Kuidas olla piisavalt julge, et võtta vastu otsus töölt lahkuda? Tundub imelik küsimus aga tõsiselt, kuidas? Pikka aega on tööl olnud vastumeelne olla ja lihtsalt ei taha seda jama enam taluda. Mind ignoreeritakse, mulle ei räägita olulisi asju, ma pean millegi vajaliku teadasaamiseks alati küsima paluvas toonis (muidu kuidagi põrkutakse eemale minust), mulle antakse kehvemad tööd teha, mind eksitatakse teadlikult, kahtlustan, et mulle valetatakse ja et mind klatšitakse, minuga suheldakse imelikult. Kahtlustan, et üks töötaja ahvib mind. Minu privaatsus ja töörahu on rikutud. See mõjub vaimselt laastavalt, tunnen, et mind on maatasa trambitud ja lastakse veel teerulliga kah mõned korrad üle. Tööl rääkida kellegagi ei ole. Ei usalda enam oma kaastöötajaid.
Teema: Tööl on juba liiga vastik olla
Lihtsalt kirjutad/vormistad valmis lahkumisavalduse ja esitad oma otsesele juhile. Ja siis vastavalt oma rahalistele võimalustele kas hakkad samaaegselt uut töökohta otsima või võtad peale töölepingu lõppu pausi ja hakkad seejärel uut kohta otsima.
Olen ise nii toiminud kuna jõudsin järeldusele, et valitud ametikoht ei sobi mulle ning ei näinud vajadust end piinata ning õnnetu olla. Paari kuu palk oli säästudena olemas, seega ülikiiret järgmise kohaga ei olnud. Ühe CV saatsin välja, senisest hoopis teise valdkonda. Osutusin valituks ning leidsin endale uue töövaldkonna järgmiseks 15 aastaks. Kuna pakkumine tuli nii kiirelt siis puhata väga ei saanudki, 1 nädal vaid jäi vanas kohas lõpetamise ja uude tööle asumise vahele.
lugedes sinu lugu, tundub hoopis vastupidi, et võibolla ei juleta või ei leita põhjust sinu lahtisaamiseks, võibolla seda lahkumisavaldust just oodataksegi….ei mingit negatiivset suhtumist minu poolt, kõigest otsekohesus
Päris jube oleks sellises õhkkonnas terve päev viibida. See hakkab ju tervisele. Loodetavalt leiad ruttu normaalse töökoha.
Kuidas küll peaks toimuma täiskasvanud inimeste seltskonnas ühe inimese ahvimine?
Kui sul on olemas uus töökoht, siis tule ära. Töötasin asutuses, mida juhtis üks jupijumal, põhjus, mis suutsin sellise ülemuse alluvuses olla oli see, et me ise hoidsime kokku. Jupijumalal oli komme alluvatele kohta kätte näitamas käia, tavaliselt selgus tema karjumise lõpuks – et alluval puudus igasugune süü selles asjas. Lõpuks valis taktika ja hakkas ähvardama koondamisega, et juhtkond nõuab ja käis mööda kontorit ringi ja arutas, et keda peaks lahti laskma. Kuna tuli parem pakkumine- andsin pärast viimast kisamist, millega kaasnes väide, et laseb mu lahti, avalduse järgmisest päevast vabastamiseks. Olin seal suht vajalik töötaja ja ülemusel jäi suu lahti, hakkas pobisema, aga jäin enda juurde – palun anda tööraamat (toona oli tööraamatud). Ja lahkusingi, enne tegin kõne veel juhtkonda, kus üritati mind ümber veenda. Ei kahetse hetkegi seda otsust.
Selliselt käitutakse üldjuhul siis, kui ongi soov kellestki lahti saada või siis on tegemist sellise töötajaga, kes ise oma tööd korralikult ei tee ja on kolleegid oma käitumise ja suhtumisega vihaseks ajanud. Ühel või teisel moel on eesmärk sama – survestada inimest ise lahkumisavaldust esitama.
Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida sa selle lahkumise juures kardad. Kas avaldusega seotud asjaajamisi ja äramineku protsessi või seda, et jääd töötuks ja rahatuks?
Kui oled veendunud, et oled väärt töötaja ja pole ise selliseks käitumiseks põhjust andnud, siis pole ehk probleemi uus töö leida. See on isegi hädavajalik, sest muidu lõpetad vaimsete häiretega. Soovitan hakata kohe uut kohta vaatama ja esitada avaldus, kui teine pakkumine olemas. Kui sul on selle ahistamise kohta ka mingeid konkreetsemaid tõendeid, võid ilmselt lahkuda ka nii, et ei teata 30 päeva ette. Samuti on võimalik teha kaebus töövaidluskomisjoni.
Sul on toksiline töökeskkond ja otsid siiani julgust, et sealt lahkuda? Sellise ootamisega sa ainult rikud enda närve, aga olukorda see ei paranda. Kui sa siiani ei ole selle peale mõelnud, et hakata uut kohta otsima, siis alusta sellega kohe nüüd. Kui saad seda endale lubada, et vajadusel mõned kuud olla ilma tööta, võid ka varem anda lahkumisavalduse.
see kõik võib vabalt ka paranoia olla
See on töökiusamine ja loomulikult ei ole normaalne. Võimalik, et peale sinu kiusatakse kedagi veel või kui mitte, siis tuleb sinu asemele keegi uus, kes võib hakata sama tundma.
Loe siit: https://tookiusamine.ee/
Neile, kes imestavad, et täiskasvanud inimesed nii ei peaks tegema – ei peaks tõesti, aga paraku tehakse.
Arvan, et sa võid oma murest ka neile inimestele seal töökiusamise lehel kirjutada, kontaktid on olemas, aga ega sul suurt muud üle ei jää kui ikkagi töökohta vahetada. Hakka juba täna otsima. Ega ei pea lahkumisavaldust enne sisse andma kuni uut kohta olemas ei ole.
Mul ka töòl käimine vastik, iga päev sunnin end. Hetkel plaanis lapse saamine, seega töökoha vahetamine ka ei ole hea mõte. Ei tahaks kohe uude kohta minnes rasedaks jääda, oleks väga ebaõiglane uue tööandja suhtes. Praeguses kohas toimib kõik persepugemise alusel, kes rohkem perse poeb, nendesse paremini suhtutakse ja nende peale ei elata end välja. Ma olen elu aeg sellist perse pugemist ja Kahepalgelisust vihanud. Tööl ka ainult 1 inimene, kellega klapin, ülejäänutega suhtlen,kuid ei ole päris minu inimesed. Nüüd peale tööle minemist hakkas ka pea pidevalt tuikama, üldse ei imesta kui stressist. Ma lausa vihkan seal tööl käimist.
Mina kannatasin ja kannatasin ja kannatasin, keerasin pekki oma närvid, tekkisid ärevushäired, depressioon. Ma kartsin hommikuti tööle minna, süda peksis meeletult asutuse ukse taha jõudes, öösiti ei maganud jne. See ei ole seda väärt, kui tunned, et aeg on lahkuda, siis lahku.
Minu puhul said otsustavaks kaks konflikti. Esimene oli see, kui tööandja otsustas peale eriolukorda, et nüüd peavad töötajad tagasi maksma töötukassalt palgatoetuse saamiseks tööandja poolt makstud 150€×3kuud. Ehk siis, nende sõnul oli tegu nende vastutulekuga, et me saaksime riigi poolt määratud palgatoetust ja nüüd on meie kord vastu tulla ja see raha maksegraafiku alusel tööandjale tagasi maksta. Vestlesin nii töötukassa, maksuameti ja tööinspektsiooniga, kes kinnitasid, et selline asi on ebaseaduslik. Tööandja silmis mu reiting kohe kukkus, ta oli enda sõnul šokeeritud, et keegi tema töötajatest talle niimoodi noa selga lõi. Sealt edasi läksid asjad minu suhtes veel halvemaks, otsiti vigu, anti ristivastupidiseid käsklusi- paki need asjad kotti- issand miks sa need kotti paned, pane kasti- appi kas sa oled loll või , kahte kotti tuleb võrdselt jagada, jne. Olin ahastuse äärel, aga ikka olin igal hommikul kohal kuni verbaalse plahvatuseni. Tööandja oli puruhaige, nina jooksis tatti, hääl oli ära, köhis, käis ja õiendas igaühe kallal, ütlesin talle väga viisakalt, et ma näen, et sa oled haige, kas sa ei sooviks paar päeva kodus ennast ravida, me saame siin hakkama ja kui midagi on, siis helistame. Selle peale hakkas tööandja minu peale röökima, saatis mu igasugu aukudesse, mis inimese kehas on, tegi mulle selgeks, et ma ei ole mitte keegi, talle selliseid asju ei öelda jne. Ta oli näost tumepunase ja lilla vahel, ta ninast jooksid välja kaks tativoolikut ja ta lihtsalt röökis, vähemalt 5min järjest. Selle peale võtsin ma oma töölaualt mulle kuuluvad esemed ja jätsin sinna asjad, mis kuulusid firmale, aga olid minu kasutuses- võtmed, pastakad jne, vahetasin riided ja ütlesin head-aega. Kodus tegin avalduse erakorralise töölt lahkumise kohta pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes, mille nad kohe ka rahuldasid. Ma olin sisuliselt nädal aega veel endast väljas, sest sellist asjade eskaleerumist ei osanud ma kuidagi ette näha, lahkusin põhjusel, et peale niivõrd alandavat vahejuhtumit, ei soovinud ma enam hommikul naeratava näoga tööle minna.
Ühesõnaga, kui on võimalik ära minna, siis tee seda, ei ole mõtet edasi punnitada, asjad võivad minna ja tõenäoliselt lähevad veel hullemaks, kannatajaks oled aga sina.
Minul ka viimasel poolel aastal sarnane olukord. Ülemus on täistropp ja ebaõigluse võrdkuju, kuid tema ülemustele on ta suutnud endast ideaalse pildi maalida ning usutakse teda mitte mind. Otsin aktiivselt uut tööd, kuid kahjuks midagi kohe asemele võtta ei ole. Seega kannatan ja talun.
Pagana head närvid Sul, ma oleks sellele ülemusele konkreetselt pikki piilumist andnud sellise käitumise peale.
Kodus tegin avalduse erakorralise töölt lahkumise kohta pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes, mille nad kohe ka rahuldasid. Ma olin sisuliselt nädal aega veel endast väljas, sest sellist asjade eskaleerumist ei osanud ma kuidagi ette näha, lahkusin põhjusel, et peale niivõrd alandavat vahejuhtumit, ei soovinud ma enam hommikul naeratava näoga tööle minna.
3 kuu hüvitise ikka said?
Ma kahtlustan, et need inimesed kes TA-d paranoikuks kutsuvad ning lihtsalt “ei suuda” ette kujutada, et ka täiskasvanud inimesed võivad niimoodi käituda nagu TA töökaaslased on arvatavasti ise ka töökohakiusajad. Kui te just kamba liider pole, siis selgrootud kaasanoogutajad kindlasti. Küllap olite juba koolis sellised ning olete need käitumusmustrid täiskasvanuellu kaasa võtnud ning kuna teie jaoks see nii loomulik on, siis ei suudagi end kõrvalt vaadata ja oma käitumises midagi halba näha.
Kodus tegin avalduse erakorralise töölt lahkumise kohta pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes, mille nad kohe ka rahuldasid. Ma olin sisuliselt nädal aega veel endast väljas, sest sellist asjade eskaleerumist ei osanud ma kuidagi ette näha, lahkusin põhjusel, et peale niivõrd alandavat vahejuhtumit, ei soovinud ma enam hommikul naeratava näoga tööle minna.
3 kuu hüvitise ikka said?
Sain, aga avaldust kirjutades ma ei teadnud, et selle alusel tuleb töötajale maksta kolme kuu palk. Teada sain siis, kui raha arvele laekus ja asja uurima hakkasin. Mulle oli paragrahve lapates kõige olulisem, et ma ei peaks järgmisel päeval enam tööle minema, sest ma tundsin, et ma lihtsalt ei suuda tööandjaga samas ruumis viibida- töötasin firmaomaniku assistendina.
Samuti on võimalik teha kaebus töövaidluskomisjoni.
mis see töövaidluskomisjon aitab, neil seal endilgi kiusajaid küllalt https://ekspress.delfi.ee/artikkel/89140715/kius-tooinspektsioonis-ametnikud-vajavad-psuhhiaatrilist-abi
jõudu lahkumiseks! on palju selliseid töökohti, kuhu on hea minna, nagu teise koju. (ei pea silmas, et peab kõigiga südamesõber olema jms, vaid toetavat õhkkonda isegi stressirikkas olukorras).
Esimene oli see, kui tööandja otsustas peale eriolukorda, et nüüd peavad töötajad tagasi maksma töötukassalt palgatoetuse saamiseks tööandja poolt makstud 150€×3kuud.
Midaaaa??? No see on küll täiesti uskumatu lugemine!
Oli ikka nahaalsust tööandjal!?
Minu endine tööandja küsis ka seda 150eur tagasi ja see oli viimane piisk karikasse. Kirjutasin lahkumisavalduse ja tulin ära. Siiani vaikselt närvid taastuvad, aga ärevushäiretest ja nendest neg sündmustest ei ole veel siiani lahti saanud.
Tööinspektsiooniga vesteldes sain teada, et seda raha küsitakse päris paljude tööandjate poolt tagasi. Imelikul kombel ei ole tööandjad kursis sellega, et palka tuleb maksta töötajale ka siis, kui tööandja ei suuda kindlustada töötajale tööd. Eriolukorra puhul tuli riik tööandjale appi ja keskmise palga asemel pidid nad välja maksma vaid 150€, ülejäänud summa kopenseeris riik. Kahjuks nägid tööandjad selles ainult endapoolset vastutulekut töötajale, et töötaja saaks raskel ajal raha. Mind ajas eriti tigedaks kui tuldi jutuga solidaarsusest ja vastutulekust ja omavahel vaikselt asjade ajamist, et keegi ei pea ju teadma ja raamatupidmisest juhime need asjad mööda jne. Jälk!
Kas saab neid tööandjaid kuidagi liistule tõmmata, et nad 150.- tagasi nõuavad?
Lisaks huvitab mind omal soovil lahkumine pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes. Kuidas see käib? Kas seda peab kuidagi tõendama? Millised kaasused sinna alla kuuluvad? Nimelt oli mul tööl ka väga ebameeldiv olukord, kus minuga käituti väga nõmedalt, kuid ma tookord lootsin koondamisele (mida ei tulnud). Oleks sellest paragrahvist varem teadnud, oleks samamoodi käitunud, nagu üks kägu. Tubli oled!
Kas saab neid tööandjaid kuidagi liistule tõmmata, et nad 150.- tagasi nõuavad?
Lisaks huvitab mind omal soovil lahkumine pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes. Kuidas see käib? Kas seda peab kuidagi tõendama? Millised kaasused sinna alla kuuluvad? Nimelt oli mul tööl ka väga ebameeldiv olukord, kus minuga käituti väga nõmedalt, kuid ma tookord lootsin koondamisele (mida ei tulnud). Oleks sellest paragrahvist varem teadnud, oleks samamoodi käitunud, nagu üks kägu. Tubli oled!
Võta töölepingu seadus lahti ja loe sealt üle, selle all on veel punkte, mille puhul on erakorraline töölepingu lõpetamine õigustatud.
Minu puhul kuulsid seda karjumist kõik töökaaslased ja eraldi enam tõestama ei pidanud. Kuna ma olin juba varasemalt selle 3×150€ tagasinõudmise plaani neil nässu keeranud, siis oli neil vist isegi hea meel, et minust lahti said ja rahuldasid minu palve, päeva pealt töölt lahkuda, väga kiiresti. Neil vist on muidu õigus see ka vaidlustada.
Soovitan igal juhul lugeda tls otsast lõpuni läbi, nii mõnigi asi saab selgemaks.
Lisaks huvitab mind omal soovil lahkumine pgv 91 alusel- tööandjapoolne ebaväärikas käitumine töötaja suhtes. Kuidas see käib?
Mina kogu seda protsessi läbi ei teinud, aga 2013 a. esitasin kirjaliku lahkumisavalduse sellele põhjusele viidates ning tööandja siis leidis kiiresti võimaluse mind mulle sobivatel tingimustel töölt vabastada (s.t. et sain küll viimase kuu palga aga tööl käima ei pidanud). Mulle jäi mulje, et sellest oleks firmale mingi märk kuskil registris külge jäänud, mis neid motiveeris kompromissi leidma, aga võibolla ma eksin.
Viimasele – kas said koondatud või ei?
Mulle jäi mulje, et sellest oleks firmale mingi märk kuskil registris külge jäänud, mis neid motiveeris kompromissi leidma, aga võibolla ma eksin.
ei jää sellest firmale mingit märki külge ja ainus koht, kus see näha, on töötamise register, aga maksuametil pole selle infoga midagi peale hakata
Mina näiteks just otsisin eelnevalt uue töökoha valmis, septembrist alustan. Ütlesin praegusele tööandjale, et septembriks peab ta uue töötaja leidma. Tal ka lihtsam, kui ei pea kahe kuuga kohe uut töötajat leidma, ma jõuan enne lahkumist veel uut tulijat juhendada ja tööotsad üle anda. Ootan uut tööd suure põnevusega, vanast tööst on selline tülpimus, et oligi aeg elumuutus ette võtta. Selline ma ei ole, kes vanasse kaevu enne uue kaevamist sülitab. Kuniks uus töökoht pole kindel, ma vanalt lahkumisega küll ei kiirusta.
Mina näiteks just otsisin eelnevalt uue töökoha valmis, septembrist alustan. Ütlesin praegusele tööandjale, et septembriks peab ta uue töötaja leidma. Tal ka lihtsam, kui ei pea kahe kuuga kohe uut töötajat leidma, ma jõuan enne lahkumist veel uut tulijat juhendada ja tööotsad üle anda. Ootan uut tööd suure põnevusega, vanast tööst on selline tülpimus, et oligi aeg elumuutus ette võtta. Selline ma ei ole, kes vanasse kaevu enne uue kaevamist sülitab. Kuniks uus töökoht pole kindel, ma vanalt lahkumisega küll ei kiirusta.
Septembrist alustad, praegu on jaanuar?! Mis imelik koht see selline on, mis 9 kuud ette töötajat otsib? Ma küll väga kindel ei saaks olla, et ikka alustad – nii pika aja jooksul võib mõndagi juhtuda.
No mäletan kui mind võeti reisibürosse tööle 3 kuu katseajaga, mis algas mai kuu lõpus ja palka maksti mustalt, tahtsin haigekassat, siis hakati ametlikult maksma ja augusti lõpus kui töö vähenes lasti lahti päevapealt, ehk 1 päev enne katseaja lõppu. Muidu oleks neil jama tulnud sest töökohustusi täitsin eeskujulikult. Kusjuures kui mina nõudsin ametlikku palka siis hakkasid teised ka nõudma mis ajas hamba eriliselt veriseks muidugi. Aastad olid siis 90 lõpp. Praegu mõtlen tagasi et erilised sead olid et nii oma töötajaid ke…sid.
