Olen 2a ja 4a väikelapse ema ja asusin hiljuti peale pikka kodusolemist tööinimeste ridadesse.
Olen paar kuud töötanud ja selle ajaga on selgeks saanud, et tegemist on kontoritööga, mis konti ei murra: töötan 4 päeva nädalas, ka tööpäevad on veidi lühemad kui tavaliselt. Laste haiguste tõttu puududa pole veel eriti vaja olnud. Aga kui oleks vaja haiguslehte võtta, poleks see kindlasti probleem. Töö koju kaasa ei trügi, saan iga päev kokku lepitud ajal lõpetada.
Ilus elu, kas pole? Küsimus on aga selles, et kohati tunnen, et mul on tööl igav. Loomulikult teen oma ülesanded ära ja vahel on ka rohkem sebimist, aga üldiselt on väljakutseid liiga vähe. Mõtlen loomulikult ka tuleviku peale ja ei ole hetkel kindel, kas see on töö, mida tahan ka paari aasta pärast teha. Ülemus on väga meeldiv ja on mu tööülesannete täitmisega igati rahul. Tema minu äraminemisest kindlasti ei rõõmusta.
Katseaja lõpuni on paar kuud aega, nii et saan veel mõelda. Uut töökohta hetkel ei paista, ei ole aktiivselt veel otsinud ka.
Mida teie eelistaksite väikelastega peres töö- ja pereelu ühildades: kas põnevaid väljakutseid tööülesannetes (mis nõuavad kindlasti pühendumist, suuremat ajakulu ja hoiuprobleeme laste haiguste ajal) või mõneks ajaks rahulikku, aga stabiilset tööelu, mis klapib hästi laste vajadustega?
