oled üks paljudest keda just läbi proovitakse. Ühelt sain siis äkki ennem ühte planeeritud üritust ja nädalavahetust teate, et ma ei tule ja mul on aega vaja järgi mõtlemiseks. Teeme nii, et võtame vaheaja. Ja tema ei tea kui pikk see vaheaeg peab olema. Arvab, et minimaalselt 1-3 kuud. Siis saab tema selgusele. Korra nädalas proovisin helistada ja korra nädalas kirjutada a`la kuidas läheb. Kõnedele ei vastatud, kirjadele lakooniliselt. Hästi läheb. Pärast kuulsin, et just seesama nädalavahetus koos üritusega mis meil koos pidi olema vahetati Tallinki Rootsi kruiisi vastu Ja loomulikult ei mindud sinna ema või isaga.
Teisega oli asi analoogne. Tema hakkas tihedalt haigeks jääma. Just nädalavahetustel. Küsimusele, et kas midagi on valesti öeldi, et ei ole. Ära kujuta ette. Sa oled mulle kallis. Ja siis 1 päev hiljem reede kui kokku pidime saama tuli lakooniline sms. Ma kahjuks ei saa vastata samade tunnetega mis sinul on. Ära helista, ära kirjuta. See on läbi.
Kusjuures mõlema puhul hakkasid asjad juhtuma kui avasin ennast ja ütlesin, et olen armunud. Ja kõvasti armunud. Tinderi kontod lasin maha praktiliselt kuu peale tutvumist. Muidugi ei tulnud ma selle pealegi, et kontrollida kas kaaslastel on seal kontod alles. Ja ei küsinud ka, sest tundus kuidagi iseenesest mõistetav, et mingil hetkel nad kustutavad ise. Eksisin. Neil on siiani need alles. Ja aktiivsed.
Jahh saan aru, et vägisi ei saa ja südant ei sunni jne. Aga miks selline mäng? Mõlemale sobisin ca aasta. Isegi nii sobisin, et mulle ei jäänud praktiliselt mitte ühtegi vaba hetke. Chattimised päeval, õhtul. Igapäev helistamised jne. ma ei näidanud kordagi, et see mulle ei meeldinud. Meeldis küll.
See on lihtne ärakasutamine. Julm ja egoistlik ära kasutamine. Miks ma ei peaks arvama, et kui kaks korda nii juhtus siis 3 või neljas või viies kord nii ei juhtu. Et mu maailm lendab jälle kildudeks ja usk inimeste (naiste) headusesse mureneb. Ma ei taha palju kordi ennast jälle kokku korjata ja uuesti alustada. Ma olen 40. Mind jäetakse kord aastas maha. Taastumiseks kulub ka aasta. Kaks ebaõnnestunut suhet ja ma olen 44. Seega on ka minupuhul välistatud püsisuhe. Või siis selline püsisuhe kus ma pühenduksin ainult ühele inimesele. Ja ma ei luba mitte ühelegile kaaslasele mitte midagi. Veel esimesena avada ennast. Mitte kunagi enam.
Mul ei ole olme probleeme, lapsed teismelised ja ei vaja järelvalvet, hea töökoht ja tegelikult ei veeda ma ka kõiki õhtuid üksi. Ka seksiga kõik OK. Miks ma peaks selle elu vahetama uuesti ebakindla elu vastu kust ma kunagi ei tea kuna see purustatakse või kui ma vaatan kaaslasele otsa ja pean mõtlema kas ta valetab ka või on siiras.
Ja palun mitte hakata rääkima, et keegi OT või teine olen. Ei ole. Ja see mees kellele vihjate ei ole kibestunud vaid pragmaatik. Just selle mehe jutu kirjeldamine pani mind kirjutama. Ma saan temast täiesti aru.