Mul on tekkinud veider probleem.
Muidu toredal kolleegil on komme võtta teistest möödudes kinni neist nagu ronimispuust ja seda iga kord kui ta kellegist möödub. Ma ei tea, kas ma olen imelik või, aga ma alati võpatan kui ta mind katsub. Nii ebameeldiv kui keegi mittepereliige su isiklikku ruumi niimodi tungib. Kuidas öelda ilma suhteid rikkumata, et tema puudutused on ebameeldivad? Tegemist on muidu väga toreda inimesega.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Töökaaslane võtab möödudes õlast kinni
Teema: Töökaaslane võtab möödudes õlast kinni
Ütle talle lihtsalt, et sind häirib see. Kui raske on seda öelda? Eriti kui ta on meeldiv inimene.
Seksuaalne ahistamine!
Liba.
Vaevalt, et teised kolleegid pole tähele pannud.
Ütle talle lihtsalt, et sind häirib see. Kui raske on seda öelda? Eriti kui ta on meeldiv inimene.
Kardan, et ta tõenäoliselt solvuks.
Mul on sama häda, et absoluutselt ei kannata võõra inimese puudutust. Ma leiaks kähku mingi triki, et selline kolleegi tegevus lõpetada. Näiteks õla puhul iga kord oigaksin ja võpataksin demonstratiivselt, väidaksin et õlg on haige (rookisin lund, tegin trenni, tõstsin mööblit) ja tekibki hea moment öelda, et oleks parem kui lähinädalatel seda õlga keegi ei katsu. On jah nõme tsirkus, mida korraldada, selle asemel et otse öelda, aga mis teha. Alati ei saa otse.
Ütle talle lihtsalt, et sind häirib see. Kui raske on seda öelda? Eriti kui ta on meeldiv inimene.
Kardan, et ta tõenäoliselt solvuks.
Ja mis tema solvumine kaasa tooks?
Küsi poolnaljaga “Mis näpid?” või “Mida sa tungid mu intiimtsooni?”. Üldjuhul peaks sellest piisama, minu kogemuse järgi aitab just huumor nendes olukordades.
Mina ütleks sõbralikult ja naeratades nii:
Kuule, anna andeks, see vist kõlab natuke imelikult ja sa pole arvatavasti seda ise tähelegi pannud, aga sageli sa võtad mul möödudes õlast kinni. Sa oled minu meelest supertore kolleeg, aga palun ära pane mulle kätt õla peale, mul on mingi teema kohe sellega, kui keegi, kes pole mu pereliige, mind katsub.
Kuule, anna andeks, see vist kõlab natuke imelikult ja sa pole arvatavasti seda ise tähelegi pannud, aga sageli sa võtad mul möödudes õlast kinni. Sa oled minu meelest supertore kolleeg, aga palun ära pane mulle kätt õla peale, mul on mingi teema kohe sellega, kui keegi, kes pole mu pereliige, mind katsub.
Perekoolika jaoks on sellise lause väljaütlemine täiesti välistatud.
Me kõik teame seda juba ammu ja sellist varianti pole talle mõtet üldse pakkudagi.
Perekoolikal on ainuke variant sellest jamast pääseda vaid nii, et see kolleeg seda siit loeb ja teeb järeldused. KUI teeb.
Aga vaevalt, et see käperdaja ise omale teadvustanudki on, et ta teisi käperdab. Seega ta loeb ja lihtsalt naerab kellegi teise “lolli kombe” üle kaasa.
Ainult läbi tõerääkimise saab siin sihile. (= solvumine, sest inimene ikka ju solvub, kui talle tõtt rääkida)
Mul oli töökaaslane, kes absoluutselt iga kord minuga koridoris või mujal, kus jutuajamine seistes toimus, õlavarrest kinni hoidis. Kummaline oli. Tuli välja, et see oli vaid minuga nii, kusjuures ma ei usu, et ta ise seda üldse tähelegi pani. Imelik oli, aga otseselt ei häirinud.
Jumal kas on raske end kehtestada sõnadega.
Tee siis puust ja punaselt.
Pane käed rinnale risti ja vaata altkulmu otsa.
Pane käsi demonstratiivselt tema õlale ja tee sellega midagi, lükka natuke, masseeri aga ebameeldivalt, jäägi patsutama ta õla peale.
Kuidas öelda ilma suhteid rikkumata, et tema puudutused on ebameeldivad?
“Palun, ära katsu mind, mulle on sel tasemel ootamatu füüsiline kontakt alati ebamugav”.
Ja muidugi, alati saab öelda otse. Ka otse öelda saab ju viisakalt. Kui ei oska, see on õpitav.
SIkuta patsist teda või anna inimõigustekohtusse. kaks aastat kohtupinki nühib,siis vaevalt enam kedagi näppida tihkab.
aga mind võivad kõik näppida,kõik soovijad. ja ega neid vähe ei ole.
Ma vist küsiks, et kuule, kas sul on mingi tasakaaluprobleem, et pidevalt teiste peale nõjatud või mis värk sellega on. Küllap siis selgitab või vähemalt saab aru, et see pole normaalne.
Mina ütleks lihtsalt “ai” ja seletaks, et mul on õlg valus.
Mina ütleks lihtsalt “ai” ja seletaks, et mul on õlg valus.
Ma ei saa aru, miks valetamist peetakse ainsaks võimaluseks olla viisakas ja katkestada probleem. Kas viisakus ja viisakalt oma piiride seadmine ning soovidest teada andmine on siis nii raske? Valetamine on lihtsam õppida… Ja seda valetamist õpetatakse ka ilmset oma lastele ja nemad oma lastele…selle asemel, et elementaarselgi tasemel enesekehtestamist õppida.
2+2,koroonaaeg!!! Mingit niisama katsumist ei tohi olla, ta ei tea või?
Meil on kolleeg, kes enne sinuga rääkima hakkamist müksab sind käeseljaga. Vastu käsivart, külge või isegi kintsu. Oleneb, kas sa seisad või istud.
Algul keegi ei julgenud ka midagi öelda, aga siis tuli teemaks ja selgus, et ta ema on kurt. Lapsest alates on ta harjunud enne rääkisimist selliselt tähelepanu püüdma. Leppisime kokku, et aitame tal sellest kombest vabaneda ja anname kohe märku, kui ta seda teeb.Muidugi jälgib ta seda nüüd ise ka.
Ütles vaid, et eelmises kollektiivis tegi ta seda arvatavasti samuti, aga keegi ei öelnud midagi. Ta olnuks tänulik, kui sellele ta tähelepanu oleks varem juhitud. See on tal teine töökoht.
Täitsa võimalik, et inimene ise ei adu, et ta midagi valesti teeb. Kui selgitada, siis arvatavasti mõistab ja püüab vabaneda.
Mul on tekkinud veider probleem.
Muidu toredal kolleegil on komme võtta teistest möödudes kinni neist nagu ronimispuust ja seda iga kord kui ta kellegist möödub. Ma ei tea, kas ma olen imelik või, aga ma alati võpatan kui ta mind katsub. Nii ebameeldiv kui keegi mittepereliige su isiklikku ruumi niimodi tungib. Kuidas öelda ilma suhteid rikkumata, et tema puudutused on ebameeldivad? Tegemist on muidu väga toreda inimesega.
Iseseisev inimene ütleb kohe kui temaga käitutakse nii, nagu talle ei sobi, et palun lõpetada. Sa ju tegelikult rikud suhteid ja korralikult justnimelt siiskui sa ei ütle välja, et tema käitumine piiri ületanud. Sa rikud suhteid ka selle kirjaga siin. vaikselt rahulolematus sööb selle suhte ära ja siis kui mingi olukord tekib, siis nähvad mürgiselt, nii et mitt ekeegi ei saa aru, mis sinuga juhtus. Sinul aga on õigus, sest asi väärib reaktsiooni, kuigi reageerid siis ka kogu eelnevale vimmale, mida kogunud oled. Harjuta enda eest seisma. Ja kui ei saa seista, ära kogu mürki hinge. Hetkel kogud, nii et suhted on juba rikutud, see on ajaküsimus, kuna see välja tuleb.
Ma haaraks tal ka õlgadest.
Minul on ka paar kummalist harjumust olnud, mille olemasolust ma ise ei teadnudki.
Näiteks, kord ütles üks kolleeg, et teda nii häirib, kui ma koputan ta lauale. Istusime kõrvuti ja kui tahtsin temaga midagi rääkida, siis millegipärast koputasin sõrmeotstega kergelt ja kiirelt tema laua nurgale. Ma ise nagu üldse ei registreerinudki, et mul selline komme on. Ju siis tundus selline kontakti otsimine lihtsam kui kolleegi nimepidi hüüdmine. Meil on tööl sageli kõrvaklapid peas ja kõnetamist ei pruugigi tähele panna.
Aga jah, ma olin siiralt üllatunud, et kui kolleeg mulle selle kohta märkuse tegi. Ma ei olnud solvunud, aga imestasin iseenda üle, sest ma ei teadnud üldse, et ma kolleegi poole niimoodi pöördun.
Teine kolleeg kord kommenteeris seda, kuidas ma telefonile vastan. Jällegi, ise polnud üldse teadvustanud, et telefonikõnele vastamisel ütlesin mingi imeliku pika tervituslause. Kuidagi automaatselt tuli see ja ma üldse polnud süvenenud, kuidas ma helistajale ja kolleegidele kõlan. Jällegi, ma ei solvunud selle märkuse peale.
Samas, teemaalgatuses toodu on kuidagi õrnem teema ja vajaks delikaatset lahendust. Ma ka ei salli mitte mingitlaadi füüsilist kontakti teiste inimestega. Ainult oma pereliikmetega suudan kallistada ja puudutada.
mul oli 1 töökaaslane, kes alati koputas õlale selja tagant, kui rääkida tahtis, vuih
Kui tuleb lähemale kui kaks meetrit, siis karju valjusti: piir! ja näita näpuga kohta, kuhu ta peab seisma jääma.
Tulebki öelda, mul oli kombeks kabinetist välja tulles jääda ukse juurde seisma, aga ma jäin siis kolleegi laua kõrvale – kuni ta ütles, et ma astuks paar sammu edasi, et teda häirib, kui seisan laua kõrval. Nüüd tean ja enam sinna seisma ei jää, kui toast välja tulen. Ise selle peale ei oleks tulnud.
Normaalne see küll ei ole. Ilmselt ütleksin talle otse, et ole hea inimene, ära puutu mind, mulle ei meeldi see. Parem inimese endaga rääkida, mitte ülemuse juurde minna, esialgu.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Töökaaslane võtab möödudes õlast kinni