Teema: Toiduga valivad lapsed külas

Minu kolmest lapsest oli üks väga valiv sööja. Esimeses klassis oli talle mittesobivate toitude nimekiri veel väga pikk ja isegi kui ta mõnda toitu sõi, siis külas olles oli see tihti “reostatud” hapukoore, kastme, segasalati vm asjaga, mille tõttu lõpuks ikka söömata jäi. Juhtus tihti, et koolis või külas olles sobis talle söögiks ainult leib (või paljas keedukartul) ja vesi.

Tema ise ei kurtnud kunagi. Ta õppis varakult kõige kohta ütlema, et “aitäh, mul pole hetkel isu” ja seda ta siis kasutas. Tühi kõht teda ei häirinud. Mõte sellest, et tõstab endale kogemata taldrikule midagi, mis ei maitse, põhjustas aga suurt hirmu. Kõva häälega kuulutada, et see on vastik ja too ei maitse, oli rangelt keelatud. Tean, et on lapsi, kes kamandavadki ka külas olles ja NÕUAVAD seda ja toda. Võõrast last midagi sööma sundida ei tohi ega saa, aga lapse ebaviisakat käitumist ka taluma ei pea. Halvasti käituja saadaks kindlasti koju.

Pirtsaka lapse emana mulle ei meeldinud, kui mu lapsele eraldi sööke tehti või võõrustajad hakkasid kappi läbi sorteerima, et ikka leiaks midagi lapsele ka. See ainult soodustab pirtsutamist. Pirtsutamine peab olema selgelt lapse probleem, mitte teda ümbritsevate inimeste probleem.

Ja miks ma kasutan minevikku? Laps on nüüd 15 – poisslaps, kasvuspurt, 5x nädalas trenn ja tekkinud on ka motivatsioon tervislikult toituda. Viimase aasta jooksul on ta järsku hakanud praktiliselt kõike sööma ja pirtsutavast lapsest on saanud täiesti normaalne inimene. Ehk annab lootust teistelegi siin teemas. 🙂

Veel üks meenutus oma pirtsaka lapse kasvatamisest, mida siinkohal jagaksin, et teemaalgatajale meelekindlust anda. 🙂

Kui pirtsakatel lastel on vähegi normaalsed vanemad, siis enamasti on nad lapsele jätnud või valmistanud mingi toidu, mida laps suudab süüa, aga mis on siiski kasvavale lapsele väärtuslik toit. Laps teab, et see toit teda kodus ootab.

Kui aga lapsel on hea naabritädi või sõbra ema või vanaema, kes on alati valmis pelmeene, makarone, pannkooke vm lemmiksööke pakkuma, siis laps lihtsalt ei lähegi koju ema keedetud suppi sööma. Ja kui lõpuks koju saabub, on tal kõht juba täis ning ema võib jätkuvalt oma lollakat suppi ise süüa… Nii jätab laps lõpuks söömata selle ainsa tervislikupoolse toidukorra, mis tal päevas on.

Nii et pirtsakas külaline jätke rahulikult nälga. Ausõna – see on talle endale parem. Kui enda südametunnistus väga piinab, siis tasub tõesti võtta ühendust lapse ema või isaga, et küsida, kas peaks lapse koju saatma, kui ta keeldub söömast. 🙂

Kõigile pirtsutajate vanematele raamatusoovitus: https://www.apollo.ee/kuidas-prantsuse-laste-kombel-sooma-oppida.html

võõraid ei toida, ja nii ongi.
oma lastele ka olen õpetanud, et võõras kodus ei söö. kui kõht tühi, siis koju.

Mul on lapsed pätakaeast väljas ja nüüd sellist lauspirtsutamist pole kellelgi esinenud. Kõik läheb. Samas, on mingeid erilisi asju, mis ei meeldi. Kuigi – on väga head ja tervislikud. Näiteks nooremale pojale maitseb kapsahautis. Juhtub, et sõbrad on läbi käimas või viibivad meil pikemalt, siis nemad närivad kuivi leivakrõbunaid, mis ma järelejäänud leivast või kontsudest olen jupitanud. Küüslauguleivad on enamasti otsas ja siis söövadki seda “toorainet”. Läheb enneolematult hästi kaubaks. Las siis närivad. Ma olen küll varem ka pakkunud, et tehku siis või ise tavalist leiba pasteediga(või mis meil parasjagu leidub), aga ei. Niisugused nirutajad teatud mõttes pärsivad ka oma lapse loomulikke valikuid, aga no üldiselt ei hullu.
Kui tüdruk oli väike, siis tal oli üks sõbranna. Hakkasime söömist sättima…oli eriti uhke olemine ka seekord veel, mees grillis midagi ja kook oli ostetud ja. Lapsed laua taha ja see sõbrannakene, väike nääpsuke, ütles et ei aitäh, temal kõht täis, ta käinud peenralt rohelist sibulat ja salatit söömas. Mõtlesin, et ookeii, ei hakka ma ju võõrast last vägisi sundima ja noh, võibolla nokkis sealt siis midagi. Läksin salati jaoks murulauku võtma – peenar sõna otseses mõttes tuntavalt hõredam! Sibul, murulauk, salatirida oli harjumatult läbipaistev. Veel oli võetud mõni hiljaksjäänud ja ülekasvanud redis. Seejuures, need sibulad ja värgid väga ilusasti madalalt näpistatud ja ebasobivad jupid sealsamas ühes hunnikus maas, mitte mööda aeda laiali pillutud. Ta oli meil mõne korra ka siis, kui oli jahedam aeg, siis nokkis lusikaga sügavkülmutatud peenekshakitud tilli. Niiet, on lapsi, kes söövadki rohelist, tehes seda stiilselt ja mõnuga. : )))) Eiteagi, mis sellest lapsest saanud on, olevat ära kolinud. Loodetavasti on tal kuskil sõbralikud aiad läheduses.

Väiksed lapsed söövadki minu kogemuse järgi kõiki asju meelsasti eraldi, mitte ühes hunnikus, eriti mitteharjumuspärases hunnikus. Kodus mõne segatud toiduga võib-olla ollakse harjunud, aga eriti külas on nagunii kõik võõras ja isegi lõhnab teistmoodi.
Mul on ere kogemus nn tipp-restoranist (TOP 10 sisse jääb, nime ei hakka ütlema). Täiskasvanutele on seal tõesti head söögid ja olin seal varasemalt ka oma lastega käinud, tõsi, suurematega, koolilastega. Talvel siis olin 5-aastastega. Ja lastepraeks valisid lapsed lihapallid pastaga. Lihapalle ja pastat söövad nad ka kodus, kodustehtud palle muidugi, mitte mingeid pool-fabrikaate, seega arvasin, et küll nad mõned suutäied ikka söövad.
Laste toit toodi lauda savikaussides. Pasta ja pallid ja kõik segamini mingi punase kastmega. Tüdruk veel suure keelitamise peale ühte palli maitses, aga poiss isegi ei puutunud toitu. Mainisin ka teenindajale, et olin arvamusel, ju kaste tuuakse eraldi kausikesega nagu tavaliselt, ei osanud sellist kokkusegamist küll ette näha. Lapsed sõidki sel õhtul ainult magustoiduks olnud jäätist. Ütlesin teenindajale muidugi ka, et kasutatagu ka laste jaoks suuri taldrikuid ja pangu kõik eri toidud küll ühele taldrikule, aga mitte üheteise otsa. Et vaevalt, et meie pere lapsed need ainsad valijad on. Restorani kiituseks pean küll mainima, et lastetoitude eest raha ei võetud – ju teenindaja oli köögis öelnud, et lapsed sööki ei puudutanud.

Mainisin ka teenindajale, et olin arvamusel, ju kaste tuuakse eraldi kausikesega nagu tavaliselt

Kus tuuakse kaste eraldi kausikeses (pasta puhul), kui ekstra nii pole palutud?
See ei olnud ju friikad ja dipikaste seal.

#3146643:

Ma ikka ei saa aru, kust selline toiduvaliku ja kombinatsiooni mõte üldse tuleb? Ikka pole see minu meelest hea toit.

Eks mõte tuleb sellelt pirtsutavalt lapselt. See, mis sinu meelest hea toit on ei tähenda seda, et üks pirtsutav laps seda sööks. Väikesed laped enamasti soovivad neid makarone eraldi, mitte kastmega segatult. Mõnda õnnestub ikka õpetada ka kastmes makarone sööma, mõni pirtsutab ja ei söögi.

Mul oli ka väga toiduga valiv laps kunagi. Ja makarone sõigi ainult niisama kuivalt. Viiner või kanakoib sobis juurde (aga kanakoib pidi olema mu enda maitsestatud, mitte mingi poe marinaadis kana). Kartuliputru sõi ka. Ikka viineri või kanakoivaga. Tasapisi harjutasime ikka, et toiduvalik suuremaks läheks. Teismelise söömishoogude ajaks sõi juba peaaegu kõike. Praegu on täiskasvanu ja osakab väga hästi endale ja naisele süüa teha ning söövad igasuguseid toite.
Ja süüa oskan ma teha täiesti normaalselt, pole keegi kurtnud, et mu toidud maitsvad ei ole, ka seesama kunagine pirtustaja sööb alates teismeeast minu tehtud toite isuga.

Ma ka ei eeldanud, et keegi mu lapse pärast eraldi süüa teeks. Talle kõlbas kuiv leib ka, kui muu laualt ei meeldinud, nii et päris nälga ei jäänud kuskil, leib oli ikka enamasti laual ja seda siis sõi.

Kui ei söö, pole kõht tühi, laua äärest minema ja kogu lugu.
Nii on mul oma lastega ja pole külalapsedki erand .

Minu laps ongi see makaron-pelmeenid-laps. Teine laps sööb kõike, seega ei ole see, et laps on kodu peegel. Ja pigem meil vastupidi – kodus ma ei nunnuta seda makaroni-last rohkem, eks ta tihti siis ongi puuviljade ja porgandi peal või teeb võileiba (või kiirnuudleid ise endale), aga kui tulevad külla sõbrad, kes sööma jäävad, siis teengi makarone, pelmeene, sügavkülma friikaid jm, seda söövad kõik.

Ja üldse, ma ei ole emaduses kõige parem näide – ma ei tee üldse sellistest asjadest probleemi ja pealegi praegu suveajal teen ma sooja toitu hulga harvem kui kooliajal, seega kõik käibki kuidagi lovkamalt, 8-aastased saavad ise ka omavahel köögis hakkama (tortilla wrapid, võileivad, muna keetmine, kiirnuudlid, kama jm lihtne värk). Ilmselt ma mingi muster-ema ei ole jah. Aga soovitan, et õpeta 8-aastastele ise toimetama köögis.

Väga pirtsakad lapsed ikka ei söö ka suure näljaga borši või omletti. On lapsi, kellel on söömisega kiiksud. Mingi sundimine või ohkimine ei muuda seal asja paremaks. Vaid aeg.
Mina jällegi näiteks ei mõista, et kui laps ei söö makarone kastmega – et miks ma peaks talle seda kastet sinna sunniviisiliselt toppima. Kiusu pärast või?

ma ise ei söö näiteks keedupeeti. Ma ei teagi miks. No ei söö lihtsalt. Ja kui nüüd mulle mõni sõbranna seda igakord taldrikusse valmis tõstaks lihtsalt sellepärast, et harjutada mind seda sööma, siis see ometi ei paneks mind seda keedupeeti söööma. On oluliselt suurem võimalus, et ma ka siis ülejäänud toidus lihtsalt songin.

On lapsi, kellel on hirm teatud toitude struktuuri suhtes. Vägisi sundimine ei muuda olukorda.

Kui külas olev laps lihtsalt keeldub viisakalt söögist, ei jonni ega tee draamat, siis tuleks ta lihtsalt rahule jätta. No võib olla on nõus võtma lihtsalt leiba võiga näiteks. Mingit eritoitu pole talle mõtet hakata vaaritama. Samas ei lubaks ka mingi hea-parema otsimist külmkapist või puhvetkapist.

Minu pirtsakas laps kindlasti kellegi külmkapi kallale ise ei lähe. Samuti ei söö ära kausist komme või küpsiseid. Ta sööb üldse vaid paari sorti komme ja küpsiseid vaid siis kui neil pole mingitki täidist ja on talle tuttav sort.
Sellisel lapsel laskegi rahulikult mitte süüa, ta ei nõrke näljast. Omast kogemusest tean, et ta võib rahumeeli päris pikka aega söömata olla ilma, et midagi juhtuks. Ilmselt vanasti ei saanudki inimesed niimoodi iga paari tunni tagant toitu hekseldada. Püsiti elus palju väiksemate koguste ja vähemate toidukordadega.
Võib-olla me ise tekitame oma lastele tulevikuks kaaluprobleeme kui muudkui sunnime neid sööma rohkem kui nad ise sööksid.

nt kui mina teeks frikadelli suppi või kana kartulitega või mis iganes muu toit.Sellisel juhul ma küsiksin lapse sõbra käest meil on see toiduks kas sa soovid ka seda süüa? Kui ta ütleb et ei soovi siis ma ütleksin et äkki lähed koju sööma .