Teema: Toidule läheb terve varandus

#1950924:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas: Elame kahekesi, kuus kulub u 120 eurot söögile.

Võimalik vaid Perekoolis.

Miks mitte? 120:30 on 4 eurot päevas. Iga päev ei kulu sedagi, kui lihakraam kapis olemas on. Ostad paki makarone (ca 60 senti, 500g) sellest jagub kahele kaheks söögikorraks. Sügavkülmast siis hakkliha juurde, vb kurgi-tomatisalat kõrvale, kui üldse salat ongi…Odavast kondikogust pajatäis suht lihatut suppi, leivaviil kõrvale, jälle jagub mitmeks päevaks..
Kõik ei söö kalleid, udupeeneid ja ülitervislikke asju vaid ajavad läbi väga odavalt ja kokkuhoidlikult

Kuidas see lihakraam külmikusse sattub? Lendab taevast, või püüdsid nad karjamaal oleva lehma kinni ja tirisid külmikusse, teisest laudast pätsasid sea, kanalast paar kana ka lisaks.

3 sööjat. Toidupood + töölõunad 450 eurot. Alkot ja suitsu ei osta. Minu arust ok. Poes käime pea iga päev, varusid väga ette ei kogu.

#1955129:

Elame viiekesi plus koer,kass ja hamster. Lapsed teismelised ja beebi, meie kulutame 50 euri kuus, ühte kana näiteks sööme nädal aegs. Tehke järele kui suudate, laristajad.

Aga meie pere ostab jaanipäeval kana ja jätkub veel jõululaupäevalgi lauale panna.

Vaene koer! Ühest kanast jätkuks vaevu temale nädalaks 🙂

#1953402:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:Märtsis pidasin arvestust. Söögile läks kuus üle 700 euro kuus. See teeb siis 23 eurot päevas.
Pere on hetkel 4-liikmeline.

Alkohol (õlu) on veel eraldi arvestuses.

Ma imestan siiralt, et minu kommentaari on nii palju miinustatud, aga ei ühtki kommentaari, miks?

Panin ka miinuse. Kui inimesel on rahaga probleeme, siis alkoholi küll osta ei ole vaja. Tegelikult ei peaks seda keegi ostma.

Palun nüüd näita, kus ma oma kommentaaris kirjutasin, et mul on rahaga probleeme!? Ilmselt said sa aru, et ma ei ole teemaalgataja? Vastasin vaid teemaalgatusele – kui palju minul kulub toidule.

Mis alkoholi puutub, siis seda on võimalik ka mõistlikult tarbida. Ma isiklikult ei leia, et mõnikord laupäeva õhtuks ostetud saunaõlu on nii suur patt, et selle pärast peaks perekoolis inimest häbistama ja halvustama hakkama.
Igaks juhuks olgu öeldud, et kanget alkoholi ei osta ega tarbi kunagi.

5 inimest, sellest 3 poissteismelist. Ca 500 € kuus.
Maha enam kraapida ei anna. Kõige hullem veel see, et vanimal, 16-aastasel oli kooliprogrammis toitumine. Nüüd loetakse pidevalt sõnu peale ja soovitakse veel tervislikumat (seega ka kallimat) toitu, kuigi minu arust toitume suhteliselt tervislikult – ainult täisteratooted, kala, kanafilee, veise- või delikatesshakkliha, oliivõli, kookosõli, palju värsket jne.
Poiss hakkas endale ka ise trennijärgseid taastusbatoone tegema. Oh kurja, need lähevad ka päris kalliks – kanepijahu, täistera kaerajahu, maapähklivõi (ökopoest, tavalises poes müüdav ei kõlba koostise tõttu), mesi, pähklid, seemned. Tal probleem ka kaaluga – on alakaaluline – 189 cm, 70 kg, seega tahab lisaks ka toite, mis massi lisaks. Sööb ka nii, nagu paelussi toidaks.
Ja meie 5-liikmelise pere peale kulub 3 pakki piima päevas. 4-6 pakiga nädalas ei vea kuidagi välja 🙂 Mina ise piima ei joo.
Jogurteid ja kohukesi, kohupiimakreeme, jogurtijooke, mahlasid jms meie ei osta, kuna nendes toodetes on liiga palju suhkrut sees. Kui paki pealt lugeda, siis see suhkru kogus on ehmatav. Meil põhiliselt blenderdatakse keefir või piim banaani ja külmutatud marjadega ära. Banaani tõttu suhkrut ei ole vaja lisada. Minu enda lemmik on keefir+banaan+must sõstar.
Aga üks pluss selle koolis õpetatava toitumisega ka – poiss jättis päevapealt maha kartulikrõpsude tarbimise, kuna need sisaldavad kantserogeenseid ühendeid. See toitumine vist oli toiduainete keemia vms programmis. Mina võisin enne rämpstoidu kahjulikkusest nagu seinale rääkida. Kuid nüüd, kui tegi tutvust keemilise koostisega, siis mõjus kohe. Ja nüüd kraaksub isa kallal ka, et see liiga palju juustu sööb. Pidas tollele ka pikka loengu koleterooli tekkimisest ja mõjust.

Mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema käis poes iga jumala päev. Nüüd pea 60-aastase inimesena on ta minu kõrvalt selgeks saanud, et suuremad kulud tekivadki seetõttu, kui ei planeeri ette vähemalt paariks päevaks. Kui ma käiks iga päev poes, siis kuluks kohe kindlasti rohkem raha, kui praegu (me käime suuremaid oste tegemas reedel ja pühapäeval; nädala sees ostame heal juhul ehk piima-leiba-juustu vm; oleme 3-liikmeline pere). Mina juba aja kokkuhoiu mõttes teen pere toidud sellised, et saan toidust midagi kasutada järgmise päeva toidu tegemiseks. Näiteks kui täna on kana riisiga, siis järgi jäänud riisist võin teine päev teha täidetud paprikat või suvikõrvitsat või kasutada seda riisi mõne supi sees. Kui järgi jääb lõhet või forelli, siis saab sellest teha lasanjele kastme ning tehtud kogusest saame üldjuhul süüa kaks õhtut. Justnimelt planeerimises on asi. Kunagi tuli ühe kolleegiga jututeemaks see nädala toidu planeerimine ja tema imestas, et kas midagi spontaanset siis ei teegi, kui kogu nädala ette planeerid? Kusjuures minul ajaks see igaõhtune spontaansus küll pea lolliks – jälle poodi, jälle – mis ma valin, mis kell ma koju jõuan ja mis kell see söök valmis saab? No minu jaoks pole siin küll mingit võlu:) Ja on vaatamata sellele spontaanseid söögivalikuid ka. Minu jaoks on märksa olulisem, et kogu mu õhtut ei sisusta poejärjekorras seismine, söögi vaaritamine ja siis nii hiline söömine, et nälg võtab silmanägemise (no meenutan veel, et minu ema oli lapsepõlves õhtusööki tehes alati tusane ja ehk see on ka põhjus, miks mina eelistan selle juures stressivaba olustikku:) Näiteks võtan ma teinekord hommikul ekstra aja, et õhtuks midagi ette valmistada (koorin või tükeldan midagi õhtusöögi jaoks ette) – aga see eeldab jällegi planeerimist.
Kuna meie pere ei söö paki- ega purgipuljongeid, vaid ma keedan puljongi ise, siis näiteks läheks terve õhtu supi keetmisele, kui ma seda ei planeeriks (ma keedan mingil hetkel nt kana ära ning puljongi panen sügavkülma – sellest saab supi või kastme mistahes ajal).

#1958892:

Mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema käis poes iga jumala päev. Nüüd pea 60-aastase inimesena on ta minu kõrvalt selgeks saanud, et suuremad kulud tekivadki seetõttu, kui ei planeeri ette vähemalt paariks päevaks. Kui ma käiks iga päev poes, siis kuluks kohe kindlasti rohkem raha, kui praegu (me käime suuremaid oste tegemas reedel ja pühapäeval; nädala sees ostame heal juhul ehk piima-leiba-juustu vm; oleme 3-liikmeline pere). Mina juba aja kokkuhoiu mõttes teen pere toidud sellised, et saan toidust midagi kasutada järgmise päeva toidu tegemiseks. Näiteks kui täna on kana riisiga, siis järgi jäänud riisist võin teine päev teha täidetud paprikat või suvikõrvitsat või kasutada seda riisi mõne supi sees. Kui järgi jääb lõhet või forelli, siis saab sellest teha lasanjele kastme ning tehtud kogusest saame üldjuhul süüa kaks õhtut. Justnimelt planeerimises on asi. Kunagi tuli ühe kolleegiga jututeemaks see nädala toidu planeerimine ja tema imestas, et kas midagi spontaanset siis ei teegi, kui kogu nädala ette planeerid? Kusjuures minul ajaks see igaõhtune spontaansus küll pea lolliks – jälle poodi, jälle – mis ma valin, mis kell ma koju jõuan ja mis kell see söök valmis saab? No minu jaoks pole siin küll mingit võlu:) Ja on vaatamata sellele spontaanseid söögivalikuid ka. Minu jaoks on märksa olulisem, et kogu mu õhtut ei sisusta poejärjekorras seismine, söögi vaaritamine ja siis nii hiline söömine, et nälg võtab silmanägemise (no meenutan veel, et minu ema oli lapsepõlves õhtusööki tehes alati tusane ja ehk see on ka põhjus, miks mina eelistan selle juures stressivaba olustikku:) Näiteks võtan ma teinekord hommikul ekstra aja, et õhtuks midagi ette valmistada (koorin või tükeldan midagi õhtusöögi jaoks ette) – aga see eeldab jällegi planeerimist.
Kuna meie pere ei söö paki- ega purgipuljongeid, vaid ma keedan puljongi ise, siis näiteks läheks terve õhtu supi keetmisele, kui ma seda ei planeeriks (ma keedan mingil hetkel nt kana ära ning puljongi panen sügavkülma – sellest saab supi või kastme mistahes ajal).

See kõik on jube tore, aga mulle tundub, et siis keerlebki kogu elu söögiteemal planeerimise ja mõtlemise tähe all.
Või ei?
Muudkui mõtled, et seda ja seda on vaja teha, vaba 5 minutit kasutad jälle mingiks hakkimiseks, keedad puljongeid, külmutad- mul oli raske juba seda teksti lugeda, väsimus ja frustratsioon tuli peale…
(Söögitegemine mu jaoks kõige vastumeelsem toiming üldse, samas pean seda tegema ja sooviks toidukulusid kärpida ka.)

#1958892:

Mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema käis poes iga jumala päev. Nüüd pea 60-aastase inimesena on ta minu kõrvalt selgeks saanud, et suuremad kulud tekivadki seetõttu, kui ei planeeri ette vähemalt paariks päevaks. Kui ma käiks iga päev poes, siis kuluks kohe kindlasti rohkem raha, kui praegu (me käime suuremaid oste tegemas reedel ja pühapäeval; nädala sees ostame heal juhul ehk piima-leiba-juustu vm; oleme 3-liikmeline pere). Mina juba aja kokkuhoiu mõttes teen pere toidud sellised, et saan toidust midagi kasutada järgmise päeva toidu tegemiseks. Näiteks kui täna on kana riisiga, siis järgi jäänud riisist võin teine päev teha täidetud paprikat või suvikõrvitsat või kasutada seda riisi mõne supi sees. Kui järgi jääb lõhet või forelli, siis saab sellest teha lasanjele kastme ning tehtud kogusest saame üldjuhul süüa kaks õhtut. Justnimelt planeerimises on asi. Kunagi tuli ühe kolleegiga jututeemaks see nädala toidu planeerimine ja tema imestas, et kas midagi spontaanset siis ei teegi, kui kogu nädala ette planeerid? Kusjuures minul ajaks see igaõhtune spontaansus küll pea lolliks – jälle poodi, jälle – mis ma valin, mis kell ma koju jõuan ja mis kell see söök valmis saab? No minu jaoks pole siin küll mingit võlu:) Ja on vaatamata sellele spontaanseid söögivalikuid ka. Minu jaoks on märksa olulisem, et kogu mu õhtut ei sisusta poejärjekorras seismine, söögi vaaritamine ja siis nii hiline söömine, et nälg võtab silmanägemise (no meenutan veel, et minu ema oli lapsepõlves õhtusööki tehes alati tusane ja ehk see on ka põhjus, miks mina eelistan selle juures stressivaba olustikku:) Näiteks võtan ma teinekord hommikul ekstra aja, et õhtuks midagi ette valmistada (koorin või tükeldan midagi õhtusöögi jaoks ette) – aga see eeldab jällegi planeerimist.
Kuna meie pere ei söö paki- ega purgipuljongeid, vaid ma keedan puljongi ise, siis näiteks läheks terve õhtu supi keetmisele, kui ma seda ei planeeriks (ma keedan mingil hetkel nt kana ära ning puljongi panen sügavkülma – sellest saab supi või kastme mistahes ajal).

ma teen samamoodi, harjumuse asi ja käib kuidagi muu elu kõrvalt. Söögitegemine meeldib ka, seega ei häiri kui mõtted selles suunas käivad.

Pere on 3 liikmeline , 2 täiskasvanut ja 1 aastane laps. Nädala toidulaud maksab 50-60 eurot. Teen nädalamenüü valmis,selle järgi nimekir ja käin poes nädalas tavaliselt 1x, kui miskid jooksvalt vaja siis ka 2x nädalas, kuid siiski üldjuhul 1x nädalas külastan toidupoodi. Lihakraam,kuivained,puhastusvahendid,wc/majapidamispaber ostan kuuks ajaks korraga. Käi vähem poes ja hoiad kokku! Tee menüü. Kui ise ei suuda välja mõelda on kasvõi näiteks toidutare.ee iga nädal uus menüü.

Edu !

Poes käin 1x nädalas, laupäeva hommikul näiteks. Teen nädalamenüü ja vajalike asjade nimekirja kaasa. Liikmeid 3(2 täiskäsvanut+1 laps). Toidulekulub 50-60 eurot nädalas. Lihakraami ostan kas lihapoest,turult või äärmisel juhul poest sooduskampaaniaga. Liha on igapäevaselt toidus. Enamjaolt kanaliha või kalkuni.

Soovitan soojalt võimalikult vähe kordi poes käija ja teha nädalamenüü. Kui endal mõtteid ei jagu menüü tegemiseks on abiks näiteks toidutare, iganädal uus menüü.

Edu !

Toidule ja kodukeemiale jms kulub 300-400 eurot kuus (ja selle eelarve hulgas võib isegi vein olla 😀 ).
Poes käime korralikult kaks korda kuus, vajadusel jooksvalt leib- piim ja roheline kraam.
Menüüd ei tee, aga kodus on alati korralik kuivaine ja lihakraami varu + konservid (purustatud tomat, läätsed- oad, tuunikala, kookospiim jms). Otseselt koonerdama ei pea, aga see ei tähenda, et hinda ei vaataks. Lõhe ostan alati sooduka ajal, fileerin ja kappi. Veisehakkliha turult. Kana on ka alati mitmes versioonis (filee, kintsuliha, koivad) sügavkülmas olemas.
Minule annab see just vabaduse tunde, et kodus on pea kõik asjad olemas ja saan teha süüa, mis mõttesse tuleb. Kui midagi on puudu, siis pigem kalkuleerin ümber mitte ei torma poodi.

Poes käin nimekirjaga, aga satub sekka ka spontaanseid oste. Baastoidunained alati kirja ei panegi.
Juhtub ka nii, et kui 10 päeva pole poes käinud, siis teengi sellist toitu, mida kodus olevatest ainetest võimalik, sest tean, et kahe päeva pärast läheme nagunii poodi.

Mulle tekitaks ka tohutu stressi kui peaks iga päev või ülepäeva mõtlema, et isver tööle- poodi- lasteaeda- koju ja siis alles nuputama, mida süüa. Võtan alati hommikul kui eelmisel õhtul lihakraami sulama ja mõtlen, et mida teha võiks. Käime kaks korda kuus tõesti tund aega toidupoes ja siis saab muul ajal rahulikult võtta.

Harjumise asi, aga arvan, et kui iga päev käiks, siis oleks spontaanseid oste (ja kulutusi) rohkem ja sööksime ka rohkem poolfabrikaate. Toidukorv on tõesti kallis, aga kindlasti on palju erinevaid võimalusi kokku hoida.

#1959984:

Toidutegemine on selline, et üks tõenäoliselt karjub jala ümber, kaks tükki nõuavad tähelepanu. Kolme lapsega toidupoes on ka “vahva” käia. (Jah, peres ei ole igapäevaselt isa).
Minu söögitegemine näeb välja nagu võitlus ja sellest ka see vastumeelsus. Lisaks ei ole ma parim rutiinitaluja ja igapäevane toit valmis teha on mu jaoks tohutult eneseületust nõudev.
Olen proovinud nädalamenüüd teha, mul paraku küll ei lähe selle peale 10 minutit (poe nimekiri ju vaja sinna juurde teha, retsepte otsida). Ikkagi üks kuni kolm kodust söögikorda neljale-viiele inimesele iga päev… ja toitude arv, mida ma peast teha oskan, on üsna väike.
Jubedalt tahaks mingit normaalset tervisliku (ja mitte kalli) koduse toidu näidismenüüd koos retseptide ja poenimekirjaga.

Minul on ka kolm jala küljes rippuvat väikelast. Seepärast käingi vaid korra nädalas koos nendega poes. Ja tõesti, ma ei tee mingit menüüd. Ainult paar esimest nädalat pidin menüü tegema. hiljem lihtsalt tead, mida kui palju nädalas kulub, ostad ja teed spontaanselt seda sööki, mis pähe tuleb (baseerudes kodus olemas olenvatele toiduainetele. Minul raha nappis ka, nii et mul lihtsalt oli vaja end kokku võtta ja harjutada end kord nädalas poes käima. Mina teen vahel korraga supi ja prae ja sööme seda toitu vahel kaks-kolm päeva vaheldumisi. Nii mõnusad on need päevad, kus on vaid söögi soojendamise vaev. Hea lihtne söök on see, kui eelmisest toidust järele jäänud makaronid või kartul ning lihapire ahjupannile (tomatit või paprikat või porrut või sibulat sekka ja muna-piima seguga üle ning ahju, max. 10 minutit köögis tegutsemist. Ahi praeb ise. Kuna mmina olen õppinud kombineerima erinevaid toite, ja mõtlen iga kord uue toidu jooksu pealt välja, siis ei oska sulle menüüd siia panna.

#1950924:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas: Elame kahekesi, kuus kulub u 120 eurot söögile.

Võimalik vaid Perekoolis.

Miks mitte? 120:30 on 4 eurot päevas. Iga päev ei kulu sedagi, kui lihakraam kapis olemas on. Ostad paki makarone (ca 60 senti, 500g) sellest jagub kahele kaheks söögikorraks. Sügavkülmast siis hakkliha juurde, vb kurgi-tomatisalat kõrvale, kui üldse salat ongi…Odavast kondikogust pajatäis suht lihatut suppi, leivaviil kõrvale, jälle jagub mitmeks päevaks..
Kõik ei söö kalleid, udupeeneid ja ülitervislikke asju vaid ajavad läbi väga odavalt ja kokkuhoidlikult

Päris kole 🙁
Nende makaronide ja ebatervisliku hakkliha asemel osta korraga suurem kogus aedvilju ja tee hautisi, ahjujuurvilju, püreesuppe, pirukaid… Saad palju tervislikuma toidu, kui see ülitüüpiline odav makaron-hakkliha-tomat-kurk.
Palju on muidugi ideevaeguse süü. Ma ise ei mäleta, kuna ma kodus niisugust toitu perele tegin. Ilmselt polegi teinud, sest mulle aitas sellest lapsepõlves juba. Minu arust on aeg edasi läinud ja koos sellega ka meie toidukaupade valik oluliselt suurenenud. Imelik, et inimesed ikka veel vanas nii kinni on. Pole siis midagi imestada, et teie abikaasad-lapsed keelduvad midagi uut ja huvitavamat söömast, sest neid on eluaeg harjutatud sellesama igivana menüüga 🙁
Minul on küll kurb vaadata seda ühekülgsust. Ja siin pole tegemist alati ainult rahaliste võimaluste puudumisega. Suurem osa on ikka fantaasiavaesus, mida siis ajanappuse taha püütakse peita.

Aga las jääb. Ma ei soovi kellegi valikuid ja toidulauda maha teha, sest ega mina seda söö. Lihtsalt imestan, et miks ikka veel niisugused road kodumenüüdes ripuvad. Ennast ei tüüta ära?

#1958921:

Kägu kirjutas:

Panin ka miinuse. Kui inimesel on rahaga probleeme, siis alkoholi küll osta ei ole vaja. Tegelikult ei peaks seda keegi ostma.

Ootan endiselt vastust, kus ma oma kommentaaris kirjutasin, et mul on rahaga probleeme?!

Unusta ära! Siin arvatakse tihti sinu eest, aga kui avastavad, et puusse panid, siis ei julge enam keegi näole anda. Olen kogenud 😀 Ollakse kõvad siltide kleepiad ja kui palud omaenda tekstist copy paste teha, on targutajal suu vett täis ja enam vastata ei julge 😀
Lepi selliste lammastega.