Tal oli mingi äkiline arvestuslik töö teha vaja ja nii ta siis käsitööd tegi sellel esmaspäevasel päeval.
Õppepuhkuse soovist tuleb 14 päeva ette teatada. Järgmiseks hommikuks pole tööandjal kohustust õppepuhkust võimaldada. Kui nüüd inimene teatas 14 päeva ette, siis on küll tööandja probleem, kui alles sama päeva hommikul hakati patsiente teavitama. Kahe nädalaga oleks jõudnud kindlasti töö ümber korraldada. Normaalne töötaja muidugi hoolitseb üleüldse ise selle eest, et õppepuhkuse ajaks oleks töö ümber korraldatud, vajadusel kokku lepitud asendused või kliente puudumisest teavitatud. Mingi nahaal muidugi kehitab õlgu ja ütleb, et see on tööandja kohustus.
Kui aga tööandja lubas inimesel minna õppepuhkusele järgmisest päevast teades, et tegelikult ei ole see võimalik…no siis keda on siin süüdistada?
Muidugi, olen nõus ka selle mõttega, et tegelikult pole riigi poolt aus oma kohustusi (elanikkonna elukestev õpe) tööandjatele surada. Väikeettevõttes on see ülimalt keeruline, et kui inimene töölt puudub, siis vaja maksta õppepuhkusetasu, asendajale palka ja kust seda asendajat nii kergesti leidagi. Väga hea, kui on võimalus, et olemasolevad töötajad teevad töö ära, aga kaua nemadki jõuavad. Aus oleks aga ju ka selle eest lisatasu maksta. Hullem lugu on juhul, kui teised ei saa tööd ära teha, näiteks pole neil vastavaid oskusi või kvalifikatsiooni.
Siiski võime me sellest seadusest arvata, mida iganes. Olemas ta on ja arvestama tööandja sellega peab.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.05 09:16; 10.05 10:32;