Esileht Koolilaps Toiduga valivad lapsed külas

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )

Teema: Toiduga valivad lapsed külas

Postitas:
Kägu

Kuidas teie käituks, kui lapsel on külas sõber, kes on toiduga väga valiv ega söö seda toitu, mida perele pakute?
Minu laps käib esimeses klassis, tal on kaks sõbrannat – üks klassiõde ja üks naabrilaps – kes on söögiga väga pirtsakad ja söövad vaid valitud asju. Tavaliselt on meil nii kombeks, et kui lapsel on sõber külas, siis kutsume ka tema lauda, sest tore on, kui lapsed saavad pikemalt mängida ega pea koju sööma minema. Minu laps sööb ka teiste juures.
Need valivad lapsed on mind aga nõutuks teinud. Võin ju teha neile paljaid makarone või pelmeene, aga siis tahavda ka oma lapsed üksnes sellist toitu ja pikapeale on see meie pere toitumist segama hakanud. Mu noorim laps on alles kahene ja on loomulik, et ta keeldub suppi söömast, kui teine saab kõrval makarone viineritega.
Samas on lapsed veel piisavalt väikesed (7-8), nii et öelda, et ole lihtsalt näljas või mine koju sööma, ka hästi ei toimi. Ei taha võõrast last näljas hoida, pealegi läheb näljane laps pahuraks ja tülid on kerged tulema.
Praegugi istub üks näljast loid tüdruk mul diivanil. Midagi mängida ei taha, sest kõht on tühi, aga meie pere toit ei maitse. Ootab, et ma talle makarone keedaks, seda aga ma ei taha teha, sest meil alles eile oli oma peres pasta ja ma ei taha pidevalt lastele vaid makarone sööta. Ootan, et oma pere ära sööks ja eks ma siis annan talle mingeid krõbuskaid vm.
Mida teie selles olukorras teeks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

A mingeid tervislikumaid näkse sööks? Marju, puuvilju, porgandi-kurgikange? Neid võivad ju kõik ka pärast sooja sööki krõbistada.

Ise erimenüüd ei teeks. Kui nt praad, siis midagi ju ikka sobib, kas või leib. Nagu lasteaias praktiseeritakse. Kui lapsed pidevalt teil, võtaks teema lapse vanematega üles, ehk on soovitusi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsed on üsna suured pirtsutajad (mis seal salata, ma ise olen tegelikult ka, ehkki laste eest püüan seda pigem varjata ja ikka eeskuju mõttes söön nende nähes natuke ka neid asju, mida vabatahtlikult muidu eluski suhu ei võtaks).

Aga mina oleksin kategooriliselt vastu, kui keegi minu lastele külas eritoitu hakkaks vaaritama ja pakkuma. See võib tekitada probleeme võõrustavas peres (täpselt nagu kirjeldad) ning annaks ka minu lastele täiesti vale signaali. Minu lapsed teavad väga hästi, et külas (koolis, lasteaias jne) keegi ekstra nende järgi toitu tegema ei hakka. Kui kõht on tühi, siis midagi ikka laualt leiab, mis süüa sünnib. Ja kui tõesti midagi ei taha, siis järelikult pole küllalt näljane. Mul on üks lastest tema jaoks maitsvate toitude osas väga suure isuga ja juba väikesest peale on alati ka nt sünnipäevadel, kui kõik teised ringi jooksevad, leidnud aega laua taga head-paremat vitsutada. Aga kui ta midagi isupärast ei leia, siis sellepärast küll mängud mängimata ei jää ega päev tuksi ei lähe. Lasteaiast sain ta tihti söömata kätte, polnud ta tujul häda midagi. Sellised lapsed, kes palju pirtsutavad, on kahtlemata ka mitmetes olukordades kohanenud söögikordi vahele jätma, ei ole neil Sinu juures esimene kord. 🙂

Või kui tõesti mitte kuidagi ega mitte miski Sinu pere söögilaualt ei sobi ja tühi kõht mängida ka ei lase, siis tõesti pole midagi parata — sorri, aga tuleb oma koju sööma minna.

Nii ikka ei saa, et oma pere lastele on ühed reeglid, aga külalisele need teie kodus üldse ei kehti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Õnneks on mul nii palju kohustusi, et lapse sõbra erimenüü peale ei kergitaks kulmugi ja saadaks ta otsejoones koju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ise taimetoitlane ja sõpradel külas olles ei eelda, et need on mulle erimenüü teinud. Ja samamoodi ei hakka ma oma sõpradele liha praadima, kui nad mulle külla tulevad. Kes tahab võtab ise kaasa. Sama on ka laste puhul. Kui ei sobi, ära söö. Kui tahad erimenüüd, mine koju või võta oma toit kaasa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna sul laps allaes esimeses klassis, ilmselt oled selle pika teekonna alguses (laste külaskäigud koos toidu pirtsutamisega) üritad leida keskteed, kuid pole mõtet. Kaua nii jätkad? Oma pere kutsud sööma ja ka külaline. Kui ei meeldi, on kõht tühi. Kui kõht on tühi, läheb koju oma eelistatud kraami sööma. Kõik. Väga lihtne.
Ma ütlen alati, et kui ei maitse, tundke enda vabalt,et minna oma koju ja seal mida iganes nõuda ja süüa 🙂 Kui see ka ei sobi, siis pole midagi teha, olge näljas.
Minu kohe 11a poisil käib mitu sõpra külas ja kui ma nende soovidega arvestaks, peaks ma lihtsalt kolm x päevas eri toite serveerima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu kodu, seega sinu teha on reeglid.
Nt mina külaliste pärast spetsiaalset toitu tegema ei hakka, aga olen peale sööki pakkunud näksimist (puuvilja, küpsist vms, mida parasjagu kodus on). Kui näha, et laste vahel tekib juba liiga palju tülisid, siis saadan külalised koju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kindlasti räägi lapse vanematega nende söögiharjumused läbi. Seda muidugi tuleks ka mitte ainult pirtsutamise osas teha vaid ka näiteks kui lapsel on mõne toiduaine talumatus… Kuigi seda peaksid vanemad või laps ise kohe alguses ütlema, kui on teada, et külas süüa pakutakse.

Aga mina teeksin tõesti samamoodi nagu eelpool soovitatud. Kindlasit mitte erimenüüd kui tal just enda toit kaasas pole. Kui laps ei söö, siis on kojuminek, sest mingit tühja kõhuga jonnipunni ei taha keegi külla. Äärmisel juhul närigu siis toorest kapsast ja porgandit, kui korralik soe supp ei sobi.

Samas muidugi… kui selles peres eksksteerib õhtusöögiks variant paljad keedetud makaronid ja viinerid… siis ma kujutaks ette, et ega te vist hea toidu austajad üleüldiselt ei ole… kui hea see suppki oli… ei imesta, kui leidub pirtsutavaid külalisi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas muidugi… kui selles peres eksksteerib õhtusöögiks variant paljad keedetud makaronid ja viinerid… siis ma kujutaks ette, et ega te vist hea toidu austajad üleüldiselt ei ole… kui hea see suppki oli… ei imesta, kui leidub pirtsutavaid külalisi.

Loe nüüd teemaalgataja postitust supi ja viinerite kohalt rahulikult uuesti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ainus olukord, kus ma oleks valmis eri toite tegema või erinevatel kellaaegadel pere söögiajast last toitlustama, on siis, kui tegemist oleks diabeetikuga. Olen seda ka teinud, kui tütre külalisel söögiaeg varem tuli, kui mul õhtusöök valmis oleks saanud. Õnneks ma teadsin, et tegemist on suhkruhaige lapsega ja kui ta mõnikord suvel meiega koos väljasõitudel käis, olid tema toiduajad ja vajadused tõesti need, millega me kõik arvestasime (+ see ka, et oma lapsed siis jäätist ei saanud, autost kadusid kõik kommid jne, aga ka meie teised lapsed õppisid kiiresti olukorraga arvestama ja probleeme ei tekitanud). Praegugi, noorte täiskasvanutena, on tüdrukud omavahel parimad sõbrannad.
Ok, allergiad tuleksid toiduvalikul ka mängu, aga lihtsalt pirtsutamine kindlasti mitte. Kui tahab, võtab kodust söögi kaasa ja söögiajani saab oma toitu meil külmikus hoida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina pakun sellisel juhul lihtsalt leiba, saia või viilu juustu, õuna. Minu lapsed õnneks neist eeskuju ei võta. Mulle muidu sobib, et laste sõbrad lastega koos söövad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps pirtsutab külas, siis ei ole kõht tühi. Lihtne!
Meil kutsutakse alati lapse sõbrad sööma ja kõik söövad seda, mis on valmis tehtud. Ma tean, et mu söögid on maitsvad ja head, siis mind üldse ei huvita, kas laps sööb või mitte.
Kui ei söö ja kõht tühi, läheb koju sööma!
Üks sõber ei söö mitte kunagi väjaspool oma kodu, ja ausõna!, see on sügavalt tema enda probleem. Ta õde sööb aga alati. Üks laps küsib, et mis söögiks on ja vastavalt sellele ta siis mõtleb, kas tahab või mitte. On sööke, mida ta sööb ka siis kui on kodust tulnud ja ise ka kurdab, et kõht on tegelikult täis:)

Makarone meie kodus eriti sageli ei keedeta ja pelmeene ka mitte. Söök on korralik ja maitsev ja ei ole üldse minu probleem kui söök ei sobi. Meie lapsed söövad tõesti kõike. Ka neil on omad lemmikud, aga nad söövad kõike ja on kõike ka nõus proovima.

Teemaalgatajale aga soovin rohkem selgroogu ja ela oma elu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps just allergik pole siis kindlasti külalisele eraldi vaaritama ei hakka. Laual on reeglina mitu asja ning külas olev laps saab valida nende hulgast (kartul, midagi lihalist, salat, kaste…) või kui ei sobi siis söögu leiba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütlen nii, nagu oma lapselegi: kui ei kõlba, siis on söögiks vesi ja leib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igaüks omamoodi, aga mulle tundub, et sa pakud üle nii kostitamise meetoditega, kui oma suhtumisega. Seda näitab tekkinud probleem.
Laste külaskäik teise juurde, mis pole sünnipäev, ei pea olema üldse nii pikk, et see saaks muutuda toiduteemaks. Sa oled üle võlli kõik keeranud. Iga kord ei pea olema nii kaua, et lapsed näljase olekuga diivanil passivad ja ootavad midagi uut.
Minu arusaam on selline, et kui laps on külas sellel ajal, kui pere sööb mis tahes söögikorda, siis on viisakas külaline sööma kutsuda, sedasama, mida perele on tehtud, kui tahab, siis sööb. Kui külakäigu ajal seda ühise pere söögikorda sisse ei satu, siis pikemaks külaskäiguks sobivad pakkuda puuviljad.juurviljad või mõni võileib või vahepala.
Eraldi võimlema poleks vaja hakata ega soove täitma. Need oleksid siis nendeks kordadeks, kui külaline on kauem ja oma laps ka sööb näiteks sel ajal midagi.
Iga korda aga ei peagi pool päeva keegi külas olema.
See on sinu ajada see asi ja see pole keeruline muuta, nö korda luua. Praegu on vint mitu korda üle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina teen mitmekesist toitu. Kui mõni üksik toiduaine kohe üldse ei maitse (nagu näiteks peet ühele lapsele) siis enamasti arvestan. Aga kui esmaseks valikuks on ainult ja ainult makaronid, siis ei arvesta, vaid pakun makarone täpselt nii sageli, kui sageli mitmekesine menüü ette näeb. Laste sõbrad käivad sageli külas, jäävad ka ööbima. Pakun sama toitu, mis oma perele. Kui ei maitse, ei sobi, siis lapse oma asi. Neid sõpru, kellele enamik toite ei sobi on minu lastel uskumatult palju ja ma olen loobunud seepärast muret tundmast. Vaevalt, et nad külaskäigu jooksul nälga surevad. Ma lihtsalt eirangi seda, et külas olevad lapsed midagi ei söö (tavaliselt puuvilja ikka näksivad) ja seni pole see suhtumine neid sõpru seganud ka teine kord külla tulemast. Pole vaja niiväga selle söömise pärast muretseda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on toiduga pirtsutajate suhtes väga kindlad põhimõtted. Kui ei maitse meie pere toit, siis on külalisel kaks varianti: 1. nälgimine või 2. oma toidu kaasavõtmine.
Olen aastate jooksul näinud väga palju pirtsutajaid ning see on ikka täiesti ülemõistuse. Mind häirib tohutult laste suhtumine toidusse. Mingit austust pole. Mõni teatab juba uksel, mida kõik tema ei söö. Mõni tõstab endale ette suur portsu, songib selle segamini ja jätab kõik järele. See, et toitulauast tõustes ei tänata toiduvalmistajat, on pigem reegel, mitte erand.
Väga paljud pubekad peavad just tegijaks käitumiseks seda, kui valjuhäälselt räägitakse, mida kõike nemad ei söö. Loomulikult on kõik need käitumismustrid pärit kodust. Lihtsalt ongi üleüldiselt kadunud austus toidu vastu.

Teemaalgataja, las see loid tütarlaps kükitab aga diivanil edasi. Kui toit ei maitse, jääb toidukord vahele. Kui järgmine kord ka ei maitse, jääb seegi kord vahele. Kolmandal korral maitseb juba igasugune toit. Garanteeritud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eraldi toitu ei teeks. Kui on nälg ja meie pere toit ei sobi, läheb laps koju sööma. Punkt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen ülimalt väga seda meelt, et kui söök ei maitse, ei pea võõrustaja sellepärast nahast välja pugema. Ja koduse kasvatuse küsimus on see, et hiljemalt teismeeas laps ei rõhuta oma pirtsakust valjuhäälselt ning võõrustaja suhtes taktitundetult. Ning juba lasteaialaps võiks märgata pakutut vastu võttes ja toidulauast tõustes tänada, olgu see toit talle maitsenud või mitte. Ja ma olen üliväga selle poolt, et kui külalisele toit ei maitse, siis ta kas on söömata (veel kenam, et püüab ikkagi viisakusest paar ampsugi süüa, kui vähegi alla läheb) või siis läheb koju sööma.

Aga toidu suhtes valivust iseenesest halvustada ei ole minu meelest samuti viisakas ega sõbralik, kui inimene oma valikutega kuidagi nõudlik ega viisakusetu ei ole — sel juhul ei sega tema valivus kedagi teist peale tema enda ning pole ka kellegi teise halvustada. Olles ise paraku samuti toidu suhtes väga valiv, tean ma paraku väga hästi, et raskeks teeb see eelkõige minu enda elu, see ei ole mu vabatahtlik valik, ma püüan alati teha kõik endast oleneva, et teisi mitte ebamugavasse olukorda panna, kui vähegi suudan, siis ikkagi püüan külas natukenegi maitsta mulle pakutavat jne. Aga ma ei saa midagi teha, et on väga suur hulk toite, mida ma ka tühja kõhuga söön suure pingutusega, ennast ületades ja mingit naudingut need mulle ei ole kunagi pakkunud. Ja vabatahtlikult ma neid iial ei söö, ainult viisakuse pärast natuke külas või mõnes situatsioonis lastele eeskujuks. Lisaks on veel väike hulk selliseid toite, mille maitse või konsistents on mulle paraku nii vastuvõetamatud, et ma ei ole üldse suuteline üle 1-2 suutäie sööma, sest kõige otsesemas ja füüsilisemas mõttes tekib öökimisrefleks, ükskõik kui väga ma püüan oma mõtteid kõrvale juhtida või endale sisendada, et mis see neelamine siis ära ei ole.

See arvamus, et küll näljaga hakkab iga toit maitsema, ei ole tegelikult õige. Heakene küll, mina oma elus ei ole päris nälga näinud. Aga ma mäletan näiteks üht juhtumit, kui ma teismeeas ei olnud 36 tundi süüa saanud (osalt täiskasvanute, osalt mu enda mõtlematuse tõttu, aga küsimus ei olnud pirtsakuses, vaid mul lihtsalt polnud kogu selle aja jooksul aega, kohta, raha ega võimalust suutäitki süüa) ning pärast neid 36 tundi pakuti meile tatraputru. Ma oleks näljatundest ei tea mis ära teinud, aga see ainus suutäis, mis ma suhu pistsin, käis seal suus ringi, näis võimatuna alla neelata, lõpuks õnnestus pool ampsu öögatusega pooleks neelata, ülejäänu olin sunnitud WC-potti sülitama. Olin suurema rühmaga üritusel, ühistoitlustus, midagi muud võtta ei olnud — ja tuligi veel 6 tundi järgmist toidukorda kannatada. Nojah, päris nälga suremas ma muidugi veel ei olnud … Seejuures suhtun ma tatrasse ja tatrapudrusse igati lugupidavalt, väga tervislik, kasulik ja vajalik toit, mida ma südamest tahaksin sööma õppida, kui alla läheks. Aga no siiski kuidagi ei lähe ikka veel, ei ole mina seda õiget võtit leidnud, kuidas teda endal kurgust alla saada.

Muide, ka üks minu vanaemadest, kes oli üle elanud sõja, küüditamise ja päris näljahäda, oli elu lõpuni toidu suhtes ülivaliv ning on rääkinud, kuidas nälg tahtis silmanägemise ära võtta ja roided-rangluud turritasid, aga ikka oli toite, mis kuidagi alla ei läinud. Samal ajal vanaisa tema kõrval ütles kogu elu, et süüa sündivat kõik, mis hamba all ei karju. Lapsed söövad neil kõik peaaegu kõike. Minu vanemad ka kumbki toidu suhtes valivad ei ole — kuidagi ei saa öelda, et nad oma halva eeskujuga mind meelega pirtsakaks oleksid kasvatanud.

On nagu on, aga lubagem siiski inimestele nende väikesi nõrkusi, kuni nad nendega teiste elu ei häiri.

Aga jah, viisakus peaks ikka jääma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas muidugi… kui selles peres eksksteerib õhtusöögiks variant paljad keedetud makaronid ja viinerid… siis ma kujutaks ette, et ega te vist hea toidu austajad üleüldiselt ei ole… kui hea see suppki oli… ei imesta, kui leidub pirtsutavaid külalisi.

Loe nüüd teemaalgataja postitust supi ja viinerite kohalt rahulikult uuesti.

Lugesin. ta kirjutab, et pakub külalisele õhtusöögiks paljad makarone (ja viineried), kui too suppi süüa ei soovi. Ma ikka ei saa aru, kust selline toiduvaliku ja kombinatsiooni mõte üldse tuleb? Ikka pole see minu meelest hea toit. Aga noh, minu toidulaual ei eksisteeri ka sellist asja nagu paljad makaronid…. pasta ilma korraliku kastmeta on nagu kuiva saia närimine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Arvan samuti, et pole vaja üle muretseda. Minu sama vana laps külas üldse süüa ei taha. Isegi vanaema-vanaisa juures võibki terve päeva söömata olla. Sünnipäevalauas sööbki ainult kooki või mõne viineri vms. Kodus sööb enam-vähem kõike. Siis võib jääda mulje, et pirtsutab toiduga. Ma söödan tal alati kõhu korralikult täis enne, kui külla või kuskile läheb. Ja ei eelda, et keegi hakkaks eraldi süüa tegema talle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii väikeste laste puhul tuleb vastastikused pikemad külaskäigud ikka ka vanemate vahel kokku leppida – kui minu laps selles vanuses oli, siis sai alati nii tehtud. Et söögiteema on sulle muret valmistanud, siis peaksidki arutama seda teise lapse emaga. Kas ta siis teeb veidi oma lapsele selgitustööd, et külas oleks viisakas süüa sealset toitu – või kui sellest kasu pole siis panna söök kaasa või kutsuda laps söögiajaks koju tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minul on kasvamas ka kaks pirtsutajat.

Teemaalgatajal soovitan ikka teha tavapärast toitu. Ega ma ise ka kodus oma pirtsutajatele eritoitu ei valmista, pigem üritan hoida joont, et ülepäeviti oleks õhtusöögiks toit, mida nad söövad. Aga järjest vähemaks neid asju jääb… Usu mind, nende laste vanematel on palju raskem kui sinul

Sinul aga soovitan mitte põdeda võõra lapse ühekordse kõhutäie pärast. Supi kõrvale võiks ikka leiba ka pakkuda ja eks sööb siis seda.

Mida sagedamini sa võõrastele lastele eri toitu pakud, seda rohkem nad eeldavad, et sa neid toidad. Ja oma lapsed vaatavadki sind imelikult, et miks sa neile teist toitu teed.

Kui tundub, et külas olev laps on näljast loid, mitte igavusest, siis räägi selle lapse vanematega, et sinul mure, laps midagi ei söö. Ja mis külaskäik see üldse on, kus laps lihtsalt vedeleb loiult diivanil? saad alaps ära oma koju sööma, 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on toiduga pirtsutajate suhtes väga kindlad põhimõtted. Kui ei maitse meie pere toit, siis on külalisel kaks varianti: 1. nälgimine või 2. oma toidu kaasavõtmine.

Olen aastate jooksul näinud väga palju pirtsutajaid ning see on ikka täiesti ülemõistuse. Mind häirib tohutult laste suhtumine toidusse. Mingit austust pole. Mõni teatab juba uksel, mida kõik tema ei söö. Mõni tõstab endale ette suur portsu, songib selle segamini ja jätab kõik järele. See, et toitulauast tõustes ei tänata toiduvalmistajat, on pigem reegel, mitte erand.

Väga paljud pubekad peavad just tegijaks käitumiseks seda, kui valjuhäälselt räägitakse, mida kõike nemad ei söö. Loomulikult on kõik need käitumismustrid pärit kodust. Lihtsalt ongi üleüldiselt kadunud austus toidu vastu.

Teemaalgataja, las see loid tütarlaps kükitab aga diivanil edasi. Kui toit ei maitse, jääb toidukord vahele. Kui järgmine kord ka ei maitse, jääb seegi kord vahele. Kolmandal korral maitseb juba igasugune toit. Garanteeritud.

Eks alati leidub keegi, kes kujutab ette, et 30 aastat tagasi olid lapsed kõik viksid ja viisakad ja üleüldse rääkisid ainult siis, kui kana pissis. Mina mäletan, et ka minul oli sõpru, kes külas käies käitusid minu arvates ebaviisakalt, lihtsalt seetõttu, et neid oli teisiti kasvatatud. On lapsi, kes on avameelsemad ja räägivadki endast rohkem ja on lapsi, kes ei julge midagi öelda ja hiljem kodus kurdavad, et väidetavalt sunniti neid igasuguseid jälkusi sööma, selmet õigel ajal suu lahti teha 😀 Kasvõi tõstatatud teemas pigem ju poputab teemaalgataja võõraid lapsi – kuidas saba rääkida kodusest kasvatusest, kui võõras ema on see, kes muudkui eritoite vaaritab. lastel ilmselt polekski probleemi söömata jätta. Ja ilmselt keegi ei oota seal makarone, teemaalgataja ise mõtleb asju üle.

See ettekujutus, et pirtsutamine on koduse kasvatuse viga – kellele lapsed ei pirtsuta, on lihtsalt vedanud. Mina olin lapsena väga suur pirtsutaja, kuigi praegu söön kõike. Ja mõlemad mu lapsed on pirtsutajad, kuigi söögilaud on alati olnud mitmekesine. Nagu punkt 1,5 saades on mõlemad hakanud järjest valivamaks muutuma, kuigi söögilauas muutust pole toimunud

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
leeni

mina katsun külalis(las)tele mõislikkuse piires vastu tulla ja teha toidu, millest ma tean, et vähemalt osa süüakse. on ju võimalik nt pastat ja kastet eraldi nõudest serveerida, jätta kooginurk kaneelita, lasta toorsalatit kõigil ise maitsestada.

muidugi on ka päris ekstreemjuhuseid olnud, kus mitte midagi süüa ei sobi, ühel juhul aitas hädast välja lihtne sai või ja juustuga ja teisel juhul värske kurk (no sõigi ainult värsket kurki).

ma ei tea, minu külalislahkus ei luba nagu päris “suva, ole siis näljas” suhtumist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Söögiajaks lähevad lapsed koju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muide, ka üks minu vanaemadest, kes oli üle elanud sõja, küüditamise ja päris näljahäda, oli elu lõpuni toidu suhtes ülivaliv ning on rääkinud, kuidas nälg tahtis silmanägemise ära võtta ja roided-rangluud turritasid, aga ikka oli toite, mis kuidagi alla ei läinud. Samal ajal vanaisa tema kõrval ütles kogu elu, et süüa sündivat kõik, mis hamba all ei karju.

Tahtmata vanemate põlvkondade isiklikke kannatusi kuidagi alla suruda, tuleb mul meelde ühe vanaproua jutt tõelisest kadedusest. Küsiti, et millal on keegi tundnud täiesti halvavat kadedust. Tema vastus pani kõiki pikalt mõtlema. Ta oli lapsena Siberisse küüditatud, 1941. aastal. Sõjaaeg oli küüditatutele kõige hullem. Kolhoosis töö, nälja ja väärkohtlemise kätte surnud hobused maeti maha, valve oli 48 tundi maetud hobuse juures. Nende külas oli üks kolhoosi hobune surnud. Mõned nädalad hiljem oli üks kaasküüdidatute laps rääkinud, et nad olid peale valve lahkumist hobuse laiba välja kaevanud ja sealt roiskuvat liha võtnud ja sellest süüa teinud. Hästi halb oli olnud, tema ei olevat suutnud süüa. Vanaproua ütles, et ta oli seda juttu (ise laps) kuulanud ja mõelnud: “Aga äkki mulle oleks maitsenud!”. See olevat tema sõnul tekitanud suurima kadedustunde ta elus, mille pärast tal siiamaani piinlik olevat. Väga palju rohkem ta oma Siberi lapsepõlvest rääkida ei tahtnud. Väikevend suri seal nälga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui toit ei maitse, jääb toidukord vahele. Kui järgmine kord ka ei maitse, jääb seegi kord vahele. Kolmandal korral maitseb juba igasugune toit. Garanteeritud.

Ilma selle lõiguta oleks olnud päris mõistlik jutt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õpitud abitus. Tean oma tutvusringkonnas ühte pere,kus lapsel ongi lubatud pirtsutada.
‘ära siis söö,võta krõpsu’ ,’talle see ei maitse’.
Laos veetis meie juures mitu nädalat,olin üsna shokeeritud kui 10 aastane laps ütles,et ta ei oska mikrouuni kasutada. Samuti ei lubatud tal kasutada pliiti,veekeedukannu, võileiva grilli. Kuna emmekene oli kodune tehti lapsele kõik ette taha ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õpitud abitus. Tean oma tutvusringkonnas ühte pere,kus lapsel ongi lubatud pirtsutada.

‘ära siis söö,võta krõpsu’ ,’talle see ei maitse’.

Laos veetis meie juures mitu nädalat,olin üsna shokeeritud kui 10 aastane laps ütles,et ta ei oska mikrouuni kasutada. Samuti ei lubatud tal kasutada pliiti,veekeedukannu, võileiva grilli. Kuna emmekene oli kodune tehti lapsele kõik ette taha ära.

Ehh, ma ka ei oska mikrouuni kasutada, sest meil pole seda kunagi kodus olnud. Ahju oskan kütta ja muid su postituses nimetatud asju kasutada ka, aga mikrouuni ja peeneid kohviaparaate küll kasutada ei oska. Täiskasvanu olen 🙂 Minu lapsed ei oska ka kindlasti mikrouuni kasutada, pliiti, ahju jm küll. Fritüüri viskasin ka minema, samuti pole meil köögikombaini, vaid kööginoad ja lõikelauad. Ma küll kellegi kodumasinate kasutamise oskuse/oskamatuse pärast šokki ei saa. Mikrouun ei pidavat kasulik ka olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )


Esileht Koolilaps Toiduga valivad lapsed külas