Teema: Toiduga pirtsutamine ja söögi nokkimine

Meil on nii, et laupäeva hommikul võtan ette kohaliku poe soodukate lehe ja vaatan selle järgi, mõtlen valmis terve nimekirja toite. Kui teised pereliikmed on oma une täis maganud, tuleb terve pesakonnaga arutamisele järgmise töönädala menüü. Soovitan neid, mis juba varem ise välja mõtlesin ja enamuses valikud ka sobivad. Igaüks võib muidugi pakkuda ka, mille järele just temal hetkel isutab ja igaühe soovidega püüame ka arvestada.

Ühele maitseb üks, teisele teine toit aga kui esmaspäeval tehakse ühe lemmikut, siis teisipäeval süüakse igasuguse virinata teise lemmikut jne. Selle nimi on kompromiss ja lapsed on sellega harjunud juba titest peale.

Erinevaid toite üheks toidukorraks ei tee (va. hommikusöök, mille valib igaüks ise), alternatiive võileibade, viinerite, kalapulkade vms näol ei paku. Kui ei söö, pole kõht tühi. Ei sure keegi nälga üht toidukorda vahele jättes. Õuna-banaani-porgandit võivad vahepalaks süüa, millal tahavad.  Meil toimib.

Saia ja viinereid ma küll koju ei ostaks.lapsed saavad väljaspool kodu piisavalt rämpstoitu.

Saia asendamine täisteraleivaga ei ole keeruline.

Eks siit tuleb see, kuidas lapsi on varajasest peale kasvatatud toituma.

Aga viimasel ajal räägitakse nii palju toitumisest ja ikka on siin inimesi, kes ei ole kuulnud, et mitte kellelgi (k.a lastel) ei ole tervislik süüa ühte jube suurt toidukorda mitmete väiksemate asemel (väikeste toitude osas ei pea silmas saia näksimist).

meil 5liikmeline pere ja üldiselt on teada, kes mida ei söö. süüa teengi selle arvestusega, et igaüks saab midagi laualt. nt kui on teada, et üks lastest ei söö koorega kartulisalatit, siis tõstan tema jaoks portsu ära enne kui koore salatissse sisse segan. v serveerin toidud eraldi – jätan makaronid ja kastme segamata. või teen toorsalati ja tomatid panen teise kausiga lauale. mune teen kolmel moel – kaks last tahavad, et oleks “segatud” (muna kollane ei eristuks), suured söövad poolvedela rebuga muna ja üks lastest tahab, et kollane oleks kõvaks praetud.  jne. tegelikult ei ole suur vaev teha toit nii, et kõik midagi saaks. pole veel päris nii juhtunud, et kõik söövad suppi ja üks perest peab ainult ainult võileiba sööma 🙂

üldiselt – lapsed kasvavad suuremaks, läheb kergemaks… nüüd isegi see laps, kes oli ainult saia-makaroni dieedil, pistab isuga kõike va seened ja sushi. ainult paljast vett ei joo jätkuvalt.

Meil 5 last vanuses 5a-16a.

Toiduga üldiselt ei pirtsutata, küll aga aeg-ajalt mõne osaga toidust. Seda koostisosa siis sööma ei pea, küll aga mõne aja tagant väikse ampsu proovima, et ehk polegi seekord nii hull. Nt maksakase – meile mehega ja kahele lapsele maks maitseb, teistele mitte. Nemad siis söövad ainult kastet, maksa sööma ei pea.

13a ei söö heeringat, kui ülejäänud pere seda sööb, siis tema praeb endale kas pelmeene või kala kartuli kõrvale.

Eraldi kahte sööki teen võibolla kord kahe kuu jooksul. Nt täna – mees mul ahjulõhet ei söö eriti, temale teen õhtuks hakkliha pitsat, mida siis teised ka peale kala söömist näksida saavad.

Üldiselt teeme meie ka nii, et vaatan uue nädala sooduspakkumised üle ja teen nädala menüü neid arvestades valmis (alati neis midagi head kahjuks ideede mõttes pole) ja siis küsin ülejäänud perelt ka, mida nemad süüa tahaksid, nii on kõigile midagi meeldivat. Puu- ja juurviljad on kogu aeg vabalt näksimiseks võtta ja pubekatest poisid muidugi tühjendavad pidevalt külmkappi ka kõigest muust, õnneks sooja toidu söömise isu/kogust see ei vähenda.

Meil ka 4 alla 10-aastast last ning näksimise mure on tuttav. Mitut toitu erinevat toitu ma ei tee mitte kunagi. Igaüks tõstab ette seda, mis talle sobib. Hädavajadusel jätab taldrikule selle, mis kohe üldse ei sobi. Kuidas saab frikadellisuppi üldse mitte süüa? Kas ta ei söö isegi supis olnud kartulikuubikuid? Mis ta probleem täpselt on ja kas saad kuidagi vastu talle tulla, näiteks vahetada puljongikuubiku marki või mingi ühe eriti häiriva komponendi välja jätta? Minu meelest on normaalne, et igal inimesel on toiduaineid, mida ta ei söö, aga ta peab õppima lauas söönuks saama sellest hoolimata. Mustast leivast juustuleiba võib meil toidu asemel saada. Näksimist tekitab see, et lauas läheb tähelepanu mujale ja siis kuulutatakse, et kõht on täis, kuigi tegelikult ei ole. Õhtuti oleme selle koha pealt ranged, päevasel ajal ei jõua nii range olla.

mul on kassipoeb käest ära söömise kohapealt. aInjuult sööks koguaeg. ülekaalus on ka juba piisavalt, raske on keelata ka kui vahib suurte silmadega ja karjub. PS. ei söö rämpsu.

#3650385:

Aitab see, kui koorin-tükeldan õunad tükkideks ja panen kausiga elutoa lauale – siis kaovad sealt alati minutitega.

Jah, mu laste puhul kehtib ka see, et parem kapsas peos kui küpsis kapis.

Millegipärast arvasin alati, et suurperede lapsed pirtsutavad vähem 🙂 Meil kaks last. Noorem, 9a sööb praktiliselt kõike, vanem, 13a sööb ainult valitud asju. Aga lugedes teemaalgatust tundub, et meil polegi asi väga hull 🙂 Eraldi sööke ma pole kunagi teinud. On toidud, mis on kindla peale minek, näiteks kartulipuder ja kotletid, šnitsel vms, pasta bolognese või lõhepasta, püreesupp peekoni ja saiakuubikutega, frikadellisupp. On toidud, mille üle vanem laps väga ei rõõmusta aga kuna muud valikus pole, siis sööb. Näiteks plov, risotto, keedukartul, kartulisalat, lihakastmed nagu guljašš. Ja on toidud, mida ta ei puutu. Borš, hernesupp, kapsahautis, köögiviljawok, tatar. Ja enamus mafju ning puuvilju. Neid toite, mida ta üldse ei söö, teen harvem ja siis tavaliselt jätan talle võimaluse, et paar ampsu proovib ja kui kindlasti ei taha, praeb omale kananagitsaid vms. Või sööb seda laualt, mis sobib. Vokitud paprikat ei võta aga sööb liha näiteks. Kui on toit, mida ma tean, et põhimõtteliselt sööb aga lihtsalt pole lemmik, siis alternatiivi ei paku. Ei või ära sõnada aga skaala on pigem laiemaks läinud. Kartulisalat on liikunud totaalse “ei” lahtrist sinna “noh, võin ju natuke süüa” lahtrisse, püreesupp on saanud suisa lemmikuks. Samuti on ta nõus sellega, et marjadest ning puuviljadest teeme smuutit ning see talle maitseb. Talvel on omal algatusel võtnud kausist mandariini või banaani. Väiksed võidud aga suur asi tegelikult. Seega mina ei lase tal oma kesises pirtsakas maailmas elada, proovin ikkagi pakkuda asju, mis võiksid sobida. Veel teen seda, et ei osta alati tema lemmiktooteid, vaid alternatiivset jogurtit või kohupiima- see ka suurendab paindlikkust.

Meil on 4 last, üks neist autist. Autist sööb väga piiratud valikut, nn segatud ega soojasid toite ei söö üldse (igasugused pajaroad, supid, kastmed, magustoidud jne), vahel ei söö stressiperiooditi pm üldse mitte midagi, vahel sööb mingit kindlat toiduainet mingil kindlal moel valmistatuna või serveerituna. Oleme käinud nii psühholoogi kui toitumisnõustaja juures, proovinud ära kõik nipid teda nö normaalselt sööma panna, aga abi sellest pole olnud. Nii palju olen küll saavutanud aastatega, et vahel ühe ampsu uut asja proovib, aga see ka kõik. Seega ma teen alati nii perele söögi kui talle midagi eraldi. Nt kui perele teen riisi kanaga, talle siis röstin selle riisi krõbedaks ja kana samuti ja pakun eraldi, ilma igasuguste lisandite või segunemiseta. Aga see ei ole pirtsutamine. Tema maitsemeel ja suutunnetus on teistsugused ja osad toidud ajavad teda nt lausa oksendama paljast pealevaatamisestki. Lasteaias käis oma toidukarbiga, koolis ei käi üldse söömas. Teismelised poisid söövad, mida teen, no vahel loomulikult kiunuvad ka, aga see käib asja juurde. Siis on valik süüa või mitte süüa või teha omale ise olemasolevatest toiduainetest sobiv söök (enamasti siis ootamatult kõlbab). Ainuke, kes päriselt pirtsutab, on lasteaiaealine preili. Enamasti ta isegi ei maitse enne kui nina vingu veab ja see ajab mind kõige rohkem tigedaks. Piiga siis on söömata või jätab lihtsalt midagi alles, mis ei sobi, aga varianti b ma ei paku. Kui ta väiksem oli, siis ta ei saanud aru, miks vend sööb teisi asju ja tema peab sööma teisi, nüüd kui ta sellest aru saab, siis see teda enam ei morjenda. Ma ise ei söö ka osasid asju ju, toitu valmistades püüan ikka alati arvestada, et oleks selline võimalikult laia spektriga asi. Seetõttu  olen suures osas loobunud poolfabrikaatide või valmistoitude ostmisest, sest nende puhul ei saa kunagi kõigile meele järele olla (olgem ausad, enamasti need ei maitse lihtsalt mitte kellelegi – mahavisatud raha).

Iga laps ütles 3 toiduainet, mis ei sobi talle. Neid ei pannud toidu sisse. Ülejäänud toite söödi siis kas vähem või sorteeriti “kõlbavad” tükid välja, eraldi sööki ei tehtud. Kui natuke söödud, siis võis võileiba või midagi muud olemasolevat lisaks süüa. Tulemuseks sai algul valivast lapsest ka üsna ok sööja.