Minul just värske kogemus olemas. Last oleme saada proovinud pool aastat ning selle aja jooksul on töökohavahetus olnud vägagi päevakorral. Osalesingi konkursil, mis kestis pea kolm kuud. Kuna konkursi lõpuks oli juba rasestuda proovitud pea pool aastat, tekkis omamoodi jonn, et ah, võtan uue töö ja keskendun sellele ning kuna last ei tule, siis paneme selle mõtte hoopis tulevikuks ootele.
Ja kõlab nagu saatuse iroonia, kuid sel päeval kui sain uuest kohast jaatava vastuse ja teatasin kodus, et nüüd beebiprojekt ootel, sain veel teisegi uudise osaliseks. Mõtlesin, et ei viska ju ometi rasedustesti lihtsalt minema ja vaataks siis viimast korda seda õnnetut üht triipu..aga nojah, tundub, et tõeks sai see, mida räägitakse, et oodatud asjad juhtuvad meiega siis, kui neid kõige vähem ootame.
Minu südametunnistus ei lubanud tööandjale rääkimata jätta, sest tegemist on tõesti kohaga, mida olen väga soovinud ja kus lisaks suurepärasele palgale palju muid hüvesid. Üllatusena tuli mulle tööandja reaktsioon. Nemad ütlesid, et no mis siis ikka, et naised on ju alati lapsi saanud ja et kas mina nüüd arvan, et see uudis nende otsust mõjutab. Iseenesest väga positiivne, võttes arvesse, kuidas noorte emade väärtus paratamatult tööturul langeb.
Murelikuks tegi teisalt aga tööandja palve, et naaseksin pärast poolt aastat lapsega kodus tagasi tööle. Nemad on nõus omalt poolt kompsenseerima hoidjad jm teenused. Mul on raske seda lubada, seat saan emaks esimest korda ning mul pole õrna aimugi, kui ladusalt selles emarollis minema hakkab.
Niisiis tundub hetkel suur koorem õlgadel olevat, seat ühest küljest sain unistuste töö ja suurepärase palga, kuid teisest küljest pannakse mind keerulise fakti ette loobuma liiga vara kodusest emarollist..
Kas on kellelgi säärast kogemust jagada?
J.