Teema: toidulauas pirtsutamine

Ei käsi ega keela eriti midagi

Püüan oma lähedastega suhelda teistel alustel 🙂
k.a. lastega.

Keelan vaid eluohtlikke tegevusi. \”Palun\” on päris hea võlusõna.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapsed ei taha halvas tujust tehtud sööki. Nagu teed kohusetundest, sest \”peab ju tegema\” , siis enamasti laps ei taha. Nii et kui põhjus enda halvas tujus, siis last selle eest küll karistada oleks ülekohtune. Emotsioon jääb ju sööki sisse ja kehvas meeleolus tehtud toit on pigem mürk ,kui söök. [/tsitaat]

Naljatilk…töötan lasteaias, kolmveerand rühma lastest pirtsutab toiduga. Kas siis kokal on kogu aeg paha tuju? Ja miks siis osad EI pirtsuta? 😀

lasteaia toitusid ma proovinud ei ole, kuid koolisööklate puhul tekib mul küll teinekord tunne, et mis koolipaberid neil \”kokkadel\” seal küll on. Ma ise, absoluutselt ilma igasuguse kokandushariduseta, suudan ju teha suht maitsvalt süüa, aga koolisööklates keedetakse küll endiselt kohati kohutavat rokka kokku 😛

[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]lasteaia toitusid ma proovinud ei ole, kuid koolisööklate puhul tekib mul küll teinekord tunne, et mis koolipaberid neil \”kokkadel\” seal küll on. Ma ise, absoluutselt ilma igasuguse kokandushariduseta, suudan ju teha suht maitsvalt süüa, aga koolisööklates keedetakse küll endiselt kohati kohutavat rokka kokku :P[/tsitaat]
ma tahaks näha, milline on see toit, mida rokaks nimetatakse. ja teiseks tahaks näha, mida sa koolisööklate rahaliste võimaluste ja määrusest tulenevate piirangute (toitude kaloraaz, vaheldusrikkus) juures lastele ise süüa teeks.

Sööma ei sunni, aga kui tegemist on söögiga, mida laps tavaliselt hea meelega sööb ning ta jätab taldrikule osa sellest toidust järele, siis enne midagi muud süüa ei saa kui see toit on ära söödud.

Mina olin endale lapsena pàhe vòtnud, et ei sòò omletti. Ma ei teagi, mis mulle selle juures vastu hakkas, nimi vòibolla… Ukskord olime emaga nàdalavahetusel maal vanaema juures. Pùhapàeva òhtul tagasi linnapoole sòites kùsis ema minult, mida ma òhtuks sùùa tahaksin. Vastasin, et tehku kindlasti seda, mida vanaema oli valmistanud eelmisel pàeval. Vaneama oli teinud omletti!!! Edaspidi sòin ka ema tehtud omletti vàga hea meeelega.

Enda tita on alles kòhus, kuid mòtlen juba, kuidas temaassse tulevikus juurutada vòimalikult tervislikke toitumisharjumisi.

Aga miks teil môni asi vastukarva on, oksele ajab? Mingid ebameeldivad varasemad kogemused selle toiduga vôi lihtsalt ei taha ja kôik?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et sa siis ei leia, et laps peaks sööma seda, mis laual
aga samas ei jäta teie peres ka keegi midagi söömata ega tee omale õhtusöögi asemel võileibu. No tore siis ju, polegi probleemi.

Me räägime siin aga lastest, kes aegajalt keelduvad seda söömast, mis laual.[/tsitaat]

Miks ei tohi keelduda sellest, mis laual ja teha endale õhtusöögi asemel võileibu? Ma vaatan, et enamusel siin eriline Viiburi söjakooli kord kodus… Mina teen ise võileibu, kui mulle söök ei maitse (nt. kui teen ülejäänud pere soovil kapsasuppi või mõnd muud toitu, mida ise ei söö) ja nii on lubatud teha kõigil pereliikmetel. Mis õigusega otsustab mingi kodufüürer, et kõik peavad kindlasti täna sööma maksakastet-kartulit, äkki unistas laps pool päeva koolis-lasteaias ahjusoojadest juustusaiadest ja kakaost…miks ta siis ei võiks neid endale teha vaid peab ikkagi maksakastet kugistama? Äkki ta ei tahagi üldse sel õhtul eriti süüa, võtaks tassi teed ja ühe vorstileiva, mitte taldrikutäie sooja toitu ema sundimisel? Kohutavalt ahistav oleks endal nii elada ja seepärast ei nõua seda üheltki pereliikmelt.
Meie peres on kõigil valikuvabadus, külmkapp lukku ei käi ja kõik võivad süüa täpselt seda, mida hetkel soovivad. Toidukordade vahel sööme mehega ise võileiba-moosisaia-mingit muud näksi ja on lubatud süüa ka lastel. Kellele toit ei meeldi, võib süüa seda, mis meeldib. Enamasti siiski süüakse seda, mis tehtud, aga mitte alati.

Üks minu lastest on samasugune, et ei suuda süüa, 99% toitudest ajavad teda oksele. Temal on söömishäire diagnoos ja tegeleme asjaga. Selline on ta olnud päris väikesest peale. Minul erilist lootust enam ei ole, et see korda ka saaks aga ma muretsen tema pärast, ei tea, kuidas ta nii küll terveks peaks jääma ja üritan ikka loota, et paraneb.
Teised lapsed söövad ilusti, üks ei taha liha, teine ei salli kaalikat aga sellised tavalised lapsed, kes paari asja ei söö.
Ma üritan arvestada nende kiiksudega aga päris nii ei saa, et me sööme ainult makarone sest lapsed tahakski ainult makarone ja ketšupit. Ma ilmselt peaks karmim olema aga ega mulle ka lapsena sundimine ei meeldinud. Mulle ei maitsenud ka mõned põhiasjad, mis nõukaajal toiduna esinesid aga ei olnud kuidagi lubatud nende mitte söömine. Ja ega mul sooje mälestusi tõesti ei ole ka sellel teemal. Oma lastega üritan teisiti, samas kes ütleb, et leebem lähenemine õigem on. Ega seda enne ei teagi kui nad on suureks saanud ja oma lapsi kasvatama hakkavad vist.

Üks asi on niisama pirtsutamine, hoopis teine teema see kui lihtsalt ei maise või ei lähe alla. Kui toiduaine ikka öökima ajab või ebameeldiva tunda tekitab siis seda pirtsutamiseks ei pea ja sundsöömist ei poolda. Kodus koosneb toidukord meil reeglina mitmest osast (kartul, liha, salat…) ja kui kellelegi üks neist osadest ei meeldi siis komponeerib oma toidu ülejäänud asjadest. Kes liha kõrvale tatart ei soovi sööb oma liha salatiga. Kellele kaste ei sobi võtab nt kartuli kõrvale hapukoort.
Sellist asja, et laualt üksi asi ei kõlba ja hakatakse võileiba tegema siiski ei tolereeri. Toitusid kodus valmistangi selle põhimõttega, et kõik ikka süüa saaks aga kellegi erisoovide pärast mitut rooga tegema ei hakka.

Pole omi lapsi kunagi sundinud midagi sööma. Ka pole meie peres külmkapi juures käimine kunagi keelatud. Endalgi tekivad erinevad isud isegi vahetult peale korralikku söömist. Olen aga oma laste puhul kasutanud mõningaid nõkse, mis toimivad. 3ne poeg oli otsustanud, et temale kala ei maitse, õhtusöögiks oli lõhe- lõhe talle maitseb (ta ei teadnud, et see on kala). Samuti väiksest peale tahtsid lapsed cocacolat. Kunagi meie kodus seda polnud. Ükskord läksime kohvikusse ja kõik võisid valida, mida soovisid. Lapsed soovisid cocacolat. Palusin teenindajal ploomimahla panna klaasi- oi kus lapsed jõid ja kiitsid, kui maitsev on cocacola.
Kui lapsed millegagi pirtsutavad- nt hautatud juurviljad, siis küsin kas soovivad 3 või 6 juurvilja. Vastavad 3, sest see on vähem ja neile tundub, et neil oli valikuvõimalus ja said mulle nn tünga teha. Tegelikult on vastupidi.
Sööma sundimine on väga vale. Mu enda ema lapsepõlv möödus toidulaua taga tundide viisi istumisega, et taldrik tühi oleks. Siiani meenutab vastikusega.

Kägu kirjutas:

sest laps \”pirtsutab\”, tuleks

Miks pannakse jutumärke nõudev sõna veel miskite kaldkriipsude vahele?
Et topelt on ägedam?

Meie kodus on üsna liberaalne kord-ei kujuta ette, et kedagi sööma sunniksin, kui toit ei istu või keelaksin endale selle asemel võileiba teha. Üldiselt teen normaalselt süüa ja arvestan ka laste eelistustega, enamasti keegi söömata ei jäta. Suuremad vaatavad ise, et nälga ei jääks, 4-aastast tuleb muidugi natukene suunata, et toitumine oleks tasakaalus. Ahjaa, õhtusöögi tegemisest olen loobunud, kuna teen iga päev lõunat,siis ei viitsi õhtul jälle uuele ringile minna. Kel kõht tühi, leiab ise külmkapi üles, mina vaatan, et sealt oleks, mida võtta. Mingit stressi meie peres söömisega ei ole. Ainus, mida keelan, on toitu oma tuppa tassida ja kuskil voodis rasvaseid spagette luristada.

Meil on 5-aastane toidu suhted väga valiv kõhnavõitu poiss ja me ikka sunnime küll. No ta saab lihtsalt valida – kas sööb kasvõi natukene või on magusast nt. nädalane täielik paus. Ja sööb. Alguses nuttis ja sõi, hiljem on tulnud seda aeg-ajalt meelde tuletada. Minu meelest on see piisavalt õiglane, miks peaksin ma tema kaloraaži täima tühjade süsivesikutega? Lisaks me pidevalt seletame, miks see söömine talle vajalik on, vahepeal tundub, et saab isegi aru.

Kägu kirjutas:

Toidukordade vahel sööme mehega ise võileiba-moosisaia-mingit muud näksi ja on lubatud süüa ka lastel.

Miks te sööte toidukordade vahel?

Minu jaoks “ühispajast” söömine on teatud harjumuste juurutamine: ma näen lasteaias neid, kes suutäitki ei söö, sest pole eluski näinud näiteks teatud köögivilju või kastmeid. Need ongi need võileiva-lapsed. Aga ma ei saa lubada et n. kolme-aastane on kuni poole 12-ni söömata, sest ta põhimõtteliselt ei oskagi teistega kois süüa.

Samas ei saa ms aru sellest “kui minu tehtud sööki ei söö, siis külmkapi ksllale ka ei lähe”. Tea jah, et vastandlikud arvamused, aga mina sellisel juhul uuriks lapselt, mida õhtusöögiks teha ja vastused “ei tea/ mitte midagi” ei ole sel juhul aktsrpteeritavad.

Minu enda lapsepõlvekodus oli kindel söögikultuur ja see on mulle väga sisse jäänud. Mingit põlveotsas omaette teleka ees nosimist ei ole ja sama toitu söövad kõik. Juurde käib alati mitmeid lisasid (salateid, määrdeid), nii et midagi saavad süüa kõik.