Teema: töökaaslasesse armunud – kas hea või halb? oleks vaja tark otsus teha

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa teed oma mehele muidu sageli niiviisi haiget või? Olenemata sellest, milline on su edaspidine käitumine, on elukaaslasel, kes teist südamest armastab, seda igal juhul väga valus kuulda ja see mõjutab teda psühholoogiliselt päris pikka aega ja see mõju on negatiivne. Mõni naine on ikka tõeline bitch. Teine võimalus on tõesti, et mehel pole taolisest teatest sooja ega külma, ainult sellisel juhul mees ka oma naist ei armasta. Lisaks teiktasid sa oma mehes eluaegse kahtluse, et ta ei saa sinus enam kunagi 100 % kindel olla, samuti alaväärsuskompleksi, et tema ei olegi sinu armumisobjekt.
Ja ainult päris rumal räägib, et on võimalik võtta kasutusele meetmeid, mis armumise edaspidises elus välistab.[/tsitaat]

Oled sa kuulnud inimestest, kes saavad teada oma abikaasa kõrvalehüppest, mis toimus juba aasta(kümne)id tagasi ja seepeale lahutavad abielu? Põhjendades seda sellega, et kõrvalehüpe oli küll valus, aga aastatepikkune teadmatus ja vales elamine on veel mõõtmatult valusam? Mina olen.

Selline südamelt ära rääkimine on loomulikult valus! Aga ainult see võimaldab alustada asju puhtalt lehelt, muidu jääb see rääkimata lugu tegelikult ikka kiiluna kahe inimese vahele.

\”Lisaks teiktasid sa oma mehes eluaegse kahtluse, et ta ei saa sinus enam kunagi 100 % kindel olla\” – kas keegi saab üldse ALATI (st nüüd ja igavesti) kelleski 100% kindel olla? Arvestades, et inimesed muutuvad, olud muutuvad ja me kõik oleme teatud tingimustel võimelised kõrvalehüppeks, kui me seda ei teadvusta ja piire paika ei pane (vaid väikesel osal inimestest on need piirid loomupäraselt juba nii karmilt paigas, et ei ole vaja teadvustada, ülejäänud aga peavad rohkem tähelepanu pöörama)? Kahtluse kõrvaldamine võtab loomulikult aega ja see tähendab pidevat, igapäevast protsessi, igapäevast avali olekut teise ees.

\”Ja ainult päris rumal räägib, et on võimalik võtta kasutusele meetmeid, mis armumise edaspidises elus välistab\” – palun viiteid (Sinu) uurimistöödele, mis toetavad sellist põhjapanevat arvamust. Olgu, jätame igaks juhuks eksimisruumi, aga olen siiski veendunud, et kui hoian sooja, armastavat ja armunud suhet oma abikaasaga ega lase tekkida olukorral, kus võiks armuda teistesse meestesse (st ei lasku isiklikesse vestlustesse – ma tean, et see on minu puhul võti, seega oskan seda arvestada ja sellest hoiduda; välimus pole mind kunagi peamise asjana erutanud, seega tänaval ilusast mehest möödudes armumine on välistatud), siis 99% tõenäosusega suudan seda ennetada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja mida sa sellise vägisi punnitatud ja hoitud \”sooja armumise ja armastusega\” võidad? Arvad, et lähed kuidagi parema tundega hauda kui need, kes on elu elanud täiel rinnal ja seda nautides mitte putitades?[/tsitaat]

Kui \”elu elamine täiel rinnal\” tähendab üle laipade minekut ja tegutsemist üksnes enda heaolu nimel ja enda soovidega arvestades, siis jah, arvan küll, et hauda minnes on minul parem tunne. 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks just üle laipade? Asju saab ka rahulikult ja mõistlikult ajada.[/tsitaat]

Just. Rahulikult, mõistlikult, õiglaselt ja kõigi asjaosalistega arvestavalt.

Salaja töökaaslastega tiivaripsutamine seda nüüd küll ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oled sa kuulnud inimestest, kes saavad teada oma abikaasa kõrvalehüppest, mis toimus juba aasta(kümne)id tagasi ja seepeale lahutavad abielu? Põhjendades seda sellega, et kõrvalehüpe oli küll valus, aga aastatepikkune teadmatus ja vales elamine on veel mõõtmatult valusam? Mina olen.

Selline südamelt ära rääkimine on loomulikult valus! Aga ainult see võimaldab alustada asju puhtalt lehelt, muidu jääb see rääkimata lugu tegelikult ikka kiiluna kahe inimese vahele.

\”Lisaks teiktasid sa oma mehes eluaegse kahtluse, et ta ei saa sinus enam kunagi 100 % kindel olla\” – kas keegi saab üldse ALATI (st nüüd ja igavesti) kelleski 100% kindel olla? Arvestades, et inimesed muutuvad, olud muutuvad ja me kõik oleme teatud tingimustel võimelised kõrvalehüppeks, kui me seda ei teadvusta ja piire paika ei pane (vaid väikesel osal inimestest on need piirid loomupäraselt juba nii karmilt paigas, et ei ole vaja teadvustada, ülejäänud aga peavad rohkem tähelepanu pöörama)? Kahtluse kõrvaldamine võtab loomulikult aega ja see tähendab pidevat, igapäevast protsessi, igapäevast avali olekut teise ees.

\”Ja ainult päris rumal räägib, et on võimalik võtta kasutusele meetmeid, mis armumise edaspidises elus välistab\” – palun viiteid (Sinu) uurimistöödele, mis toetavad sellist põhjapanevat arvamust. Olgu, jätame igaks juhuks eksimisruumi, aga olen siiski veendunud, et kui hoian sooja, armastavat ja armunud suhet oma abikaasaga ega lase tekkida olukorral, kus võiks armuda teistesse meestesse (st ei lasku isiklikesse vestlustesse – ma tean, et see on minu puhul võti, seega oskan seda arvestada ja sellest hoiduda; välimus pole mind kunagi peamise asjana erutanud, seega tänaval ilusast mehest möödudes armumine on välistatud), siis 99% tõenäosusega suudan seda ennetada.[/tsitaat]

Praegu ei olnud ju jutt kõrvalehüpest, vaid kõigest armumisest, millele mingeid tagajärgi ei kaasnenud. Nendel on suur vahe. No tõesti, taaskord juhm, kes teab, et armumist on võimalik kontrollida. Kui oleks, siis oleks selle kohta ammu juba teadlaste poolt vastavad \”retseptid\” väljatöötatud. Kas ebarahuldav elu paneb taolisi rumalusi väitma?
Inimesed armuvad näitlejatesse, keda nad pole kunagi ilmsi näinudki, raamatukangelastesse, keda tegelikult pole olemaski, juhuslikusse kaasreisijasse, keda nad on ainult vilksamisi näinud. Miks mul on tunne, et sa tegelikult üldse ei tea, mis see armumine on. Õnnetu inimene muidugi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Praegu ei olnud ju jutt kõrvalehüpest, vaid kõigest armumisest, millele mingeid tagajärgi ei kaasnenud. Nendel on suur vahe. No tõesti, taaskord juhm, kes teab, et armumist on võimalik kontrollida. Kui oleks, siis oleks selle kohta ammu juba teadlaste poolt vastavad \”retseptid\” väljatöötatud. Kas ebarahuldav elu paneb taolisi rumalusi väitma?
Inimesed armuvad näitlejatesse, keda nad pole kunagi ilmsi näinudki, raamatukangelastesse, keda tegelikult pole olemaski, juhuslikusse kaasreisijasse, keda nad on ainult vilksamisi näinud. Miks mul on tunne, et sa tegelikult üldse ei tea, mis see armumine on. Õnnetu inimene muidugi.[/tsitaat]

Kuidas sa ei suuda vahet teha lihtsalt armumisel ja peaaegu seksini viinud amelemisel?! Need EI OLE üks ja sama. Ja isegi kui amelemine juhtus purjus peaga ja tahtmatult, jääb teemaalgataja jutust otsene mulje, et ta sooviks selle kordumist ja lõpuni minemist.

Armumist ei saa sageli takistada, aga inimene võib seda kena tunnet kas toita või summutada. Armumisega on nimelt see lugu, et kui kontakt armumisobjektiga miinimumi viia ning ka oma mõtteid-unistusi distsiplineerida, siis armumistunne, erinevalt armastusest, hääbub üsna hõlpsalt. Kui aga armumistunnet flirdi ja unistustega toita, võib see kaua kesta.

Veelkord: armumistunnet ei pea sugugi summutama, viletsas suhtes ei pea virelema – kuid on väga ebaeetiline suhtevälist armumist õhutada oma sinisilmselt ühist elu lootva paarilise selja taga.

[small]IirHisabella kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kuidas sa ei suuda vahet teha lihtsalt armumisel ja peaaegu seksini viinud amelemisel?! Need EI OLE üks ja sama. Ja isegi kui amelemine juhtus purjus peaga ja tahtmatult, jääb teemaalgataja jutust otsene mulje, et ta sooviks selle kordumist ja lõpuni minemist.

Armumist ei saa sageli takistada, aga inimene võib seda kena tunnet kas toita või summutada. Armumisega on nimelt see lugu, et kui kontakt armumisobjektiga miinimumi viia ning ka oma mõtteid-unistusi distsiplineerida, siis armumistunne, erinevalt armastusest, hääbub üsna hõlpsalt. Kui aga armumistunnet flirdi ja unistustega toita, võib see kaua kesta.

Veelkord: armumistunnet ei pea sugugi summutama, viletsas suhtes ei pea virelema – kuid on väga ebaeetiline suhtevälist armumist õhutada oma sinisilmselt ühist elu lootva paarilise selja taga. [/tsitaat]

Mina jälle ei saa aru, kust võetakse, et teemaalgataja elukaaslane on sinisilmne ühist elu lootev paariline? Sellest pole siin sõnakestki juttu olnud.
Ja teemaalgataja lugu on just vastastikune armumine, mitte labane amelemine. Ma hakkan aina enam arvama, et neil õelutsejatel endil igasugune isiklik elu puudub juba pikemat aega, suur hulk neist ka ei tea, misasi see armumine on.
Kui kohutav peab olema inimese elu, kes ei julge oma armumistunnet flirdi ja unistustega toita. See on üks väärtuslikmaid ja positiivsemaid elukogemusi üldse.
Miks ma ei imesta, et enamik eesti rahvast on mornid, masendunud ja kurjad, kui neid juhib kinnisidee olla iga hinna eest kombekas ja rumalalt truu oma mitterahuldavat kooselu pakkuvale abikaasale.

Minul tekkis küsimus teemaalgatajale, et miks sa siis oma praegusest elukaaslasest lahku ei lähe? Tee esmalt see ostus ära, kas sa tahad selle inimesega jätkata või ei. Kuigi mulle tundub, et praegune eelukaaslane on sul nagu pooleldi hädavariant, kuna paremat ei saa kätte. Või eksin?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui kõik on nii kõrge moraalitunnetusega, siis kuidas on nii, et üle poolte abieludest siiski lahutatakse? Ja tavaliselt on selle põhjuseks uus kaaslane, mis üsna ageli juhtub sellel ajal, kui ollakse veel koos oma endise abikaasaga.[/tsitaat]

Oot ja see kõrge lahutuste osakaal on mingi hea asi, mille poole peakski püüdlema või?! See, et lahutusi palju on ja et abieluinimesed vahel oma paarilise kõrvalt mingit liini hakkavad ajama, teeb selle talumise petetavale paarilisele kuidagi kergemaks või?! Ja asi ei ole kombekuses või moraalis, vaid kõige tavalisemas inimlikus HOOLIMISES – kas ma olen oma paarilise vastu õiglane ja aus või keeran talle tagaselja käkki.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui kooselu on mitterahuldav, siis üks sats inimesi on sellised, kes taolises olukorras otsustab lahku minna. Seesama sats, muide, peab truudust omaette väärtuseks ning peab oma partnerist lugu.

Siis on teine sats inimesi, kelle meelest on truudus igav, iganenud ja üldse lollus. Suhe on ebarahuldav? Vaatab ringi, äkki jääb midagi paremat silma. Elust peab mõnu tundma! Elama peab, et ENDAL hea oleks! Suva need teised inimesed, paneme möllu, seksime, armume, jee!

Need kaks satsi on väga erinevad. Sellest ka siin teemas üksteise mittemõistmine. Sisuliselt mõttetu vaidlus, kuna inimeste põhiväärtused on nii erinevad.[/tsitaat]

See ei ole mitte kellegi teise asi, mis alustel üks või teine paar koos elab. Vbl ongi see mitterahuldav ainult emotsionaalses mõttes ja praktiliselt vägagi sobiv lahendus. Mitte kellelgi teisel ei ole õigus ette kirjutada, kellega millisel viisil ja põhjustel keegi koos elab ja miilised nende suhted on, kui pole tegemist otseselt füüsilise vägivalla juhtumiga.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]IirHisabella kirjutas:[/small]

Tark inimene saab aru, et lahutuste kõrge protsent näitab seda, et sobivat kaaslast pole üldse mitte lihtne leida ja seda, et inimesed julgevad suhtest välja astude, kui see neile täiesti vastuvõetamatu on. Nii et lahtuste suurt protsenti saab vaadata ka positiivselt.
Aga ma mõistan ka seda, et suur hulk eesti inimesi on veel ülikonservatiivse kasvatuse ja mõttelaadiga, kus oluline oli koospüsimine ehk hambad ristis koos elu lõpuni, oma isiklikku heaolu maha surudes.[/tsitaat]
Sa väänad juttu. Keegi ei ole väitnud, et hambad risti peaks koos elama elu lõpuni – hoopis vastupidist väideti – kui mees ei sobi, ära punnita, hambad ristis. Mine minema ja anna mees vabaks, naudi ise vabadust. Mitte ära peta teist inimest!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga vbl on see mõnele materiaalselt ainuvõimalik lahendus elus normaalselt hakkama saada? Samas väärivad kõik inimesed tunnet olla kellegi poolt armastatud ja kui oma kaaslane seda ei paku, vaid rahuldub ainult nt tuima seksiga, siis tulebki seda otsida mujalt. Ei maksa vaadata elu kitsalt isikliku mätta otsast.
Sa ei tea ka seda, millised kokkulepped koos elavatel inimestel oamvahel kehtivad, vbl on mõlemad leppinud olukorraga, et elataksegi koos lihtsalt mugavusest. Ehk siis iga olukord on erinev ja lahendused samuti, kellele sobib lahutus ja lahkuminek, kellele mugavuskooselu, kus tundeid otsitakse mujalt. [/tsitaat]
Kahtlemata on kokkuleppeid igat laadi. Kui antud teema on tekkinud sellises peremudelis, kus elatakse koos ilma sügavama emotsionaalse sidemeta puhtalt majanduslikel või muudel pragmaatilistel kaalutlustel, kusjuures monogaamia pole seatud üheks suhte toimimise aluseks, ei ole meie pikkadel aruteludel siin mingit mõtet. Ma julgeks samas väita, et selline suhe on meie ühiskonnas siiski väga ebatraditsiooniline. Kuid sellest hoolimata, sel juhul peaks toimetama vastavalt omavahelistele kokkulepetele – kui suudlemine ja seks teistega on lubatud, andku aga kuuma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sul on väga lihtsustatud mudel suhetest, austusest ja armastusest.
Kas arvad tõesti, et järjekordne \”liblikad kõhus\” näitab selle üliõige inimese leidmist. Kas oled kuulnud, et kooselavad inimesed ka õpivad teineteiselt, väärtustavad ja panevad tähele pisiasju. Tunnevad rõõmu teise kordaminekutest, aitavad murest üle. Need kes teist lihtsalt ära kasutavad, ei peaks koos olema.
See oleks ju kooselu reeturi ja silmakirjatsejaga, kes põhitähelepanu pöörab oma tunnetele, materiaalsele heaolule. Nagu ka teemaalgataja…. Teemaalgataja ootab, ju et ka tema lemmik meeskolleeg käituks vastavalt ka oma perekonnaga s.t. ükskõikselt ja ebaausalt.[/tsitaat]

Austus ja armastus??? Siin on vist juba üle kolme korra mainitud, et üle poolte abieludest lahutatakse ja kui lisame siia veel abielud, kus elatakse koos lihtsalt harjumusest, siis peaks mõtelmisvõimeline inimene suutma järeldada, et tõelised kahepoolsed armastussuhted on üliharvad ja seega suured erandid ning need tekivad lihtsalt üliõnneliku juhuse läbi umbes nagu loteriivõit. Lähtuks ikka reaalsest maailmast, mitte romaanikirjandusest.
Mõtlemisvõimeline inimene teaks, et igaühe vastu armastust ei saagi tekkida, aga ka seda, et kui me ei katseta, kas \”liblikad kõhus\” tunne kasvab üle armastuseks, siis ei pruugigi inimene elus tõelist armastust kogeda.
Mina katsetasin korduvalt ja lõpuks läks õnneks, leidsin elu armastuse, kellega me tõesti oleme nn perfect match. Sellise inimese leidmisel ei ole vaja enam mõelda, kas me peaksime kooselu toimimiseks pingutama, sest kõik toimibki algusest peale, vaatamata sellele, et kummalgi on omad vead. See on suhe, kus veel ka pärast 15 aastat kestnud kooselu vaadatakse teineteist armunud pilgul.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Järelikult oled sina oma elus korduvalt oma kaaslasi petnud ja otsid nüüd oma tegevusele õigustust. On inimese, kelle silmis ei ole petmisele kunagi õigustust, sest see on nende jaoks moraalselt vale. Kui on tunda, et vana partner ei sobi, siis minnakse lahku ja otsitakse siis uusi edasi. \”Aga mul ei ole ju üksi elamiseks raha,\” pole neile inimestele adekvaatseks põhjenduseks.[/tsitaat]

Oot, misasi see moraal nüüd on? Grupi kunagi elanud ja ennast teistest paremaks pidavate inimeste väljamõeldis, kuidas end nn pööblist eristada ja luua kunstlik põhjus, miks pööbliga mitte tihedalt lävida, seejuures ise kõiki nn moraalinorme eirates, nagu me enamiku ajalooliste ülikute elulugudest teame.
Kui moraal oleks tänapäeval mingi oluline väärtus, siis meie riigile ei oleks valitud presidenti, kes oma ametliku abielu ajal suhtles uue väljavalituga. Need moraali õigustajad ajavad targa inimese tänapäeval sõna otseses mõttes naerma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina katsetasin korduvalt ja lõpuks läks õnneks, leidsin elu armastuse, kellega me tõesti oleme nn perfect match. Sellise inimese leidmisel ei ole vaja enam mõelda, kas me peaksime kooselu toimimiseks pingutama, sest kõik toimibki algusest peale, vaatamata sellele, et kummalgi on omad vead. See on suhe, kus veel ka pärast 15 aastat kestnud kooselu vaadatakse teineteist armunud pilgul.[/tsitaat]

Ja kui nüüd sinu perfect match käituks nii, nagu teemaalgataja käitub, suudleks, flirdiks ja liblikataks sinu selja taga, siis see ei teeks teada saades haiget?! Kohe mitte natukestki?
Sel juhul oles tõesti täiesti isevärki inimene.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See, et keegi oma partneriga sitasti käitub, on sinu, kitsalt oma mätta otsast nähtud inimese hinnang. See, kui keegi elab koos ühega, aga flirdib samal ajal ka mõne teisega, et leida enda jaoks see parim, ei ole sugugi mitte kõigi hinnangul sitt käitumine, vaid elu normaalne ja tavapärane kulg. Ma ei kasesta nende elu, kes liimivad end selle ühe ja ainsa külge ja kui selles elus midagi ei klapi või see lõpuks valeks osutub, siis on elu läbi, millest taastumine võtab aastaid, kui sellest üldse üle saadakse.[/tsitaat]

Vist kord sai juba öeldud, et sul on ülimalt lihtsustatud arusaam suhetest, nende hoidmisest jne. Pigem vaatad just ise ainult oma mätta otsast. Pigem on su hoiakud ja suhtumine egoistlikud ja teist osapoolt ärakasutavad, proovilepanevad. Kas naudid tõepoolest seda ?