Kui sõbrataril jättis mees teda lapsega maha, siis ma olingi talle toeks – andsin nutmisel uue taskurätiku, võtsin ta lapse enda juurde hoida, vastasin iga kell ta kõnedele, kuulasin lõputuid arutelusid tema ja mehe suhtest. Aitasin koristada, poes käia.
Kui ema ja isa haigestusid vähki, siis ma olin nende jaoks olemas absoluutselt kõiges.
Kui lähedane oli kimpus alkoholismiga, siis ma aitasin teda viinakuradist võitu saada.
Kui meessõber oli pikalt töötu, siis abistasin teda uue töökoha leidmisel.
Kui vanem poeg põdes esimest suurt armumise purunemist, siis tegin talle tulist teed ja aitasin lahkuminekust üle saada.
Kui minul olnud rasked perioodid, siis on sõbrad-tuttavad püüdnud igati leevendada pisimuresid – käisid poes, aitasid koduses majapidamises jms.
Aga olen ise üsna kinnine inimene ja tean hästi, kuidas endale toeks olla, kui mingi jama majas.