Toitumishäiret seostatakse tavaliselt teismeeaga, aga mul on tunne, et mul on mingit liiki toitumishäire või kehatunnetushäire vanuses 40+.
Kirjutan, et saada teada, on mul saatusekaaslasi? Olen ka teraapias käinud seoses üldise depressiooniga ja pühhiaater ei saanud minu probleemist ega sellest, et see elu segab, üldse aru. Uurin siis siit.
Probleem on, et tunnen sageli füüsiliselt, kuidas olen paks või et kaal kerkib. Reaalsuses ma väga palju ei söö, kaal on ka normaalne, aga olen olnud ka raskem kui praegu, kaalu pean teadlikult hoidma, et see juurde ei tuleks.
Anoreksiat pole olnud, ei suuda olla ilma söömata. Buliimiat pole ka olnud, ei suuda oksendamist esile kutsuda. Aga sale olek on mulle alati oluline olnud ja mitte vaid visuaalse pildi pärast, vaid just selle ebameeldiva tunde pärast mis tekib kui keha on suurem.
Käsi südamel, ma imetlen ülekaalulisi inimesi, kes end enda kehas hästi ja vabalt tunnevad. Visuaalselt mind kellegi ülekaal ei häiri, aga ma imestan, kuidas nad end saavad nii mugavalt tunda oma kehas. Mina tunnen oma normaalkaalus kehas nagu oleksin paks. Mitte kogu aeg, aga eriti just peale sööki muidugi. Ja vahest ka niisama kui tuju on kehvem või kui olen liiga kaua maganud. Selle tunde vastu aitab kõige paremini see kui ma ei ole tükk aega söönud. Õnneks aga ma ei ole nii tahtejõuline, et jätta söömine ja päris anorektikuks hakata. Sest see oleks vist veel hullem kui paksutunde vältimiseks üldse ei söögi.
Minu kogetav “paks” tunne on lausa füüsiline. Panen tähele, kuidas pekid (mida tegelikult minimaalselt) käivad vastu pluusi serva. Kuidas tagumik võdiseb, kuidas kükitades reied ja sääred liiga üksteise vastu käivad, nagu poleks ruumi. Ja see tunne tekib tahtmise lihtsalt teki all lebada ja mitte kuhugi minna.
Need on väga häirivad mõtted ja tundmised, varastavad energiat. Ja see tunne hakkab pihta samal ajal kui kõht süües täis saab. Söön isegi vähem kui mu laps, veel vähem ei peaks ka sööma.
Kuidas küll ennast aidata?
Teema: Toitumishäire või midagi sellist
Huvitav, et psühhiaater sind aidata ei osanud! Minu arust küll on su mõtlemine häiritud ja oleks vaja sellest paanilisest paksuks olemise hirmust lahti saada, aga mina ei tea, kuidas. No ma pole psühhiaater ka. Imelik, et tema selles midagi ebatavalist ei näinud, et inimesel on elu häiriv sundmõte. Äkki vahetada psühhiaatrit?
Kehataju on nihkes. Kes kus Su psühhiaater oli? Leia mõni teine. Psühhoteraapia on abiks, loodetavasti ta määrab selle, kui ei, võid ise paluda.
Mul on sellise nihkes kehatajuga kolleeg, 60+ naisterahvas, silmaga vaadates paistab nagu luider vanainimene: rind väike; jalad kõhnad; kehaosas ei mingit volüümikust, ainult pisut nahka luude peal; kui pükse kannab, siis tagumiku kohast need ripuvad. Aga tema enda meelest on ta laiade õlgadega, punnis ja paksu kõhuga. Täitsa naljakas on teda kuulata, meie teised ju näeme midagi hoopis muud.
Mina saan teemaalgatajast aru. Nii hull asi pole, et voodist välja ei tahaks tulla, aga ma tunnen ennast hästi, kui olen normaalkaalu alampiiril. Nii kui paar kilo juurde võtan, on ebamugav kükitada, painduvus on kehvem, olen kuidagi kohmakas ning tunnen, et ei jõua kiiresti kõndida. Mõni aasta kaalusin mitu kilo rohkem ja tundsin ennast füüsiliselt lausa ebameeldivalt, kuigi olin normaalkaalus. Olek oli raske, võhma ei jätkunud, ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olla päriselt ülekaaluline.
Tegelikult mina saan ka aru – ise just päris nii ei tunne ja teine erand on, et olengi ülekaalus. Aga kaalust ja söögist mõtlemine hakkab mul ka juba sundmõtteks kujunema. Tegelikult ma ei usu, et meie ühiskonnas üldse keegi ülekaaluline suudaks end oma kehas hästi tunda, vahel on tunne, et hullemat pattu polegi olemas. Aga ma muidugi käin tihti Perekoolis ka, peaks ilmselt harvem.
