Esileht Koolilaps Toiduga valivad lapsed külas

Näitan 25 postitust - vahemik 31 kuni 55 (kokku 55 )

Teema: Toiduga valivad lapsed külas

Postitas:
Kägu

Kui tean, et lapse sõber jääb meile ööseks, siis teen lastele nende lemmiksööki, söödan ikka korralikult kõhud täis. Kui sõber on niisama külas, siis sööma ei kutsu. Meil ei ole kombeks õhtuti koos süüa, kuna ühist aega on vähe (igal ühel on oma käimised). Lapsele teen söögi siis, kui laekub õhtul – midagi kiiret, lihtsat. Suvel on ühissöömiseid rohkem – siis teeme grilli +salat jms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kui on teada, et sõber tuleb,jääb külla söögi ajaks ka, siis teen hea meelega makarone. lihtne teha ja tavaliselt kõik söövad seda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu kolmest lapsest oli üks väga valiv sööja. Esimeses klassis oli talle mittesobivate toitude nimekiri veel väga pikk ja isegi kui ta mõnda toitu sõi, siis külas olles oli see tihti “reostatud” hapukoore, kastme, segasalati vm asjaga, mille tõttu lõpuks ikka söömata jäi. Juhtus tihti, et koolis või külas olles sobis talle söögiks ainult leib (või paljas keedukartul) ja vesi.

Tema ise ei kurtnud kunagi. Ta õppis varakult kõige kohta ütlema, et “aitäh, mul pole hetkel isu” ja seda ta siis kasutas. Tühi kõht teda ei häirinud. Mõte sellest, et tõstab endale kogemata taldrikule midagi, mis ei maitse, põhjustas aga suurt hirmu. Kõva häälega kuulutada, et see on vastik ja too ei maitse, oli rangelt keelatud. Tean, et on lapsi, kes kamandavadki ka külas olles ja NÕUAVAD seda ja toda. Võõrast last midagi sööma sundida ei tohi ega saa, aga lapse ebaviisakat käitumist ka taluma ei pea. Halvasti käituja saadaks kindlasti koju.

Pirtsaka lapse emana mulle ei meeldinud, kui mu lapsele eraldi sööke tehti või võõrustajad hakkasid kappi läbi sorteerima, et ikka leiaks midagi lapsele ka. See ainult soodustab pirtsutamist. Pirtsutamine peab olema selgelt lapse probleem, mitte teda ümbritsevate inimeste probleem.

Ja miks ma kasutan minevikku? Laps on nüüd 15 – poisslaps, kasvuspurt, 5x nädalas trenn ja tekkinud on ka motivatsioon tervislikult toituda. Viimase aasta jooksul on ta järsku hakanud praktiliselt kõike sööma ja pirtsutavast lapsest on saanud täiesti normaalne inimene. Ehk annab lootust teistelegi siin teemas. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps näiteks on asperger ning tal on väga piiratud söögivalik, mida ta on nõus sööma. Tal on mõned veel talle omased “kiiksud”, kuid kes ei tea, see aru ei saa. Sotsiaalne pool on ka nõrgem, kui ei midagi hullu. Kõige suurem probleem ongi see, et ta sööb ainult kindlaid toitusid (vahel suisa ka ainult kindla tootja oma).
Sellegi poolest ma ei arva, et talle peaks külas eraldi süüa tegema. See oleks liiga keeruline. Ma pean päris tihti seletama, ei, seda ta ei söö, ei, seda ka mitte. Pakkuda/survestada pole mõtet, võib hüsteeriasse minna või oksele hakata.
Kui lihtsalt on sõpradele külla läinud, siis ta ei söögi külas. Tuju sellest ei olene.
Kui ta läinud külla mitmeks päevaks, siis olen küll selgitanud, mida laps sööb, kuidas ta on nõus midagi sööma ja miks ta nii valiv on.
Kui sõbrad meil külas on, siis tavaliselt olen pakkunud neile näksimist, jäätist jne.
Üldjuhul tulevad või lähevad lapsed külla peale kodust lõunasööki, siis pole söögiga enne muret kui õhtusöögi aeg kätte tuleb, kuid siis on ka juba paras aeg oma laps külast ära kutsuda või sõbrad koju saata. Kui vahel ongi kõht tühi lastel, siis saavadki midagi näksida või teevad endale ühe võileivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Veel üks meenutus oma pirtsaka lapse kasvatamisest, mida siinkohal jagaksin, et teemaalgatajale meelekindlust anda. 🙂

Kui pirtsakatel lastel on vähegi normaalsed vanemad, siis enamasti on nad lapsele jätnud või valmistanud mingi toidu, mida laps suudab süüa, aga mis on siiski kasvavale lapsele väärtuslik toit. Laps teab, et see toit teda kodus ootab.

Kui aga lapsel on hea naabritädi või sõbra ema või vanaema, kes on alati valmis pelmeene, makarone, pannkooke vm lemmiksööke pakkuma, siis laps lihtsalt ei lähegi koju ema keedetud suppi sööma. Ja kui lõpuks koju saabub, on tal kõht juba täis ning ema võib jätkuvalt oma lollakat suppi ise süüa… Nii jätab laps lõpuks söömata selle ainsa tervislikupoolse toidukorra, mis tal päevas on.

Nii et pirtsakas külaline jätke rahulikult nälga. Ausõna – see on talle endale parem. Kui enda südametunnistus väga piinab, siis tasub tõesti võtta ühendust lapse ema või isaga, et küsida, kas peaks lapse koju saatma, kui ta keeldub söömast. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina katsun mitte välja teha. Kui võõras laps on külas, siis olen küsinud, mida süüa soovite (kui nt alles lähen poodi) või siis katsun teha toitu, mida teoreetiliselt lapsed peaks armastama. Ehk siis hautatud türgi übe või spinatipirukat ma tegema ei hakka, kuigi oma lapsed neid söövad.

Aga tegelikult ajab vihale küll, kui teed “tellitud” toidu, laps tõstab endale kuhja ette, songib natuke ja midagi ei söö. Kahju on raisatud toidust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõigile pirtsutajate vanematele raamatusoovitus: https://www.apollo.ee/kuidas-prantsuse-laste-kombel-sooma-oppida.html

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas teie käituks, kui lapsel on külas sõber, kes on toiduga väga valiv ega söö seda toitu, mida perele pakute?

Minu laps käib esimeses klassis, tal on kaks sõbrannat – üks klassiõde ja üks naabrilaps – kes on söögiga väga pirtsakad ja söövad vaid valitud asju. Tavaliselt on meil nii kombeks, et kui lapsel on sõber külas, siis kutsume ka tema lauda, sest tore on, kui lapsed saavad pikemalt mängida ega pea koju sööma minema. Minu laps sööb ka teiste juures.

Need valivad lapsed on mind aga nõutuks teinud. Võin ju teha neile paljaid makarone või pelmeene, aga siis tahavda ka oma lapsed üksnes sellist toitu ja pikapeale on see meie pere toitumist segama hakanud. Mu noorim laps on alles kahene ja on loomulik, et ta keeldub suppi söömast, kui teine saab kõrval makarone viineritega.

Samas on lapsed veel piisavalt väikesed (7-8), nii et öelda, et ole lihtsalt näljas või mine koju sööma, ka hästi ei toimi. Ei taha võõrast last näljas hoida, pealegi läheb näljane laps pahuraks ja tülid on kerged tulema.

Praegugi istub üks näljast loid tüdruk mul diivanil. Midagi mängida ei taha, sest kõht on tühi, aga meie pere toit ei maitse. Ootab, et ma talle makarone keedaks, seda aga ma ei taha teha, sest meil alles eile oli oma peres pasta ja ma ei taha pidevalt lastele vaid makarone sööta. Ootan, et oma pere ära sööks ja eks ma siis annan talle mingeid krõbuskaid vm.

Mida teie selles olukorras teeks?

Ilmselt ei ela need lapsed väga kaugel. Mina saadaks nad koju sööma ning peale sööki lubaksin tagasi tulla. Ei hakkaks ma oma pere söömisharjumusi muutma sellepärast, et mõnele lapsele ei maitse. Ja oma pead ma ka sellepärast ei vaevaks

Please wait...
Postitas:
Kägu

võõraid ei toida, ja nii ongi.
oma lastele ka olen õpetanud, et võõras kodus ei söö. kui kõht tühi, siis koju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

pasta ilma korraliku kastmeta on nagu kuiva saia närimine.

Minule ka tundub nii ja ma vabatahtlikult ei söö kunagi kuivi makarone. Paraku mu lapsed ei saa aru, miks ma pean makaronid kastme sisse toppides ära rikkuma. Lasteaias abis käies selgus, et enamikele lastele peab toitu nii taldrikule panema, et erinevad komponendid, sh kaste, muu toiduga kokku ei puutuks. Lastele nimelt meeldivad kuivad makaronid ja kartulid reeglina rohkem. Mina siiski ei jäta jonni ja enamasti pakun pastaroogi, äkki harjuvad ära ja hakkavad armastama. Aga ei maksa endale illusiooni luua, et laste eelistused toidu osas ühtiksid tingimata täiskasvanute eelistusega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on lapsed pätakaeast väljas ja nüüd sellist lauspirtsutamist pole kellelgi esinenud. Kõik läheb. Samas, on mingeid erilisi asju, mis ei meeldi. Kuigi – on väga head ja tervislikud. Näiteks nooremale pojale maitseb kapsahautis. Juhtub, et sõbrad on läbi käimas või viibivad meil pikemalt, siis nemad närivad kuivi leivakrõbunaid, mis ma järelejäänud leivast või kontsudest olen jupitanud. Küüslauguleivad on enamasti otsas ja siis söövadki seda “toorainet”. Läheb enneolematult hästi kaubaks. Las siis närivad. Ma olen küll varem ka pakkunud, et tehku siis või ise tavalist leiba pasteediga(või mis meil parasjagu leidub), aga ei. Niisugused nirutajad teatud mõttes pärsivad ka oma lapse loomulikke valikuid, aga no üldiselt ei hullu.
Kui tüdruk oli väike, siis tal oli üks sõbranna. Hakkasime söömist sättima…oli eriti uhke olemine ka seekord veel, mees grillis midagi ja kook oli ostetud ja. Lapsed laua taha ja see sõbrannakene, väike nääpsuke, ütles et ei aitäh, temal kõht täis, ta käinud peenralt rohelist sibulat ja salatit söömas. Mõtlesin, et ookeii, ei hakka ma ju võõrast last vägisi sundima ja noh, võibolla nokkis sealt siis midagi. Läksin salati jaoks murulauku võtma – peenar sõna otseses mõttes tuntavalt hõredam! Sibul, murulauk, salatirida oli harjumatult läbipaistev. Veel oli võetud mõni hiljaksjäänud ja ülekasvanud redis. Seejuures, need sibulad ja värgid väga ilusasti madalalt näpistatud ja ebasobivad jupid sealsamas ühes hunnikus maas, mitte mööda aeda laiali pillutud. Ta oli meil mõne korra ka siis, kui oli jahedam aeg, siis nokkis lusikaga sügavkülmutatud peenekshakitud tilli. Niiet, on lapsi, kes söövadki rohelist, tehes seda stiilselt ja mõnuga. : )))) Eiteagi, mis sellest lapsest saanud on, olevat ära kolinud. Loodetavasti on tal kuskil sõbralikud aiad läheduses.

Please wait...
Postitas:
trolliplika

Ma tavaliselt tean ette, kui lastel s6brad külla tulevad. Tean ka täpselt, mida need lapsed söövad, v6i kui on uued s6brad, siis küsin nende emade käest eelnevalt üle (ka sellek, et välistada allergiaid). Neil päevil, kui on külalised, teen seda toitu, mis neile meeldib. Ja söo¨vadki k6ikühte ja sama. No kui külaline vaid makarone söo¨b, siis minu lapsed saavad sinna juurde ikka muud ka. Sama moodi arvestatakse minu lastega, kui nad külas on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väiksed lapsed söövadki minu kogemuse järgi kõiki asju meelsasti eraldi, mitte ühes hunnikus, eriti mitteharjumuspärases hunnikus. Kodus mõne segatud toiduga võib-olla ollakse harjunud, aga eriti külas on nagunii kõik võõras ja isegi lõhnab teistmoodi.
Mul on ere kogemus nn tipp-restoranist (TOP 10 sisse jääb, nime ei hakka ütlema). Täiskasvanutele on seal tõesti head söögid ja olin seal varasemalt ka oma lastega käinud, tõsi, suurematega, koolilastega. Talvel siis olin 5-aastastega. Ja lastepraeks valisid lapsed lihapallid pastaga. Lihapalle ja pastat söövad nad ka kodus, kodustehtud palle muidugi, mitte mingeid pool-fabrikaate, seega arvasin, et küll nad mõned suutäied ikka söövad.
Laste toit toodi lauda savikaussides. Pasta ja pallid ja kõik segamini mingi punase kastmega. Tüdruk veel suure keelitamise peale ühte palli maitses, aga poiss isegi ei puutunud toitu. Mainisin ka teenindajale, et olin arvamusel, ju kaste tuuakse eraldi kausikesega nagu tavaliselt, ei osanud sellist kokkusegamist küll ette näha. Lapsed sõidki sel õhtul ainult magustoiduks olnud jäätist. Ütlesin teenindajale muidugi ka, et kasutatagu ka laste jaoks suuri taldrikuid ja pangu kõik eri toidud küll ühele taldrikule, aga mitte üheteise otsa. Et vaevalt, et meie pere lapsed need ainsad valijad on. Restorani kiituseks pean küll mainima, et lastetoitude eest raha ei võetud – ju teenindaja oli köögis öelnud, et lapsed sööki ei puudutanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Restorani kiituseks pean küll mainima, et lastetoitude eest raha ei võetud – ju teenindaja oli köögis öelnud, et lapsed sööki ei puudutanud.

Nojah, said järgmistele lastele pakkuda, kes ka ei puuduta. Väga ratsionaalne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mainisin ka teenindajale, et olin arvamusel, ju kaste tuuakse eraldi kausikesega nagu tavaliselt

Kus tuuakse kaste eraldi kausikeses (pasta puhul), kui ekstra nii pole palutud?
See ei olnud ju friikad ja dipikaste seal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mainisin ka teenindajale, et olin arvamusel, ju kaste tuuakse eraldi kausikesega nagu tavaliselt

Kus tuuakse kaste eraldi kausikeses (pasta puhul), kui ekstra nii pole palutud?

See ei olnud ju friikad ja dipikaste seal.

Täpselt. Eraldi kausis kaste tuuakse bubides jms kohvikutes, restoranis pole see küll tavaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ikka ei saa aru, kust selline toiduvaliku ja kombinatsiooni mõte üldse tuleb? Ikka pole see minu meelest hea toit.

Eks mõte tuleb sellelt pirtsutavalt lapselt. See, mis sinu meelest hea toit on ei tähenda seda, et üks pirtsutav laps seda sööks. Väikesed laped enamasti soovivad neid makarone eraldi, mitte kastmega segatult. Mõnda õnnestub ikka õpetada ka kastmes makarone sööma, mõni pirtsutab ja ei söögi.

Mul oli ka väga toiduga valiv laps kunagi. Ja makarone sõigi ainult niisama kuivalt. Viiner või kanakoib sobis juurde (aga kanakoib pidi olema mu enda maitsestatud, mitte mingi poe marinaadis kana). Kartuliputru sõi ka. Ikka viineri või kanakoivaga. Tasapisi harjutasime ikka, et toiduvalik suuremaks läheks. Teismelise söömishoogude ajaks sõi juba peaaegu kõike. Praegu on täiskasvanu ja osakab väga hästi endale ja naisele süüa teha ning söövad igasuguseid toite.
Ja süüa oskan ma teha täiesti normaalselt, pole keegi kurtnud, et mu toidud maitsvad ei ole, ka seesama kunagine pirtustaja sööb alates teismeeast minu tehtud toite isuga.

Ma ka ei eeldanud, et keegi mu lapse pärast eraldi süüa teeks. Talle kõlbas kuiv leib ka, kui muu laualt ei meeldinud, nii et päris nälga ei jäänud kuskil, leib oli ikka enamasti laual ja seda siis sõi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegelikult proovivad paljud lapsed külas olles piire. Ehk siis loodavad pereema külalislahkust kurjasti ära kasutada. On täiesti võimalik, et külas olles pirtsutatakse ja nõutakse endale mingeid eritoite, ent oma kodus pistetakse supp rõõmsalt nahka.

Mu oma lastel on palju sõpru ja pidevalt üks voorimine käib. Seetõttu olen näinud piisavalt palju erinevaid lapsi ja erinevaid situatsioone. Raudne reegel on see, et eritoitu vaaritama ei hakata. Ma pole koduperenaine ja ka minu aeg on limiteeritud. Kui peaksin valmistama igaühele eraldi sööke, siis kuluks sellele kogu mu päev ja mitte millekski muuks aega ei jäägi. Ning kõige tagatipuks oleksid mu oma lapsed pärast veel tigedad ka – ema on päevad läbi ainult köögis ja meiega üldse ei tegele!

Teine variant, mis siin välja pakutud, on näksid. Ka näksid on tegelikult libe tee. Siin soovitatud tervisenäksid nagu porgand, õun, kurgikangid, marjad jne – ei täida tegelikult kõhtu, vaid ainult tekitavad söögiisu veelgi juurde. Kõht tahab saada ikka midagi toekamat. On meilgi olnud juhuseid, kus vaaritan korraliku lõuna, aga lapsed (külalise eestvõttel) kisendavad lauas: “EITAHAAAAA!” ja jooksevad röökides minema. Koristan siis laua ära ja viskan söögi minema. Lähen tööd tegema. Poole tunni pärast avastan, et külmkapist on kadunud sink, juustupulgad, makra ja elutoa kapp on tühjendatud hoiule pandud küpsistest ning kommidest. Mõne korra ju võib, ent asendada normaalset toitumist sihukese näksitamisega küll ei tohi. Üks asi on laste tervis, teiseks läheb päristoidu asendamine luksus-snäkkidega pere rahakotile väga kalliks. Kui mitu kilo makrat ja juustupulki on vaja, et toita ära 3-4 kasvueas last? Sama raha eest saaks terve pere süüa 3 päeva korralikku praadi, muide.

Ega siin muud teha polegi, kui lastele selgitustööd teha. Kusjuures olen nendega hakanud ka ennetavalt rääkima, kui on teada, et külla tuleb jälle see laps, kes kipub pererahva külalislahkust kurjasti ära kasutama ja keeldub söömast tavatoitu (ehkki oma kodus sööb küll isuga).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ei söö, pole kõht tühi, laua äärest minema ja kogu lugu.
Nii on mul oma lastega ja pole külalapsedki erand .

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui tean, et lapsele sõber näiteks ööbima tulemas, teen õhtul midagi “kindlat”. Kartuliputru ja kotlette vms. Kui niisama keegi päeval külas, siis pakun söögiajal külalisele ka ja kui ei soovi, siis mängib niikaua kuni oma laps ära sööb.

Omal on ka vanem laps (12a) väga valiv. Ilmselt ta külas olles enamasti ei söö või siis samamoodi võõrustajad arvestavad laste eelistustega. Ta on ka õppinud pakkumisele vastama, et ta hetkel ei soovi 😀 Samas laagrites saab hakkama, nii et ju ta häda korral ikka leiab midagi, mis sobib. Mina emana ei soovi, et talle kusagil eraldi toitu vaaritama hakataks. Nagu keegi eespool ütles- pirtsutamine on tema probleem, mitte teiste. Vanaema (minu ema) ajab mind pidevalt närvi sellega, et pöördub lapse poole “oi sa kooki niikuinii ei taha, vaata ma ostsin sulle kreemisaiakesi”. Samas külas olles ei hakka kemplema ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laps ongi see makaron-pelmeenid-laps. Teine laps sööb kõike, seega ei ole see, et laps on kodu peegel. Ja pigem meil vastupidi – kodus ma ei nunnuta seda makaroni-last rohkem, eks ta tihti siis ongi puuviljade ja porgandi peal või teeb võileiba (või kiirnuudleid ise endale), aga kui tulevad külla sõbrad, kes sööma jäävad, siis teengi makarone, pelmeene, sügavkülma friikaid jm, seda söövad kõik.

Ja üldse, ma ei ole emaduses kõige parem näide – ma ei tee üldse sellistest asjadest probleemi ja pealegi praegu suveajal teen ma sooja toitu hulga harvem kui kooliajal, seega kõik käibki kuidagi lovkamalt, 8-aastased saavad ise ka omavahel köögis hakkama (tortilla wrapid, võileivad, muna keetmine, kiirnuudlid, kama jm lihtne värk). Ilmselt ma mingi muster-ema ei ole jah. Aga soovitan, et õpeta 8-aastastele ise toimetama köögis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hästi ei usu, et mõnetunnise külasolemisega laps “näljast loiuks” muutub. See on ju puhas manipuleerimine, pingutad, et olla sõbranna tore emme ja keedad neile eraldi makarone, ja kui ükskord seda ei tee, siis mossitatakse.

Meil on ka esimese klassi lapsel sedasi mõnikord sõbrad külas. Pakun neile sama sööki, mis perele lõunaks või õhtuks on tehtud, kui ei söö, siis ei söö. Puuviljad ja tavaliselt ka kurgi-porgandi jmt värsega taldrikud on kõigile vabalt võtta, kui soe söök ei maitse, siis näksivad neid. Pole seni keegi veel “näljast loiuks” muutunud.

Üks lapse sõbranna on näiteks selline, kes ise kappi kolama läheb, vaatab, kas jäätist on. Siis olen konkreetselt öelnud, et olen neile näksid lauale pannud (eespool mainitud kurk, porgand, paprika jmt, mis tavaliselt meie enda lapsed vahepalaks söövad) ja magusasöömist praegu plaanis pole. Tean, et selle lapse vanemad on tema kaalu pärast mures ja jälgivad, millal ja mida magustoiduks sööb, nii et külas olles üritab ta ikka küpsiseid ja komme saada. Käib ise muudkui uurimas, kas teil siis tõesti midagi magusat ei ole. Üks klassiõde on veel lapsel selline, kes ikka üritab ja ootab, äkki antakse kuhjaga magusat.

Üldiselt on nii koolilapse kui ka noorema lapse (kelle mängukaaslased ka aeg-ajalt meil käivad) kõik sellised, et süüakse natuke, peaasi, et mingi värske kraamiga taldrik laual on, siis mängivad-jooksevad ja vahepeal tulevad võtavad midagi. Nii et ma ise ei näe ka väga vaeva, et külas olevaid lapsi kuidagi sooja sööki sööma keelitada.

Paar korda olen näinud, et kui kõht väga tühi, süüakse tegelikult igasugust toitu. Näiteks kui koos on enne õues möllatud, siis söövad ka kõige pirtsumad tavalist kodust sooja toitu (ei pea olema pelmeen või makaron või friikad, läheb peale nii kanasupp kui ka borš, omletist rääkimata).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga pirtsakad lapsed ikka ei söö ka suure näljaga borši või omletti. On lapsi, kellel on söömisega kiiksud. Mingi sundimine või ohkimine ei muuda seal asja paremaks. Vaid aeg.
Mina jällegi näiteks ei mõista, et kui laps ei söö makarone kastmega – et miks ma peaks talle seda kastet sinna sunniviisiliselt toppima. Kiusu pärast või?

ma ise ei söö näiteks keedupeeti. Ma ei teagi miks. No ei söö lihtsalt. Ja kui nüüd mulle mõni sõbranna seda igakord taldrikusse valmis tõstaks lihtsalt sellepärast, et harjutada mind seda sööma, siis see ometi ei paneks mind seda keedupeeti söööma. On oluliselt suurem võimalus, et ma ka siis ülejäänud toidus lihtsalt songin.

On lapsi, kellel on hirm teatud toitude struktuuri suhtes. Vägisi sundimine ei muuda olukorda.

Kui külas olev laps lihtsalt keeldub viisakalt söögist, ei jonni ega tee draamat, siis tuleks ta lihtsalt rahule jätta. No võib olla on nõus võtma lihtsalt leiba võiga näiteks. Mingit eritoitu pole talle mõtet hakata vaaritama. Samas ei lubaks ka mingi hea-parema otsimist külmkapist või puhvetkapist.

Minu pirtsakas laps kindlasti kellegi külmkapi kallale ise ei lähe. Samuti ei söö ära kausist komme või küpsiseid. Ta sööb üldse vaid paari sorti komme ja küpsiseid vaid siis kui neil pole mingitki täidist ja on talle tuttav sort.
Sellisel lapsel laskegi rahulikult mitte süüa, ta ei nõrke näljast. Omast kogemusest tean, et ta võib rahumeeli päris pikka aega söömata olla ilma, et midagi juhtuks. Ilmselt vanasti ei saanudki inimesed niimoodi iga paari tunni tagant toitu hekseldada. Püsiti elus palju väiksemate koguste ja vähemate toidukordadega.
Võib-olla me ise tekitame oma lastele tulevikuks kaaluprobleeme kui muudkui sunnime neid sööma rohkem kui nad ise sööksid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida teie selles olukorras teeks?

Saadaks lapse loomulikult koju! Teatakski vanematele, et talle meie toit ei sobi, aga näha on, et kht on tühi. Mingi võõra pirtsutava lapse pärast ma küll oma pere menüüd ei muudaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

re:

nt kui mina teeks frikadelli suppi või kana kartulitega või mis iganes muu toit.Sellisel juhul ma küsiksin lapse sõbra käest meil on see toiduks kas sa soovid ka seda süüa? Kui ta ütleb et ei soovi siis ma ütleksin et äkki lähed koju sööma .

Please wait...
Näitan 25 postitust - vahemik 31 kuni 55 (kokku 55 )


Esileht Koolilaps Toiduga valivad lapsed külas