Minu mees on minu nö mõõdikute järgi pööraselt amukade.
Pärisin maal (200km Tallinna kodust) maja, kus olen nüüd palju käinud ja mulle meeldib seal, sealkandis on mul palju lapsepõlvetuttavaid suhtlemiseks ja üldse tunne hea. Kui ma jälle sinna lähen, siis mees oskab küsida “kellega sa sinna lähed” ja “keda sa sinna jahtima lähed”
Kui mulle tuleb vastu klassivend või onupoeg, kellega me kallistan ja põsemusi teen, ülevoolavalt rõõmsalt käitun, siis ta võib mitu aastat pillata lauseid “ripud jälle kellelgi kaelas ja musitad”
Kui ma lähen õhtul linnas rattaga sõitma ja saabun hiljem, siis ta küsib alati kellega ma käisin. Ja kui ütlen, et üksinda, siis ta vastab “jaaajahhh…..”
Kuidas teie sellisega käituksite, kas
a) veenaksite: kallis, ma armastan ainult sind, ma ei kohtu kellegiga ja prooviksite seda ka tõestada
või
b) saadate selle armukadetseja kuu peale ja teeksite ikkagi mida ise soovite.
Mina seda a) variant kuidagi ei suuda rakendada, sest selline draamatsemine käib mulle närvidele. Pigem sõiman meest idioodiks ja lahkun oma maakodusse üksinda veelgi sagedamini.
Olgu mainitud, et oleme 50+ inimesed.
See ahistamine käib mulle nii närvidele, et olen lähedal üldse ära kolimisele. Nii kopp on ees.
Minu arvates on vanamees peast segi kamminud.