Teema: Töökoha vahetus ja lapse saamise soov

Minul täpselt sama olukord. Siiani olen esimese lapsega kodune olnud, kes nüüd 1,4 aastane. Teist last üritame saada detsembrist, kuid pole siiani õnnestunud. Mul tegelikult otseselt polnud plaanis sügisest tööle minna, aga sama moodi tehti mulle tööpakkumine. Ja olin ka nagu kits kahe heinakuhja vahel.

Ühelt poolt mõtlesingi, et mis siis, kui ma jäängi kohe rasedaks ja pean neile ära ütlema veel enne kui ma pole töölegi asunud ja samas nad on minuga arvestanud. Sügisel on vaja see koht kohe ära täita ja mina siis vahetult enne ütlen, et ei tule ikka, sest olen nüüd rase? Uue inimese leidmine nii kiirelt oleks ka neil ikka väga ränk. Samuti oleks nõme rasedusest teatada peale paari kuud töötamist. Seega jah, tean, mida sa tunned. :/

Teise külje pealt aga mõtlen ma, et mida ma siis istun siin kodus käed rüppes ja ootan rasestumist, mis võib kohe juhtuda, aga samas ei pruugi nii pea. Saaksin ju vahepeal teenida raha (arvestades, et sügisest lõppeb ka emapalk) ja samas ka ennast arendada. Töö oleks ka poole kohaga, st nii tugevalt ma ennast töökohaga ei seoks, kuid siiski oleksin seal oluline lüli.

Rääkisin ka paari sõbrannaga sellest ning lõpuks jõudsin arusaamani, et tõesti, ma ei saa ju elu elamata jätta sellepärast, et ka rasestuda tahan. Samas on see aga mu suur soov ja üks ei peaks välistama teist. Ja sellega riskib lõpuks iga tööandja, kes viljakas eas naisterahva endale tööle võtab. 😀 Olen kindel, et see pole ei esimene ega viimane juhus, kus uuele tööle minnes keegi rasedaks jääb. Lõplik otsus oli mul selline: kui tööanda küsib, kas ma plaanin veel lapsi saada ja millal vms, siis räägin ausalt ära. Kui ta aga seda teemat ei puuduta, ei puuduta ka mina. Ja siis tõesti juhtub millal see juhtub, ju siis nii peab. Tööandja teemat ei puudutanudki, niiet eks siis kui rasedaks jään, ütlen et oih, nii juhtus. 😉

Täiesti kindlalt vaheta töökohta, kui pakkumine tundub ahvatlev. See on sinu elu ja mitte keegi ei tule sind tänama pärast, et nii ennastsalgavalt heast kohast loobusid. Isegi kui jääd rasedaks (loodan, et jääd, kui see on sinu soov), siis ei pruugi see ju kohe mõne kuuga juhtuda ja siis oled sa ka veel ju mitu-mitu kuud täitsa töine, enne kui rasedus-sünnituspuhkusele ja lapsepuhkusele jääd.

Kuna hakkad alles ravi saama, siis ära räägi. Räägid siis, kui õnnestub rasedaks jääda.

#4013581:

Lapse saamine on väga suur õnn ja vähegi normaalne tööandja suudab sinuga koos rõõmustada.

No ma ei tea, tööandja asi on ikka firma hea käekäigu ja sujuva töökorralduse üle rõõmustada, mitte kellegi lapse saamise üle. Mitte et ta ei võiks, kuid miks ta peaks. Lapse üle rõõmustamiseks on ikka inimese perering ja sõbrad, mitte ülemused, alluvad või lihtsalt kolleegid. Sinu arvamus on kuidagi imelik ja kallutatud, justkui VÄHEGI NORMAALNE tööandja peaks iga alluva raseduse peale käsi plaksutama ja rõõmustama, muidu justkui ei olegi normaalne tööandja? Tööandja minu arvates annab tööd, mitte ei planeeri alluvate pereelu ega lapsesaamist.

No mida teemat! Ja siis me räägime palgalõhest, sellest, et lapsed tõukavad naise vaesusesse ja sõltuvusse, majanduslikust vägivallast jne.
TA sugused naised ise põhjustavad seda, et meisse suhtutakse kui kõndivatesse emakatesse.
Lapsega võib kodus olla ka isa, rasedus ja imik ei takista töötamist. Ei pea ennast koju müürima ja hakkama “viljatusraviga tegelema”.
Ole eelkõige inimene ja ettevõtte jaoks töötaja, ei pea kõigile oma pereplaneerimisest rääkima.

Tee oma plaane fakte ja hetkeseisu arvestades, sellega mis võib juhtuda või mitte teadmata kauguses tulevikus, ei peaks arvesse võtma reaalsusena. Mitte midagi ei ole lahti, kui vahetad tööd ja samal ajal alles alustad viljatusravi, see on sinu delikaatne terviseinfo, mida ei ole vaja ega ei pea tööandja teadma. Peaaegu iga viljakas eas naistöötaja võib rasedaks jääda, olgu siis ups või aastate viljatusravide järel, see on lihtsalt teatud risk tööandjale.

#4013876:

Tööandja minu arvates annab tööd, mitte ei planeeri alluvate pereelu ega lapsesaamist.

Tööandja ei planeerigi, ikka teemaalgataja planeerib lapsesaamist. Aga tööandja on õnnelik, kui tema töötajal läheb hästi. Sest siis teeb töötaja ka tööd hästi ja toob tööandjale raha sisse.

Kui võimalus, palu algul väikest koormust ja tasapisi suurendad.

Alustasin väikeste tunniste-kaheste tööotsadega, kui laps 2 kuud. Kui oli 8 kuud, tegin 1 päev 7h-se päeva ja teised nii 3-4sed. Tehtav. Mulle tundus järkjärguline töö koormuse tõstmine endale juba emotsionaalselt kergem. Vajasin iseendale ka treeningut lapsest eemal olemisest ????.

#4016149:

Mul on raske seda lubada, seat saan emaks esimest korda ning mul pole õrna aimugi, kui ladusalt selles emarollis minema hakkab.

Sa ei saagi seda praegu lubada ja ei peagi lubama. Nii ütledki tööandjale, et seda otsustad siis, kui see aeg käes on. Ma ei välistaks sugugi, et selleks ajaks on sul kodus olemisest siiber, rahakott tühjavõitu ja heameelega võtad vastu tööandja pakutud lapsehoiu ja naudid eneseteostust väljaspool kodu. Ja kui see nii ei ole, siis ei lähe tööle tagasi, vaid kasutad ära sulle seaduse poolt antud võimaluse kuni 3 aastat kodus olla. Küll tööandja hakkama saab.  Nii et võta seda kui võimalust aga mitte kui kohustust.

#4013876:

#4013581:

Lapse saamine on väga suur õnn ja vähegi normaalne tööandja suudab sinuga koos rõõmustada.

No ma ei tea, tööandja asi on ikka firma hea käekäigu ja sujuva töökorralduse üle rõõmustada, mitte kellegi lapse saamise üle. Mitte et ta ei võiks, kuid miks ta peaks. Lapse üle rõõmustamiseks on ikka inimese perering ja sõbrad, mitte ülemused, alluvad või lihtsalt kolleegid. Sinu arvamus on kuidagi imelik ja kallutatud, justkui VÄHEGI NORMAALNE tööandja peaks iga alluva raseduse peale käsi plaksutama ja rõõmustama, muidu justkui ei olegi normaalne tööandja? Tööandja minu arvates annab tööd, mitte ei planeeri alluvate pereelu ega lapsesaamist.

Su kommentaar läheb küll teemast mööda, aga hea küll – valgustan sind veidi. Sellest räägitakse söögi alla ja peale, et Eestis on raske häid töötajaid leida ja hoida. Kõige parem viis jätkusuutlikuks äriks on luua töökeskkond, kus inimesi väärtustatakse ja kus nad tahaksid olla ning see eeldab nendest hoolimist. Sh ka kaasa elamist, rõõmustamist, kui neil läheb hästi. Neid uuringuid on ka üksjagu, kus on kirjeldatud õnnelikkuse ja produktiivsuse seoseid.

Tõsi, kunstlikult seda tekitada ei  saa, juhid peavad selleks loomult empaatilised olema. See on eeldus pikaajaliseks edukaks äriks.

Ja lapse saamine on selline asi, mida enamus kogeb 1-2 korda elus. Ei kujuta ette, et see mind tööandjana külmaks jätaks. Küll lõpuks mingi asendusplaani ka välja mõtleb.