Ma olen ülimalt väga seda meelt, et kui söök ei maitse, ei pea võõrustaja sellepärast nahast välja pugema. Ja koduse kasvatuse küsimus on see, et hiljemalt teismeeas laps ei rõhuta oma pirtsakust valjuhäälselt ning võõrustaja suhtes taktitundetult. Ning juba lasteaialaps võiks märgata pakutut vastu võttes ja toidulauast tõustes tänada, olgu see toit talle maitsenud või mitte. Ja ma olen üliväga selle poolt, et kui külalisele toit ei maitse, siis ta kas on söömata (veel kenam, et püüab ikkagi viisakusest paar ampsugi süüa, kui vähegi alla läheb) või siis läheb koju sööma.
Aga toidu suhtes valivust iseenesest halvustada ei ole minu meelest samuti viisakas ega sõbralik, kui inimene oma valikutega kuidagi nõudlik ega viisakusetu ei ole — sel juhul ei sega tema valivus kedagi teist peale tema enda ning pole ka kellegi teise halvustada. Olles ise paraku samuti toidu suhtes väga valiv, tean ma paraku väga hästi, et raskeks teeb see eelkõige minu enda elu, see ei ole mu vabatahtlik valik, ma püüan alati teha kõik endast oleneva, et teisi mitte ebamugavasse olukorda panna, kui vähegi suudan, siis ikkagi püüan külas natukenegi maitsta mulle pakutavat jne. Aga ma ei saa midagi teha, et on väga suur hulk toite, mida ma ka tühja kõhuga söön suure pingutusega, ennast ületades ja mingit naudingut need mulle ei ole kunagi pakkunud. Ja vabatahtlikult ma neid iial ei söö, ainult viisakuse pärast natuke külas või mõnes situatsioonis lastele eeskujuks. Lisaks on veel väike hulk selliseid toite, mille maitse või konsistents on mulle paraku nii vastuvõetamatud, et ma ei ole üldse suuteline üle 1-2 suutäie sööma, sest kõige otsesemas ja füüsilisemas mõttes tekib öökimisrefleks, ükskõik kui väga ma püüan oma mõtteid kõrvale juhtida või endale sisendada, et mis see neelamine siis ära ei ole.
See arvamus, et küll näljaga hakkab iga toit maitsema, ei ole tegelikult õige. Heakene küll, mina oma elus ei ole päris nälga näinud. Aga ma mäletan näiteks üht juhtumit, kui ma teismeeas ei olnud 36 tundi süüa saanud (osalt täiskasvanute, osalt mu enda mõtlematuse tõttu, aga küsimus ei olnud pirtsakuses, vaid mul lihtsalt polnud kogu selle aja jooksul aega, kohta, raha ega võimalust suutäitki süüa) ning pärast neid 36 tundi pakuti meile tatraputru. Ma oleks näljatundest ei tea mis ära teinud, aga see ainus suutäis, mis ma suhu pistsin, käis seal suus ringi, näis võimatuna alla neelata, lõpuks õnnestus pool ampsu öögatusega pooleks neelata, ülejäänu olin sunnitud WC-potti sülitama. Olin suurema rühmaga üritusel, ühistoitlustus, midagi muud võtta ei olnud — ja tuligi veel 6 tundi järgmist toidukorda kannatada. Nojah, päris nälga suremas ma muidugi veel ei olnud … Seejuures suhtun ma tatrasse ja tatrapudrusse igati lugupidavalt, väga tervislik, kasulik ja vajalik toit, mida ma südamest tahaksin sööma õppida, kui alla läheks. Aga no siiski kuidagi ei lähe ikka veel, ei ole mina seda õiget võtit leidnud, kuidas teda endal kurgust alla saada.
Muide, ka üks minu vanaemadest, kes oli üle elanud sõja, küüditamise ja päris näljahäda, oli elu lõpuni toidu suhtes ülivaliv ning on rääkinud, kuidas nälg tahtis silmanägemise ära võtta ja roided-rangluud turritasid, aga ikka oli toite, mis kuidagi alla ei läinud. Samal ajal vanaisa tema kõrval ütles kogu elu, et süüa sündivat kõik, mis hamba all ei karju. Lapsed söövad neil kõik peaaegu kõike. Minu vanemad ka kumbki toidu suhtes valivad ei ole — kuidagi ei saa öelda, et nad oma halva eeskujuga mind meelega pirtsakaks oleksid kasvatanud.
On nagu on, aga lubagem siiski inimestele nende väikesi nõrkusi, kuni nad nendega teiste elu ei häiri.
Aga jah, viisakus peaks ikka jääma.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.06 14:39; 09.06 11:57;