Teema: Titt röökis Tallinn-Tartu rongis terve sõidu aeg

#4255567:

#4255555:

#4255553:

sellisel juhul oled ise oma ajakava just selliseks kujundanud. kui käib üle jõu, on aeg midagi muuta. kaasinimestele näpuga näitamine sind päris kindlasti ei aita.

Kellele ma näpuga näitasin? Mis juttu sa nüüd ajad Rääkisin ainult vastuseks sellele, kes väitis, et euroopa-sisesed lennud on tirilimps ja viuh, neid saab alati normaalne inimene magamata sooritada. See on lihtsalt vale. Arrogantne ja harimata vale.

see astusid teemasse, mis on täiskasvanutest, kelle arvates ei tohiks ühistranspordis, ei rongis ega lennukis olla väikelapsi, kes segavad neid nende “ülitähtsatel” tööreisidel magamast.

ja kordan veel, öö või teine magamata ei ole normaalse närvikavaga täiskasvanule üldjuhul eriline probleem. või kui on, siis saab seda korvata oskuslikuma aja planeerimisega. tittede ja nende vanemate süüdistamine võib küll toimida aru väljalaskjana, aga reaalselt see sinu olukorda mitte kuidagi ei muuda.

Mis-mis? Mina pole mingit titte süüdistanud. Poole sõnagagi mitte. Lihtsalt torkasin mõne inimese teadvusesse, et lennukid üldiselt lendavad hommikul vara. Ja õhtupoole või päris õhtul. Kui aga on vaja lennata näiteks tööasjus mõnda Portugali või Saksamaa suurde linna, mis pole ei Lissabon, München, Hamburg ega Frankfurt vms ja elada Tallinnast natukene eemal, siis kuidas sa seda muidu soovitad korralikuma ajaplaneerimisega korraldada nii, et kaks magamata või väga vähese unega ööd sissse ei sõidaks ning ei roiutaks. Proovi ise üks kord, päriselt. Teeme nii, et eeloleval ööl sa magad 1 tunni ja ööl vastu esmaspäeva kaks. Kusjuures maga istudes. Anna esmaspäeval teada, kuis enesetunne on.

#4255571:

#4255567:

#4255555:

#4255553:

sellisel juhul oled ise oma ajakava just selliseks kujundanud. kui käib üle jõu, on aeg midagi muuta. kaasinimestele näpuga näitamine sind päris kindlasti ei aita.

Kellele ma näpuga näitasin? Mis juttu sa nüüd ajad Rääkisin ainult vastuseks sellele, kes väitis, et euroopa-sisesed lennud on tirilimps ja viuh, neid saab alati normaalne inimene magamata sooritada. See on lihtsalt vale. Arrogantne ja harimata vale.

see astusid teemasse, mis on täiskasvanutest, kelle arvates ei tohiks ühistranspordis, ei rongis ega lennukis olla väikelapsi, kes segavad neid nende “ülitähtsatel” tööreisidel magamast.

ja kordan veel, öö või teine magamata ei ole normaalse närvikavaga täiskasvanule üldjuhul eriline probleem. või kui on, siis saab seda korvata oskuslikuma aja planeerimisega. tittede ja nende vanemate süüdistamine võib küll toimida aru väljalaskjana, aga reaalselt see sinu olukorda mitte kuidagi ei muuda.

Mis-mis? Mina pole mingit titte süüdistanud. Poole sõnagagi mitte. Lihtsalt torkasin mõne inimese teadvusesse, et lennukid üldiselt lendavad hommikul vara. Ja õhtupoole või päris õhtul. Kui aga on vaja lennata näiteks tööasjus mõnda Portugali või Saksamaa suurde linna, mis pole ei Lissabon, München, Hamburg ega Frankfurt vms ja elada Tallinnast natukene eemal, siis kuidas sa seda muidu soovitad korralikuma ajaplaneerimisega korraldada nii, et kaks magamata või väga vähese unega ööd sissse ei sõidaks ning ei roiutaks. Proovi ise üks kord, päriselt. Teeme nii, et eeloleval ööl sa magad 1 tunni ja ööl vastu esmaspäeva kaks. Kusjuures maga istudes. Anna esmaspäeval teada, kuis enesetunne on.

olgu nii, õnnetuseks asusid sa siin süüdistajate poolele.

aja planeerimise all pidasin silmas seda, et kui tõesti ei talu mõnd pool-magamata ööd, siis peaks reisi  planeerima pikemana ja varem kohale lendama. tegelikult pole minu asi sind õpetada, firmaomanik nagu sa oled. oskad oma firmat juhtida, peaks ka oma elu juhtimisega hakkama saama.

mida ma aga üldse ei talu, on vaenulik suhtumine lastesse.

#4255575:

mida ma aga üldse ei talu, on vaenulik suhtumine lastesse.

Aga keegiei suhtiugi vaenulikult lastesse, kui TA ehk kõrvale jätta. Põlastatakse emasidd, kes oma laste halba käitumist või röökimist ei püüagi vaigistada. See on ju näha, kas püüab ja ei õnnestu või ei püüagi. Eile käisin näiteks restoranis. Seal on diivanid, istusime sõbrannaga kõrvuti, ootasime abikaasasid. Paar lauda eemal istus ema-isa ja laps. Ühel hetkel oli see 5-6 aastane poiss meie lauas, meie vastasoleva diivani seljatoel ja mängis ujumist, st vehkis käte ja lakgadega ja karjus, emme vaata, ma ujun. Vahepeal tehi ka vettehüppeid, st hüppas seljatoelt pommi diivanile, käis uperkuuti ja põrutas jalaga vastu lauuda, mille taga me parajasti sõime. Emme naeratas ainult. Mis sa arvad, kas meil oli pretensioone lapsele või emmele-issile? Muidugi ainult vanematele.

#4255591:

#4255577:

see ei ole maailma lõpp.

Aga keegi polegi öelnud, et see on maailma lõpp. Et see on höiriv, muudab ärritunumaks, ei ole vaimsele tervisele ega ka mitte füsioloogiale hea, sellest räägiti. Armageddonist ei rääkinud keegi

ikka ja jälle, kui reisimisega kaasnev on häiriv, muudab ärritunumaks, ei ole vaimsele tervisele ega ka mitte füsioloogiale hea, siis peaks ehk  teistsuguse ameti leidma ja eluviisi muutma.

mida mina öelda püüan on see, et kellegi kolmanda-neljanda  süüdistamine ja oma olukorra dramatiseerimine ei aita teid teie raskes elus.

#4255609:

kes pakkus lapsele vaatamiseks-mängimiseks oma võtmeid või telefoni, kes tahtis anda küpsist või banaani,

Väga nunnu, aga miks pidid võõrad sinu last lõbustama? Ma oleksin sellisele reisile läinud endasuuruse koti lõbustusvahenditega, võtmetest telefoni, mängude, raamatute ja ma ei tea milleni. Või mis oleksin. Läksigi, minu lastest kolmas oli selline püsimatu. Kaasas oli alati terve arsenal, alates krabisevatest paberitest kuni värvipliiatsite, näpunukkude ja pildiraamatuteni.

#4255608:

mida mina öelda püüan on see, et kellegi kolmanda-neljanda  süüdistamine ja oma olukorra dramatiseerimine ei aita teid teie raskes elus.

Pole ei kedagi süüdistanud ega ammugi mingit draamat teinud. Lihtsalt kirjeldasin olukorda ja nentisin, et päev pärast sellist euroopa-reisi pole mina, sina ega keegi teine kõige teravam pliiats vaimselt ega kõige tervem ka muus mõttes. Ei mingit virinat, kuiv nending. Nagu seegi, et Euroopa lend kui selline ei tähenda mingil moel seda, et silmad kell 8 lahti, 2 tundi parimat lennurestoranieinet ja siis kella 18ks kodus tagasi, värske nagu kevadine kannike.

#4255625:

#4255608:

mida mina öelda püüan on see, et kellegi kolmanda-neljanda süüdistamine ja oma olukorra dramatiseerimine ei aita teid teie raskes elus.

Pole ei kedagi süüdistanud ega ammugi mingit draamat teinud. Lihtsalt kirjeldasin olukorda ja nentisin, et päev pärast sellist euroopa-reisi pole mina, sina ega keegi teine kõige teravam pliiats vaimselt ega kõige tervem ka muus mõttes. Ei mingit virinat, kuiv nending. Nagu seegi, et Euroopa lend kui selline ei tähenda mingil moel seda, et silmad kell 8 lahti, 2 tundi parimat lennurestoranieinet ja siis kella 18ks kodus tagasi, värske nagu kevadine kannike.

selle võiks siis kokku võtta nii, et elu ongi selline. ja lapsed, ka siis kui nad alati nunnud ja heas tujus ei ole,  on elu samuti osa. 😉

#4255614:

Kaasas oli alati terve arsenal, alates krabisevatest paberitest kuni värvipliiatsite, näpunukkude ja pildiraamatuteni.

tubli on! omavahel öeldes teevad sellised üliaktiivselt ja ikka tervele bussiseltskonnale hästi kuulda-näha “tegelemised” oluliselt rohkem lärmi, kui virisev laps.

#4255653:

olgu, vastutavad. aga kui nad ei saa olukorraga hakkama, kuidas põlastavad taunivad kõrvalseisjad  olukorda paremaks teevad? peale põlasta eneseupitamise muidugi.

Kui saime oma esimese lapse, oli kindel plaan, et saame 2-3 minimaalsete vahedega. Pärast 2. lapse sündi, 13 kuud pärast esimese sündi, sain ma aru, et vajan abi. Ei saanud hästi hakkama ja kui põnnid olid aasta ja siis alla kolmene, olin saanud piisavalt pilke ja näinud piisavalt võõraid, kes tulid appi. Mõistagi läksin ma siis koolitustele. Käisin väikelapse vanemate koolitustel, vähemalt neljal. Kuulasin loenguid, tutvusin Montessori ja väikelapse tervise detailidega. Õppisin ka lasteaiakasvatajaks, aga see jäi 3. ja 4. lapse sünniga katki. Mees käis isade grupis, see toimus Tartus, meie olime Tallinnas. Häda ei anna häbeneda, oma oskamatusele tuleb abi küsida. Nii väärtuslik asi nagu laps – seal ei saa minna nii, et andis jumal lapse, annab ka mõistuse.

Ehk siis iga lapsevanem peaks mõtlema, et kui tema laps on terve ja röögib, siis asi on temas. Ja ta läheb kooli, võtab tunde, õpib spetsialistidelt väikelapsele sobilikke mänge ja tähelepani-nippe.

Kui mina olin planeeritud, läks mu ema medkooli ja tollal oli võimalik spetsialiseeruda vastsündinutele ja väikelastele. Siis astus pisipedasse ja sai lasteaiakasvataja kutse.

Kui need kõrvalpilgud ja kulmukergitused ei pane ema -isa seda tegema ja ennast harima laste suhtes, õppima nendega suhtlemist, siis nad on lihtsalt harimatud vanemad. Ükskõik, kui intelligentsed nad muidu on, oma last pole nad pidanud vääriliseks, et tema heaolu saavutamiseks suuta endast maksimum anda. Jah, 100% ei aita, aga kui laps on terve, sii 95% juhtudest saab lahendatud. Kui ise ei oska last vaigistada, tuleb seda õppida. See on lapsevanema KOHUSTUS.

#4255660:

Õppisin ka lasteaiakasvatajaks, aga see jäi 3. ja 4. lapse sünniga katki. Mees käis isade grupis, see toimus Tartus, meie olime Tallinnas. Häda ei anna häbeneda, oma oskamatusele tuleb abi küsida. Nii väärtuslik asi nagu laps – seal ei saa minna nii, et andis jumal lapse, annab ka mõistuse.

Ehk siis iga lapsevanem peaks mõtlema, et kui tema laps on terve ja röögib, siis asi on temas. Ja ta läheb kooli, võtab tunde, õpib spetsialistidelt väikelapsele sobilikke mänge ja tähelepani-nippe.

Kui mina olin planeeritud, läks mu ema medkooli ja tollal oli võimalik spetsialiseeruda vastsündinutele ja väikelastele. Siis astus pisipedasse ja sai lasteaiakasvataja kutse.

Kui need kõrvalpilgud ja kulmukergitused ei pane ema -isa seda tegema ja ennast harima laste suhtes, õppima nendega suhtlemist, siis nad on lihtsalt harimatud vanemad. Ükskõik, kui intelligentsed nad muidu on, oma last pole nad pidanud vääriliseks, et tema heaolu saavutamiseks suuta endast maksimum anda. Jah, 100% ei aita, aga kui laps on terve, sii 95% juhtudest saab lahendatud. Kui ise ei oska last vaigistada, tuleb seda õppida. See on

Siin ei ole mingeid tunde võtta. Loogiline lahendus on minu arvates a) mitte nii väikse lapsega reisida pikki maid b) omada juhiluba, autot ja võimalusel teha peatusi. Mis muid tunde sa siin võtad? Lapse kasvatamine on individuaalne, sest lisaks lapse heaolule ja arendamisele areneb ka laps isiksuseks ja paraku ma ei näe neid ideaalinimesi küll väga palju. Ju võib öelda, et nende vanemad pole tunde võtnud, aga tegelikult on lapse kasvatamine alati suht meh asi. Kuigi olen täheldanud, et õpetajate/lasteaiaõpetajate lapsed on targad, ju siis nad oskavad paremini arendada.

#4255667:

Ja ema ei osanud lapsel kihte vähemaks koorida ega võtta käekotist taskuventilaatorit ja sellega imekerget tuulekest lapsele teha? No sedasama, mille te kõik kinnitate lapsevankri sisse, kui väljas juhtub 32 kraadi olema, peate asfaldil kõndima ja teie laps ei ole väga kuumasõber?

Mul ei ole lapsi jaa ma ei tea, mis ventilaatoreid on olemas, aga laps oligi suht paljas juba ja mis ema täpselt tegi, ma ei näindu, ta istus kaugel. Noor ema, küll õpib.

Siiani mäletan olukorda oma isaga ühes riiete kaupluses. Olin mingi 14 või pisut noorem. Isa ütles ühele naisele, et kas lapsel palav pole (lapsevankril oli võrk tihedasti ümber, see vist kaitseb putukate eest?!?!?) ja sai sõimata mitme asja eest. Ehk siis…. nope, sellest ajast sai mulle selgeks. Ei sekku sellistes maailmavaatelistes teemades. Aga vb lapsel polnudki palav, eks.

#4255672:

Muidugi on. Laste mängukoolegi on imikutest alates. Seal õpetatakse ju emasid, kuidas lapsi lõbustada, nende tähelepanu püüda, tähelepanu ümber suunata, rahustada läbi teatud liigutuste. Ja siis natuke vanemate laste puhul nt sellised: https://rahvaylikool.ee/koolitused/1684/lastevanemate-ja-lastega-tootajate-koolitused/

Okei, siin on tunde võtta, aga ka arvan, et ükski pisike laps ei suuda olla sellises kohas pikalt. Palju inimesi, sõit ise, temperatuur jne. Lihtsalt… võimalusel sõita autoga.

#4255683:

Nõus. Aga kui seda võimalust pole ja last tõesti ei saa maha jätta, siis tuleb end varustada nii meelelahutusasjade kui ka teadmistega. Mitte nautida, et teised tädid aitavad, ma loen edasi Kroonikat, olgu või Sirpi. “Mida ma teha saan, kui ta karjub?” on küll viimane asi, mida ema või isa saaksid endale lubada mõelda. Tulime Kreetalt, siis ühe põnniga kõndis isa lennukis edasi-tagasi ja siis pool tundi ema ja siis jälle isa. Küsisid stjuardessidelt luba ja need lahkelt lubasid lapsele köögis neid läikivaid kappe ja uksi näidata. Nii kui üle minutiks tasa seisma jäid või lausa maha istusid, et näiteks käru mööda lasta, pani laps üürgama. Need vanemad tegelesid oma lapsega. Kõik need tunnid nad kas seisid tagaosas ja lõbustasid last, jalutasid ja hüpitasid last, laulsid talle vaikselt kõrva, rääkisid temaga tasa-tasa, näitasid mingeid pilte kaartidel. Ja teine emme lihtsalt istub ja laiutab käsi, et mida ta teha saab. Aja oma jalad kõhu alt välja ja kui ei ole jalgadest kasu või ei tohi, pane mõistus tööle. Asi on tahtmises ja suhtumises, mitte lapses. Kui muidugi pole lapsel mingit haigust kallal.

Ma ei ole sinuga nõus. Sa oled maailmaparandaja, sa elad utoopias. Iga inimene võib lapsi teha, enamasti teevadki ka need, kes ei peaks tegema (mida sinu loos ma ei ütle, sest ma ei saa kaasa rääkida võõras olukorras). Reaalne on see, et igaüks peab ise lapsed üles kasvatama, see ei ole kerge ja see võib jätta jälje ja ei pruugi. Enamasti siiski kõik kasvavad üles ja ilma probleemideta. Nagu ka see laps.

#4255694:

Ma ei ole sinuga nõus. Sa oled maailmaparandaja, sa elad utoopias. Iga inimene võib lapsi teha, enamasti teevadki ka need, kes ei peaks tegema (mida sinu loos ma ei ütle, sest ma ei saa kaasa rääkida võõras olukorras). Reaalne on see, et igaüks peab ise lapsed üles kasvatama, see ei ole kerge ja see võib jätta jälje ja ei pruugi. Enamasti siiski kõik kasvavad üles ja ilma probleemideta. Nagu ka see laps.

Probleem on see, kui see laps on oma suureks kasvamise teekonnal riivanud või isegi rikkunud 100 inimese une, 300 inimese kontserdielamuse, 400 inimese tuju ja tekitanud 500 inimesel soovi kiiremini minema saada. Ja see probleem on lapsevanemate oma, kes võiksid ja peaksid õppima, kui nad ei oska. See loogika, et las laps tapab 100 paari kuulmekilesid, aga küll ta kasvab suuremaks, on kohutav. See ongi halb vanemlus. Meie oma lapsega läheme nagu kuum nuga läbi sulavõi ja see, et teised inimesed saavad häiritud – noh, nad on lapsevihkajad, las laps kiljub, küll kasvab.

Kuid see on tõde, ”A crying child can expose caregivers and health care providers to sound pressures as high as 120 dB(A), merely 10 dB(A) less than the intensity of noise from an airplane departure. Continuous exposure to this amplitude may cause auditory discomfort, ear pressure, mild pain, and even tinnitus.” <- kui sa selgitad lapsevanemale nii ja ta ikka ei kuula, siis ma ei tea. Siis lihtsalt on saanud sobimatu lapse. Aga enamasti inimesed ei selgita, sest nad ei oska/taha vastutust võtta. Nad räägivad foorumis, et laps karjub ja häirib, aga tegelikult nad ei selgita, missugust distressi see põhjustab.