Mul on uus töökoht. Ootused ja lootused olid suured. Tundus üsna mainekas firma, kattub minu huvi ja õpingutega ja vestlusel jäi hea mulje ülemusest, suhtumisest, keskkonnast ja olevat mul ka firmasisene arenguvõimalus kõrgemale kohale. Vestluse päeval olid kõik kolleegid rõõmsate nägudega ja tundus, et tõesti äkki leidsingi oma koha seal. Varasemalt lubasin endale, et ma panengi nüüd rõhku rohkem sellele, et oleks pingevabam õhkkond. Vastasel korral loobun kohe ja liigun edasi. Paraku on nüüd pilt hoopis teine. Närviline, kiire, palju erinevaid tegevusi, tööd on ülepea, ei saa pausilegi. Hea kui lõuna jõuab kiirelt ära teha ja wc-s käia. Kuigi tööjuhendis on kirjas, et päevas on mitu pausi ja lõuna siis, kui ise soovid. Tunnen end jalus olevat ja midagi ei oska. Aju kiilub nii kinni ja olen juba poolest päevast nii kurnatud, et ei jagagi enam midagi. Tean, et õpiaeg on raske, aga poleks arvanud, et see mul nii raskelt võib minna. Kunagi pole eelnevates töökohtades nii olnud. Olen varasemalt olnud mitmes kohas töödejuhataja, aga praeguses kohas tunnen end madalamana kui muruna ja suisa orjana. Ma ei saa aru töökorraldusest, et millal mida tegema peab. Loll tunne on, et tahaks teha ja õigesti, aga ei oska ega tea, et mida millal. Nagu peast päris loll. Ei taha iga liigutust küsida ka. Olen oma enesekindluse täiesti kaotanud. Ma ei saagi aru, et kas probleem on mu enda peas, mu vaimses tervises või ongi hull töökoht. Selline info imbus ka hiljem, et seal polegi mitu inimest pikalt püsinud. Mõni ikka väga lühikest aega. Jube pettunud olen nii töökohas kui ka endas. Kodus on nutuklomp kurgus, hoian pere ees tagasi. Esmaspäevale ei taha üldse mõeldagi, vastik ärevus tekib, mis kohati tundub, et hakkab juba paanikaks minema. Tööle lähen ka nii, et terve tee süvenen telefoni ja midagi mõelda ei taha. Ma ei tea, et mis nõu ma siit nüüd otsin ja ei tea ka seda, et mis edasi teen. Nii haledat seisu pole ennem olnud. Ma nagu tahaks ikkagi üritada veel ja käia, sest ei taha ära tulemist kahetseda, aga samas tunnen, et ma ei suuda minna ja äkki keeran enese piinamisega vaimse tervise päris nässu. Raha on muidugi vaja teenida, talv tulekul, lastele talveriided vaja osta jne, olen nagu sundseisus. Jutt pikk ja nagu lumehelbekesel. Isegi imestan, et kuidas ma nii nõrk järsku ja liimist lahti olla saan, et mis mul viga on. Sada mõtet on peas. Käki ma ei oskagi meeskonnas tegelikult töötada, vaid ainult omaette ja oma asju ajada, olgu siis kiire ja kasvõi tööd üle pea, aga kõik on selge, saan ise reguleerida ja ise vastutada. Sain südamelt natuke ära vähemalt.
Teema: Tööga jama
Mul oli viimase töökohaga sama lugu – mina tulin lõpuks ära, sest ei saanud enam emotsionaalselt hakkama ja sealt tuli ka töövõime langus jne. Tagantjärele ma ei kahetse ära tulemist, aga kahetsen, et ei rääkinud oma probleemidest ega arutanud ehk piisavalt ülemuste kolleegidega. Kuigi muutusi seal firmas just ei tervitatud, siis kui varem oleks jaole saanud, oleks ehk leidnud mingi sobivama lahenduse.
Kui kaua oled olnud? Kas katseaeg läbi? Kui ei, siis paluks katseaja lõpul ülemusega nn arenguvestlust, kus saaks arutada erinevaid probleeme. Siis saaks ka tema välja tuua, kuidas nemad sinu tööd näevad ja võib-olla on nad rahul, lihtsalt ise tunned end eksinuna. Ja paluks teha koostöös mingi plaani, mis aitaks tööd paremini teha, st koos panna paika mingid prioriteedid, mis aitaks aega juhtida jne.
Kas teised teevad sinuga sama tööd? Kuidas nemad võtavad pause, puhkusi vms?
Kui probleem on inimsuhted kollektiivis, siis kas saaksid neist konfliktidest end välja jätta? Või tõmmatakse kaasa igal juhul?
Mis see töökoht sulle annab peale raha? Mis kogemusi edasiseks nt?
Sisseelamiskava ja mentor on? Kui pole, on sitt firma.
Arvesta sellega, et peale konkursi võitmist ja esmast eufooriat tuleb alati langus.
Paanika asemel loe ametijuhendit. Tee nii, kuidas sisetunne ütleb. Küsi abi, kui ei tea kõike. Katseaeg pole asjata neli kuud.
Mis valdkond on? Mis on see, mis tegelikult muret teeb? Ei oska ala, milles oled? Ei ole töökorraldusega tutvunud? Oled üksi? Ei meeldi mingi konkreetne osa tööst? Kui leiad selle nõrga koha, saad parandama hakata.
Alustuseks aga lõpeta põdemine nende asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Alusta ükshaaval muudetavatest.
Ma ei viitsinud su pikka juttu läbi lugeda, aga algus uues kohas on sageli raske. Kui mina töökohta vahetasin, mõtlesin algul iga päev, et siia ma küll ei jää, nii keeruline ja samuti närviline tundus kõik. Nüüd läheb seal kolmeteistkümnes aasta. Pea katseaeg vastu, otsusta siis. Muidu pärast kahetsed, et liiga lihtsalt alla andsid.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Võid ka otse ülemuse käest küsida, et mis ta arvab sinu tööst.
Kui ma oma praeguses kohas alustasin, siis mul oli veel poole aasta peal tunne, et ma ei oska midagi ja keegi rahul ei ole, sest kolleegid muudkui kritiseerisid ja igasugu probleeme oli. Hommikuti istusin maja ees autos ja venitasin, et ei peaks sisse minema sinna ussipessa.
Küsisin siis ülemuselt, et mis ta arvab, kas mul on lootust. Tema ütles, et inimesel, kes enne mind seda tööd tegi, olevat läinud umbes kaks-kolm aastat enne kui ta päriselt suurt pilti haarama hakkas ning kolleegid olid temaga nii konfliktis olnud, et keeldusid temaga vahel isegi rääkimast. (ja asi ei olnud siinkohal nii väga tema isikus, vaid selles, et see ametikoht ongi kollektiivis selline, kuhu konflikt on juba sisse kirjutatud, sest sinu ülesanne on panna inimesi tegelema asjadega, millega nad peavad tegelema, aga ei viitsi) Et sellega võrreldes, pidavat minul väga hästi olema kõik.
Nüüd olen seal olnud kaks aastat. Kolleegide viginat enam tõsiselt ei võta. Tööle lähen rõõmuga ja saan vähemalt enda ja ülemuse arvates, väga hästi hakkama. Isegi mõned kolleegid on kiitma hakanud
Kaks nädalat on tundub tõesti vähe, et põhjapanevaid otsuseid teha.
Soovitan uurida tagasisidet otseselt ülemuselt ja kui seal on puudujääke püüda koos tegevusplaan paika panna, mis teeks sulle lihtsamaks prioriteetide järgimise.
Aga soovitan hakata pause ka tegema, isegi kui teised lõunat ei söö. Pool tundi jalutuskäiku või kontorist välja saamist ja teises keskkonnas korraks söömist vms võib aidata sul päeva teises pooles efektiivsem olla.
Kaks nädalat on tundub tõesti vähe, et põhjapanevaid otsuseid teha.
Soovitan uurida tagasisidet otseselt ülemuselt ja kui seal on puudujääke püüda koos tegevusplaan paika panna, mis teeks sulle lihtsamaks prioriteetide järgimise.
Aga soovitan hakata pause ka tegema, isegi kui teised lõunat ei söö. Pool tundi jalutuskäiku või kontorist välja saamist ja teises keskkonnas korraks söömist vms võib aidata sul päeva teises pooles efektiivsem olla.
Ei saa kahjuks üksi ka pause teha, kui teised ei tee, töö jääks toppama minu pärast ja otsene ülemus, kes välja õpetab, vaataks viltu, sest kiire on koguaeg tal.
Mõtlen, et ehk pöörduks uuesti töötukassa poole ümberõppe suhtes. Käisin karjäärinõustamisel umbes aasta tagasi, kus soovitati enam mitte füüsilist tööd teha. Olen osalise töövõimega tegelikult. Jäi pooleli koolituse otsing, läksin siiski vahepeal tööle. Praegune töö sisaldab nii mõttetööd kui ka füüsilist jõudu ja vastupidavust. Tundus, et tervis on parem ja see töö pole nii raske, aga paraku on teisiti ja tervis on hakanud tunda andma jälle. Töökuulutus oli paraku ka eksitav ja sealne info oli minimaalne.
Siit tundub, et sul otsus ära tulla juba tehtud. See on ok. Aga kui sa tegelikult tahaks veel endast anda, siis ikkagi – mine räägi selle inimesega, kes sind välja õpetab, kes on su ülemus. Saad küsida, kas see on hooajaline töökoormus või on kogu aeg nii. Et sinu tööjuhendis on kirjas pausid ja lõuna, millal sa saaksid neid teha jne. Kui sa niikuinii ära tahad minna, ei kaota sa vestlusega midagi.
Uue tööga alustamine on päris raske.
Oskan sulle soovitada nii, et istu kodus maha, mõtle tööpäevale tagasi ning anna endale sinu enda pärast siiski veel võimalus. Uuel töökohal takistavad sisseelamist uued kolleegid, uus keskkond, puudulik väljaõppe plaan, ülemusel ONGI alati kiire, psühholoogiline aspekt, mis on seotud madala enesehinnanguga (ala ma ei julge pöörduda, ei julge küsida ja lolli muljet jätta jne)
See kõik on okei!
Mõistlik oleks sihipäraselt oma töönädal ära kaardistada. Kuidas alustad tööpäeva, mis sind rõõmustab, mis õnnetuks teeb, millised tööülesanded tunduvad jõukohased, millised keerulised ja raskesti arusaadavad jne.
Kui saad ise paremini oma tööpäevast aru, siis löö selg sirgu ning küsi ülemuse käest, kas tal on sinu jaoks natuke aega, et soovid rääkida ning nõu küsida. Ning sealt saad juba ise arutada edasi, millised olid sinu ootused tööle asudes ja näed selles osas oled ilmselt töökorraldust/ ülesandeid valesti mõistnud. Kuidas saad koos temaga leida lahenduse, et töö toimuks ladusamalt, et oleks võimalus teha ettenähtud pause jne.
Edu!
Meenub, kui vahetasin töökohta – siis esimene nädal oli paras ehmatus. Eelnev töökoht lubas n.ö. küüsi lakkida ja tööajal poes käia, siis esimene päeva pandi mind laua taha istuma ja ukse taga oli saba inimestest. Need olid need pöördelised 90ndate algusaastad, kui palju asju tuli endal väljamõelda, seadused võeti vastu hilinemisega, neid muudeti korduvalt ja siis muudeti juba muutmis-seaduseid. Istusin ja tegin tööd, vahepeal tõi sekretär kohvi, et ma saaks vähemalt turgutust. Aga ellu jäin ja uhke tunne oli, kui kuulsin, kuidas kolleegid minu kohta heatahtlikult ütlesid – imelik inimene, tuli kohale ja hakkas kohe tööle. Eelmise töötaja tegemata töid sai ka veel korda tehtud. Jäin sinna tööle 10neks aastaks, sain endale sealt toredaid sõpru ja lahkusin parema pakkumise tõttu.
Algus ongi raske. Mäletan palju aastaid tagasi, kui alustasin päris tööd. Paari aasta pärastoli võimalus päris suur hüpe teha karjääriredelil ja ma ise võtsin julguse kätte ja küsisin seda töökohta. Ma olin ainult näinud, mis eelmine inimene tegi, aga töö sisust polnud aimugi. Aga ma teadsin, et mulle see meeldiks. Sain selle koha endale. Kahe esimese nädalaga võtsin vist 5kg alla, sest ma ei jõudnud sööma. Ma ei saanud aru, kuidas on üldse võimalik kõike seda teha. See ju pealt vaadates tundus nii lihtne. Kõik oleneb ka õpetajast ja mind õpetas välja teise vahetuse sama töötaja. Mulle endale meeldib nii, et kõik seletatakse põhjalikut ära. Mina aga märgin paberile kõik üles, mis ma tegema pean. Aga ikka jääb asi õpetamise taha ja kui öeldakse, et need nimekirjad faksid sinna, sinna ja veel sinna, siis keegi ei seleta, mis nende numbrite taga on, miks on üldse vajalik see faksimine jne. Alles kuid hiljem hakkasin asjast aru saama, miks ma midagi teen ja milleks see vajalik on.
Kolm kuud hiljem oli mul töö juba nii selge, et käisin kohvitasin teistega, aitasin teisi nende töös. Aega oli maa ja ilm, sest ma suutsin oma töö kiiresti ära teha. Hiljem juba õpetasin uut inimest välja ja juba oskasin ise õpetada ja seletada, miks midagi peab tegema, mis järjekorras jne.
Ma olen palju aastaid kodune olnud. Vahepeal ka paar aastat tööd teinud ja hetkel olen siirdumas uuele tööle. Töötukassa kaudu oli võimalus seal ka proovipäeval käia ja mul on tunne, et ma pole elus õiget tööd teinudki. Sellist rabelemist pole veel nagu näinudki. Mul juba süda taob sees sinna tööle mineku eel, sest ma kipun alati närvi minema, kui tööd on kuhjaga ees ja sa pead kõik väga kiiresti ära tegema. Õnneks on selles firmas korralik mentor vist olemas, pausid on kohustuslikud ja kõik teevad neid ühel ajal. Aga kuna ma ise olen introvert ja lisaks rahulik ja veidi aeglane inimene, siis ma loodan selle peale, et targemaks ja osavamaks saades suudan oma tööd ka kiiresti teha.
Kui on raske, siis tähendab, et arened.
Kui on raske, siis tähendab, et arened.
Minu puhul tähendas lõpuks, et põlesin läbi. (Aga muidugi asi ei olnud 2 nädalas)
Minu puhul tähendas see samuti, et põlesin läbi. Mitte küll raskest tööst, vaid raskele tööle lisanduvast enese allasurumisest ja mõnest pahatahtlikkust (või rumalast) suhtumisest.
Kuidas teemaalgatajal läheb? Kas jätkad või loobusid? Mul hetkel sama seis, katseaeg, väljaõpe segane, ükskord vaid näidatakse, kui aru ei saa, enda asi, kuidas teha suudad. Mina olen tootmises, lausa pildistasin enda jaoks vastavad operatsioonid/komplekteerimised/saatelehed, et oskaksin ise toimetada. Väljaõpetaja või mentor on minust täiesti erineva veregrupiga, üldse klappi ei leia. Ei saagi aru, kas ta tahab, et ma seal töötaksin või kardab konkurentsi. Samas peaksin temaga edaspidi koostööd tegema. Juba oli ka kokkupõrge erinevate arusaamiste üle. Samas on mul hea meel, et see konflikt/selgitamine varakult tuli, sain aimu ka mentori mõtetest ja käitun nüüd vastavalt. Ühtlasi imestan, et inimesed on ikka nii erinevad ja see katseaja väljaõpe võiks olla ikka loomutruult selgitav mitte konflikti tekitav. Ja hetkel mina olen seda meelt, et käitun selliselt, nagu ma päriselus olen, mitte et kompan piire vastavalt vanade olijate tujude järgi. Vaimne töötervis on ka oluline. Teemaalgataja, anna teada, kuidas sul läinud on.
Minu arust ei ole kõige hullem. Mul on näiteks nii, et pausid (neid on päevas 2 x 15 x min) ja lõuna (1 x 30 min) on kellaajaliselt määratud. Kui töö tõttu (klient istub kauem su juures) jookseb pausi/lõuna sisse, siis läheb see kõik sinu arvelt.
Mul on uus töökoht. Ootused ja lootused olid suured. Tundus üsna mainekas firma, kattub minu huvi ja õpingutega ja vestlusel jäi hea mulje ülemusest, suhtumisest, keskkonnast ja olevat mul ka firmasisene arenguvõimalus kõrgemale kohale. Vestluse päeval olid kõik kolleegid rõõmsate nägudega ja tundus, et tõesti äkki leidsingi oma koha seal. Varasemalt lubasin endale, et ma panengi nüüd rõhku rohkem sellele, et oleks pingevabam õhkkond. Vastasel korral loobun kohe ja liigun edasi. Paraku on nüüd pilt hoopis teine. Närviline, kiire, palju erinevaid tegevusi, tööd on ülepea, ei saa pausilegi. Hea kui lõuna jõuab kiirelt ära teha ja wc-s käia. Kuigi tööjuhendis on kirjas, et päevas on mitu pausi ja lõuna siis, kui ise soovid. Tunnen end jalus olevat ja midagi ei oska. Aju kiilub nii kinni ja olen juba poolest päevast nii kurnatud, et ei jagagi enam midagi. Tean, et õpiaeg on raske, aga poleks arvanud, et see mul nii raskelt võib minna. Kunagi pole eelnevates töökohtades nii olnud. Olen varasemalt olnud mitmes kohas töödejuhataja, aga praeguses kohas tunnen end madalamana kui muruna ja suisa orjana. Ma ei saa aru töökorraldusest, et millal mida tegema peab. Loll tunne on, et tahaks teha ja õigesti, aga ei oska ega tea, et mida millal. Nagu peast päris loll. Ei taha iga liigutust küsida ka. Olen oma enesekindluse täiesti kaotanud. Ma ei saagi aru, et kas probleem on mu enda peas, mu vaimses tervises või ongi hull töökoht. Selline info imbus ka hiljem, et seal polegi mitu inimest pikalt püsinud. Mõni ikka väga lühikest aega. Jube pettunud olen nii töökohas kui ka endas. Kodus on nutuklomp kurgus, hoian pere ees tagasi. Esmaspäevale ei taha üldse mõeldagi, vastik ärevus tekib, mis kohati tundub, et hakkab juba paanikaks minema. Tööle lähen ka nii, et terve tee süvenen telefoni ja midagi mõelda ei taha. Ma ei tea, et mis nõu ma siit nüüd otsin ja ei tea ka seda, et mis edasi teen. Nii haledat seisu pole ennem olnud. Ma nagu tahaks ikkagi üritada veel ja käia, sest ei taha ära tulemist kahetseda, aga samas tunnen, et ma ei suuda minna ja äkki keeran enese piinamisega vaimse tervise päris nässu. Raha on muidugi vaja teenida, talv tulekul, lastele talveriided vaja osta jne, olen nagu sundseisus. Jutt pikk ja nagu lumehelbekesel. Isegi imestan, et kuidas ma nii nõrk järsku ja liimist lahti olla saan, et mis mul viga on. Sada mõtet on peas. Käki ma ei oskagi meeskonnas tegelikult töötada, vaid ainult omaette ja oma asju ajada, olgu siis kiire ja kasvõi tööd üle pea, aga kõik on selge, saan ise reguleerida ja ise vastutada. Sain südamelt natuke ära vähemalt.
Tegelikult sulle see töökoht ei istu ja pole mõtet passima ja ootama jääda. vaata uue järele ringi.
Usaldan oma sisetunnet 100% ning kahel korral kogenud töökohaga seotult seda, et ei istu see töö mitte üks raas.
Vahetasin kohta, esimesest hetkest tekkis mingi imelik vibratsioon ning enne katseaja lõppu olin sealt läinud.
Mulle tundub, et asi pole töökohas vaid sinus endas. Sul näikse mingi isiksuse kriis olevat. Aga kui pausi ei anta siis töötaja võib selle ise võtta. Wc võib ka minna ise. Ehk pole asjad nii halvad ja kujutad ette?
