Teema: Tohutu igatsus mehe järgi…

Oeh mul juba poolest päevast igatsus peal, ma naudin hommikul koos ärkamist ja hommikusööke koos ja meie unejutte jne. See teadmine, et ta ei tule täna koju või et mina ei saa täna koju minna, see võtab minul pisara silma küll ja need korrad, kui olude sunnil oleme pidanud eemal olema, no ei saagi sellest igatsusest üle aga taaskohtumise rõõm on kirjeldamatult mõnus tunne ja selle teadmisega olengi ja ootan.

Ei saagi igatsusest üle.
Praegu mees ei ole isegi nädala ära olnud, aga selline tunne, nagu 3 nädalat möödunud.

Me oleme juba 16a. koos elanud. Eestist väljas käib ta tööl harva, kuid siseselt tuleb nädala jagu kodust eemalviibimist ette küll. Ma peaks ütlema, et ajaga on need igatsused ikka taandunud. Teen siis oma peas lihtsad plaanid \”mina ja lapsed\”
Kuid siiski, nagu näiteks tänane hommik. Mul puhkus, minu ärgates oli ta juba läinud, kahju. Ja nüüd ma siin ootan oma värske kohvi valmimist ning mõtlen talle, et kuidas ta vaeseke täna seda kerge äädikaveesegust kohvi hommikul küll jõi. Panin eile keedukannu kerge äädikalahusega likku ja igasugu tegemiste käigus unustasin hiljem loputada..
ja ta ei märganudki 🙂

me üle 10 a abielus olnud ning enamiku ajast on mees piiri taga tööl käinud. algul ehk oli veidi raskem, aga kuna laste ja majapidamisega on nii palju tegemist, siis igatsemiseks aega ei jäägi

Mina suhtlen mehe eemaloleku ajal veelgi aktiivsemalt sõbrannadega, käin kohvikus ja külas, kutsun endale külalisi. Hobiga tegelemiseks jääb samuti rohkem aega, peale selle saan iseenda päralt olla – küüsi lakkida, maske teha, tobedaid naisteseriaale vaadata 🙂

Suhe muidu väga hea, aga iseendaga on mul samuti suhted korras!

Kui mul mees komandeeringusse läks (E-R kodust ära, nädalavahetused on kodus), siis ma nutsin vist esimesed 2 nädalat, nii kurb oli olla. Täielik hüljatuse tunne, üksi ja vastik. St ma polnud üksi, olin oma ühe kuu vanuse beebiga, aga üksi nagu partnerimõttes üksi.
Eks üritan ennast rakkes hoida, et mitte mõelda sellele ja telefonikõned on ka igapäevaselt ja päris pikad, peale mida tihtipeale jälle nutma hakkan.
Õhtuti magama lähen, siis jälle avastan ennast katsumas tema voodikohta, mis on ilmselgelt nii tühi mu kõrval. Väga raske on siiani kui ta ära läheb. Asja teeb hullemaks ka see, et ta vahepeal on kodus nt 2 nädalat, siis on jälle uuesti nii raske kui ta ära läheb, nagu esimest korda läheks.. (Praegu on ta ka kodus olnud alates jaanipäeva nädalast, niiet väga kardan, kui tuleb see kõne, et peab tööle minema, ja septembrist läheb soome, kus ta on veel pikemalt ära kui E-R :S)

Kui oled Tartu kandis, saan tulla vahetevahel appi kallistamise ja seksi puudust leevendama.
tartumees@hot.ee